Valdemārs Ģinteri salajased ja ohtlikud tegevused

Maja aadressil Katrīnes tänav 4, Ventspils, kus töötas arheoloog Valdemārs Ģinters.

Oktoobrist 1944 kuni 8. maini 1945 oli LCP esindaja Kuramaal arheoloog Valdemārs Ģinters (hüüdnimed „Doktor”, „Aednik”) (1899–1979). Läti Vabadussõja osaleja, Riikliku Ajaloomuuseumi direktor ja Läti Ülikooli dotsent. Autasustatud Lāčplēsise sõjaordeni ja Kolme Tähe ordeniga. Üks LCP 17. märtsi 1944. aasta memorandumi allkirjastajatest. Pärast Teist maailmasõda elas Rootsis. Aastatel 1949–1979 oli ta Läti Rahvusfondi juhatuse esimees.

ventspils Lauku tänav 4 majas elas õpetaja Valentīne Lasmane (neiupõlvenimi Jaunzeme) (1916–2018). Ta oli Läti Kommunistliku Partei sideohvitser ja ventspilsi siderühma liige. Pärast Teist maailmasõda elas ta Rootsis.

Ta koondas 130 paadipõgeniku tunnistused väljaandes „Üle mere 1944/1945“ (Stockholm, 1990), kuid V. Lasmane enda elulugu saab lugeda raamatust „Öö ei ole enam magamiseks“ (Riia, 2020). Aastal 2000 autasustati teda Kolme Tähe ordeniga. Ta suri 102-aastaselt 2018. aastal Stockholmi äärelinnas Täbys.

Jūrkalne kihelkonnas Ošvalkis asuvad restaureeritud „Bambaļi“ majad, mis olid 1944. aastal Kuramaa rannikul üks peamisi paadipõgenike majutuskohti.

Paadipõgeniku Kārlis Draviņši mälestused: „„Bambaļi” olid vanad, väikesed ja väga lagunenud majad Jūrkalne kihelkonnas, umbes 40 kilomeetri kaugusel ventspilsist. [...] Niiskes kohas laiusid väikesed põllud, kuid teisel pool keerles end vana, võsastunud luide ümber. Meri kohises veidi tagapool – majad olid otse mere ääres. Teisel pool, poole kilomeetri kaugusel, kulges Pāvilosta-Užava maantee, kuid tee majadeni polnud kerge sõita, mistõttu sakslased ei saanud siin igapäevased külalised olla. Koht, kus paadid ootasid, oli kergesti ligipääsetav – väike metsalagend kõrgel kaldal. [...]

„Bambaļi“ omanik ja tema seltskond, kes samuti „vee liikumist“ ootasid, elasid kahes merepoolses toas, aga põgenike grupp elas maja teises otsas, samuti kahes toas. Nad jagasid kööki. Kahe otsa vaheline koridor oli põgenike arvukate asjadega täidetud. Toad olid täidetud õlgedega, mis olid mööda seinu laiali laotatud. Toa mõlemal küljel oli üks voodi, kus magas ema ja tema lapsed. Õlgvoodid olid päeval kaetud linade või millegi muuga. Päeval tuldi välja istuma või magama, sest mujal polnud kusagil magada. [...] Päevad möödusid monotoonselt, üksteise järel. Nad tõusid käsu peale, kiiret polnud. Kui ühine hommikusöök oli söödud, läksid mõned kaarte mängima, mõned hakkasid ennustama, teised aga proovisid lugeda. Mõned pidid tegema majapidamistöid – tooma küttepuid, vett.

Mazirbe rannik oli Teise maailmasõja ajal oluline koht, kust 1944. aastal toimus põgenike paaditransport Rootsi.

Paadipõgeniku Ilona Cīrule (neiupõlvenimi Mālītis) mälestused: „Olin sel ajal 13-aastane. Mäletan, et septembri lõpus sõitsime terve nädala haagissuvilas Riiast Mazirbesse. Reis on mulle meelde jäänud ebameeldiva asjana: taevas olevad vene küünlad tekitasid minus sügavat muret. Elasime Mazirbes umbes kolm nädalat ja iga päev kuulsin juttu ülesõidust ja paatide otsimisest. Lõpuks, 21. oktoobril, pidime valmistuma. [...] Meid oli paadis umbes 90. Istusin isa süles tekil. Väikesed lapsed emadega olid all ja neil oli õhupuudus. Ma vist tukastasin, aga järgmise päeva hommikul märgati lennukit ja silmapiiril laeva. Siis jäid inimesed vaikseks. Pärastlõunal tuli laev uuesti ja seekord tuli see otse meie poole. Aga see juhtus nagu muinasjutus: see oli Rootsi sõjalaev! Nad tõmbasid meid kõik laevale, andsid meile sooja kakaod ja viisid meid sadamasse...“ Nynäshamn. Meie paat oli laeva külge seotud ja selle omanik Zariņš-Petravs sai selle turvaliselt ja tervena kätte. Külaliste seas olid Šici, Zanderi, Vanagi, endine justiitsminister proua Apsīša, meie perekond ja teised. Ma tean, et paadi eest tuli maksta kullas. Aga kui palju - ma ei tea.

Aastatel 1944–1945 peeti Liivimaa Odena lossi rajatud vanglas kinni mitmeid LCP ventspilsi sidegrupi liikmeid ja pagulaspaatide operaatoreid.

Paadimees Žanis Fonzovsi mälestused: „Rootsist lahkus kaks paati – „Krīvs” ja „Zvejnieks”. Mina olin „Zvejnieksil” ja meeskonnas olid ka Saulīte ja Grunti. [...] Ilm oli ilus, purjetasin nii märkamatult, mitte eriti kõrgelt. Nägin kohe – olin Morse koodis. Paat lähenes. Läksin alla masinaruumi, sest lisaks Saulīte paberitele olid mul kotis ka saabunute kirjad Lätti sugulastele ja kogutud relvad. Viskasin kirjad ja paberid sellesse relvakotti ja kõik üle parda. Mis siis! Paat lähenes meie omale ja sakslased küsisid meie juhilube. [...] Nii viisidki sakslased meid 21. oktoobril koos kogu „Zvejnieksiga” ventspilsi. Nad viisid meid vangi. Toas oli umbes 30 inimest. Mul oli seljas lambanahkne kasukas, panin selle põrandale ja panin endale selga, aga ma polnud eelmisel ööl maganud. Teisel või kolmandal päeval... Nad kutsusid meid ülekuulamisele. Olime kokku leppinud, et oleme pagulased teel Saksamaale. Olin lihtsalt tahtnud Lielirbesse minna, et oma sõpra järgneda. Tundub, et nad uskusid meid siis. [...] Aga siis muutus olukord ventspilsis: linna võttis üle sõjaväevalitsus ja meid kutsuti teist korda ülekuulamisele. Asi oli hullem, sest meile näidati Rootsi tikkude karpi ja krooni, mis väidetavalt paadist leiti. Üks ülekuulajatest oli lätlane ja ta raius meil isegi pea maha, kuna olime kogu tõe rääkinud. Nägime, et muinasjutt oli läbi, pidime lihtsalt üles tunnistama.

Tee Vārve kihelkonnas asuvate „Grīnieki” majade juurde, kus 1944. aastal asus üks Kuramaa ranniku peamisi paadipõgenike asulaid.

Paadimees V. Jurjakase mälestused: „„Grīnieki“ õuele sisenedes paistab kõik väga normaalne. Vaikne maamaja, mitte hingelistki, ilmselt inimesed päikese käes. [...] Selgus, et mitte ainult „Grīnieki“ elumaja polnud inimesi täis, vaid kõik hooned olid täis. Ait, ait, heinaküün ja supelmaja. Kohtasin üht-kaht tuttavat, sest oli aeg meie maalt lahkuda. [...] Toitumisolukord polnud kriitiline, aga üsna halb. [...] Õhtul hakkas põgenike karavan mereranna poole liikuma. Hoiatasin kõiki ette, et nad mererannaäärsetest põõsastest välja ei tuleks, sest lähedal olid rannavalve kaevikud ja vaatluspostid. See oli suur karavan, sest umbes 200 inimest läks mererannale. Polnud lootustki, et kõik õigeks ajaks kohale jõuavad. Õhtu polnud väga pime ja sain kogu grupi tegevust üle vaadata. Kõige silmatorkavamad olid suured „Kui inimesed elasid „Grīnieki“-s, siis nad neid ei näinud, aga nüüd, kui nad sisse toodi...“ valgust, nad nägid ainult seda. Ainuüksi kauba jaoks oli vaja tervet paati. Kaupadega laaditi 3-4 kahehobuse vankrit, millele järgnesid inimesed. [...] Me ootasime paati kaua, aga see ei tulnud. Terve karavan pidi tagasi pöörama. Oli väga pime."

"Vārves būdas", paik ventspilsi vallas, mis oli ajutiseks elukohaks läti põgenikele, kes ootasid 1944. aastal Gotlandilt saabuvaid paate.

Paadimees V. Jurjaksi mälestused:

„Mu poolvend ja tema perekond olid Riiast meie juurde tulnud ja kui tuli uudis, et Vārvesse oodatakse paati, ühendasin need inimesed politseiprefekt Jasūnase grupiga ja me kõik asusime Vārve poole teele. Ootasime signaale hilisööni, aga paat ei saabunud. Ootasime seal niimoodi terve nädala. Hakkas sadama. Inimesed tegid linadest telke, nii et me nimetasime seda kohta „Vārve onnideks“. Veetsime naisega päeval rohkem aega ventspilsis ja lõpuks pidime mõtlema, kuidas ootajatele toitu toimetada. Mäletan, kuidas ühel õhtul kandsime naisega jalgratastega läbi metsa neile kuumi keedetud kartuleid. Sadas paduvihma, välk müristas ja soojad kartulid maitsesid välja valgunud ootajatele hästi. Vārve metsnik oli selle peidupaiga kogemata avastanud, aga lubades talle ümberpaigutamise võimalust, tuli ta appi. Sakslased olid hakanud rannikuelanike maju läbi käima, otsides ajateenistuses olevaid inimesi. Kaks noort inimest olid vahele jäänud...“ mets „Vārve onnide“ lähedal. Seega ei saanud see koht enam olla ohutu neile enam kui viiekümnele siin virelevale inimesele.

"Lootuse purje" mälestusmärk Teise maailmasõja põgenikele, kes 1944. ja 1945. aastal laevaga Läänemere kaudu Gotlandi saarele Rootsis jõudsid. Mälestusmärk asub Osvalkis mere ja Ventspils-Liepaja maantee vahelisel luideteel, ühistranspordipeatuse "Kaijas" lähedal. Selle on loonud skulptor Ģirts Burvis, kes realiseeris selle kui Läti pagulaste mälestust sümboliseeriva lootuse purje.

1944. aasta sügisest kuni 1945. aasta kevadeni püüdsid mõned Läti kodanikud, kartes uut Nõukogude okupatsiooni, kuid mitte soovides evakueeruda laastatud ja ohustatud Saksamaale, jõuda meritsi lähimasse neutraalsesse riiki, Rootsi. Osa paate organiseeris Läti Kesknõukogu lääneliitlaste abiga, mille tulemusel tekkis üks suurimaid pagulaste koondumiskohti Jūrkalnesi vallas. Lisaks Läti Kesknõukogu korraldatud paatidele viidi üle mere ka teisi paate. Hinnanguliselt õnnestus merd ületada umbes 5000 inimesel. Hukkunute arv ei ole teada, sest Kurzeme rannikult lahkunud pagulaste kohta ei peetud arvestust. 

Reisid olid ohtlikud, sest põgenikke ohustasid rannikul ja merel Saksa patrullid, meremiinid, nõukogude lennukid ja sõjalaevad, samuti tormid, sest ülepääs toimus sageli ebasobivate ja ülekoormatud kuttide ja paatidega, millel puudusid piisavad kütuse- ja toiduvarud, merekaardid ja navigatsioonivahendid. Väljumine Lätist toimus salaja. Paatide sihtpunktiks oli Gotlandi saar, ja kõige sagedamini alustati sõite Kuramaa läänerannikult (Jūrkalne ja Gotlandi vahel on 90 meremiili ehk umbes 170 kilomeetrit linnulennult).

Jūrkalne kihelkonnas asuv „Laukgaļi“, kus kirjanik Kārlis Skalbe peatus oktoobris – novembris 1944, oodates Rootsi suunduvat pagulaspaati.

Kirjanik Kārlis Skalbe (1879–1945) oli Läti Ajutise Rahvusnõukogu ja Läti Rahvanõukogu liige, Läti Vabariigi Põhiseadusliku Assamblee ning 1. ja 4. Saeimi saadik. Saksa okupatsiooni ajal oli ta kirjandusajakirja "Latvju Mēnešraksts" peatoimetaja, üks LCP 17. märtsi 1944. aasta memorandumi allkirjastajaid.

11. novembril 1944 põgenes ta Rootsi. Ta suri 1945. aastal Stockholmis.

1944. aastal toimus aktiivne põgenike paaditransport Staldzene kaljudelt Rootsi kallastele.

Ž. Lapuķise mälestused kohtumisest dr. E. Bakusega:

„Ühel pärastlõunal tuli minu juurde kohalik politseinik ja teatas vaikselt, et Koku mägede lähedal asuva Staldzene küla lähedale peaks sel ööl saabuma Rootsist paat, mis peab pagulasi peale võtma. Minu ülesanne oli tulla koos oma üksuse valvurite rühmaga seda kohta valvama ja vajadusel aidata pagulasi mootorpaadile transportida. [...] Mitte kaugel merest, ootamata, seisis meie ees köiel mees, seljas hall poolmantel üleskeeratud kraega ja džokimüts sügavale laubale tõmmatud. Ta ütles vaikselt head õhtut ja küsis: „Kas see on tee Lošupisse?“ See oli rootsi ratsanike tunnuslause selles kohas. Ta ütles, et on siin erilisel missioonil, aga samal ajal tahaks ta oma pere turvaliselt Rootsi saada. Siis, minu suureks üllatuseks, võttis ta taskust meie metsandusplaani. Hämarikus hakkasin võõra nägu jälgima ja tundsin ta peagi ära. See oli Bakūzis, metsandusosakonna metsamajandusjaoskonna juhataja [...]. Lähenes südaöö, kui nägime meres kauguses musta täppi. Andsime taskulambiga kokkulepitud signaali, korrates seda mitu korda. Lühikese aja pärast tuli mustalt täpilt sama vastus, ainult et see ei olnud taskulambist, vaid sõjalaeva valgusläbilaskvusest. Saime aru, et paati sel ööl enam ei oodatud ja põgenikegrupp hakkas laiali minema. Bakūzis kutsus meid mõlemaid koos kompaniiülemaga oma pere juurde ööbima. Leidsime selle luidete lohust tiheda kuuse alt. Seal, rohelises samblas, pead valgel padjal, lamasid sügavas unes selle perekonna kolm järglast ja nende kõrval... nende peal, valge sall ümber pea, istus hoolitsev pereema. Pereisa leidis pudeli ja pereema pakkus võileibu. Tundus, et oma läti siirusega olid nad tõelised pereisa ja -ema, kes olid sel vihmasel sügisööl leidnud oma kodu kodumaa kuuse alt. Ühel pool susiseb meri, teisel pool metsamassiiv ja rasked vihmapiisad langevad aeglaselt kuuse okste vahelt. Tühjendasime pudeli, aga võileibadest keeldusime, sest saime aru, et nad ise vajasid neid rohkem.