Hoone ventspilsis, kus elas aastatel 1944–1945 Läti Kommunistliku Partei esindaja ja Kuramaa pagulaste paadiliikluse korraldaja dr Valdemārs Ģinters.
Mälestusmärk

4_Ģinters_Karlīnes4.jpg
Hoone Ventspilsis, aadressil Karlīnes tänav 4 täna. Foto: Uldis Neiburgs
4-Ģinters-Karlīnes-iela.jpg
4-Ģinters.jpg
Laadimine...
 Katrīnes iela 4, Läti
 +37129232226
 Ventspils TIC
188

Maja aadressil Katrīnes tänav 4, Ventspils, kus töötas arheoloog Valdemārs Ģinters.

Oktoobrist 1944 kuni 8. maini 1945 oli LCP esindaja Kuramaal arheoloog Valdemārs Ģinters (hüüdnimed „Doktor”, „Aednik”) (1899–1979). Läti Vabadussõja osaleja, Riikliku Ajaloomuuseumi direktor ja Läti Ülikooli dotsent. Autasustatud Lāčplēsise sõjaordeni ja Kolme Tähe ordeniga. Üks LCP 17. märtsi 1944. aasta memorandumi allkirjastajatest. Pärast Teist maailmasõda elas Rootsis. Aastatel 1949–1979 oli ta Läti Rahvusfondi juhatuse esimees.

Kasutatud allikad ja viited:

B. Eglāja. Valdemārs Ģinters - arheoloog ja isiksus // Läbi sajandite. Valdemārs Ģintersile pühendatud artiklite kogumik. Riia: Läti Ajaloomuuseum, 2000, lk 7-11.

Dz. Ērglis. Läti Kesknõukogu tegevus (1943-1945): Paadiaktsioonid // Läti riikluse 90. aastapäevaks. Läti riiklik iseseisvus: idee ja teostus. Riia: Läti Ajaloo Instituudi Kirjastus, 2010, lk 280-297.

Seotud lood

Esimene põgenikepaat "Centība" Bambalist

31. oktoobril 1944 lahkus laev "Centība" Kurzeme rannikult. Selle laeva väljumise rekonstrueeris Läti Kesknõukogu kokkukutsuja Valentīne Lasmane mitme kaasreisija mälestuste põhjal.

Valdemārs Ģinteri salajased ja ohtlikud tegevused

Valdemārs Ģintersi nimi oli paljudele Läti pagulastele viimane lootus Rootsi pääseda. Liigne tähelepanu pagulaste poolt oli ohtlik ja seetõttu hoidis Ģinters seda saladuses.

Valentina Lasmane edukas põgenemine

Valentine Lasmane'i kirjutatud biograafiline lugu sellest, kuidas tal õnnestus Saksa okupatsiooni ajal kinnipidamisest põgeneda.

Põgenike paadi ümberistumispunkt Kuramaa rannikult Rootsi "Pāži" majade lähedal

Üks olulisi ümberasumiskohti oli Pāži maja lähedal, kuhu nüüd on püstitatud monument – „Lootuse puri“. „Laevad saabusid regulaarselt ja enamik inimesi lahkus Pāžist,“ seisab I. Freibergsi mälestustes.