Kolka rannavalve vaatetorn
Kolka neeme viimaste mändide vahel on peidus piirivalvetorn, kus nõukogude ajal asus pidevalt piirivalvepost, ja selle kõrval asuv väike kivihoone on nüüd mahajäetud ja laguneb varemetes.
Torni tipp näeb nüüd veidi kulunud välja, kuigi pärast iseseisvuse väljakuulutamist jälgisid ka meie piirivalvurid seal üleval mererannikut, mis nüüd, tundub, on asendatud moodsa elektroonilise radarseadmega, mis vastab ilmselt kõigile NATO standarditele. NSV Liidus jälgisid ja kontrollisid piirivalvurid sellest tornist Irbe väina veekogusid ning tol ajal öeldi, et isegi part ei saa sellest väinast ilma piirivalvurite teadmata läbi ujuda. Irbe väin eraldas Väikese mere ehk Liivi lahe Suurest merest ehk Läänemere avamerest. Selline mõiste nagu avameri on meie sõnavarast ammu kadunud koos Nõukogude armee lahkumisega ja edukalt unustatud. Avameri oli mõiste, mis tekkis nn külma sõja ajal ja tähistas territooriumi, kust võis tekkida ja tulla oht võimsale Nõukogude Liidule või, mis polnud vähem halb, keegi võis otsustada ületada raudse eesriide ja jõuda üle mere lagunevasse läände, võttes endaga kaasa mõne olulise ja avalikustamata Nõukogude Liidu saladuse. Seetõttu kontrolliti ja jälgiti seda pudelikaela meenutavat väina väga tähelepanelikult. Ja neid funktsioone täitsid mitte ainult Kolka neeme torni otsas teleskoobi ja Kalašnikovi automaatiga relvastatud piirivalve ja lähedal asuv radarijaam, vaid ka selles väinas pidevalt viibinud piirivalve patrull-laevad. Iga paati ja laeva, mis seda väina ületas, kontrolliti vajadusel hoolikalt. Eriti need meremehed ei sallinud meremehi, keda nad ilmselt pidasid kapitalistlike rikaste stiilis jälitajateks. Seepärast on piirivalvelaevad sageli meelega väga kiiresti lähenenud ja sildumisel jahtide külgi oma külgtega purustanud – öeldakse, et siin pole kedagi, kellega jamada! Paljud Irbe väina läbinud jahid on sel viisil meelega viga saanud. Samuti väärib märkimist, et nõukogude ajal polnud Kolka neemel merekohinat ja kauguses paistvat Kolka tuletorni nautima ilmumine nii lihtne, sest siin oli spetsiaalne territoorium, kuhu nii lihtsalt ei pääsenud, vaja oli pääsmeid. Ja kui keegi siin kotist kaamera välja tõmbaks, võiks see parimal juhul lõppeda filmi sundsäritusega või halvimal juhul kinnipidamise, isiku tuvastamise ja võib-olla isegi ülekuulamisega....
Purjetamisest - Egons Stieģelis, jahi "Spaniel" endine kapten.
Seotud teemad
Seotud objektid
Saksa sõjaväe rannavalve otsetorni asukoht Ussis ja piirivalvepunkt Kolkas
Sõjalist infrastruktuuri Kolka neemele ei planeeritud, välja arvatud mitmed avamere tuletornid, mis ehitati ümber pika aja jooksul kas enne Esimest maailmasõda, Esimese maailmasõja ajal või Teise maailmasõja ajal. Rannakaitsepatareid kavandati Irbe väina kitsamasse ossa, Sirvesi poolsaare ja Mihkli torni tuletorni vahele.
Ainsad sõjalise iseloomuga kindlustused ilmusid 1944. aasta lõpus, kui Saksa armeegrupp Põhja valmistas end ette Nõukogude Balti laevastiku võimaliku maabumise tõrjumiseks. 1945. aasta kevadel, pärast jää taandumist, kaitsesid 532. suurtükiväediviisi kaks patareid rannikut Kolka neemel. 7. patarei nelja 75 mm suurtüki ja kolme 20 mm zenitpüssiga. Patarei 8 nelja 88 mm mürsu, kolme 20 mm mürsu ja ühe 81 mm mürsuga. Deserteritõrje jalaväe garnison koosnes Saksa mereväe ühest tuntuimast rannikukaitseüksusest, 531. suurtükiväediviisi 5. kompaniist. Kuigi see oli nime poolest suurtükiväeüksus, oli see kasutuse poolest jalaväeüksus, mis alustas sõda 1941. aasta juunis Liepāja juures. Seejärel oli üksus garnisonis Soome lahe saartel ja võttis hiljem osa lahingutest Saaremaal. Diviisi jäänused formeeriti üheks kompaniiks ja, tugevdatuna seitsme tankitõrjekahuri ja kolme 20 mm õhutõrjekahuriga, paigutati Kolka neemele.
Nõukogude mereväe maabumisoperatsiooni ei toimunud ja Saksa üksused kapituleerusid 1945. aasta mais.
Sõjalist infrastruktuuri hakati Kolka neemel rajama pärast Teist maailmasõda, kui siia paigutati nõukogude piirivalvepostid ja Kolka, nagu kogu Kuramaa rannik Mērsragist kuni Leedu piirini, muutus suletud tsooniks.
