Totalitarism
II Maailmasõda, IV Nõukogude okupatsioon

Muuseumis eksponeeritakse Läti ajalugu Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal aastatel 1940–1991. „Tuleviku maja“ on okupatsioonimuuseumi rekonstrueerimis- ja laienemisprojekt, mille autor on Ameerikas elav tuntud läti arhitekt Gunārs Birkerts, ning sellega seotud uus muuseumiekspositsioon. Okupatsioonimuuseumi väljapanek „KGB ajalugu Lätis“ asub KGB-hoones (Nurgamajas). Läti Okupatsioonimuuseum asutati 1993. aastal. See jutustab pikka aega varjatud loo Läti riigi, rahva ja maa saatusest kahe võõrriigi totalitaarse okupatsioonivõimu all aastatel 1940–1991. 2020. aasta lõpus kuulus muuseumikogusse üle 70 000 ajaloolise eseme (dokumendid, fotod, kirjalikud, suulised ja materiaalsed tõendid, esemed ja mälestusesemed). Muuseumi spetsialistid on salvestanud rohkem kui 2400 videomälestust, mis teeb sellest ühe suurima okupatsiooni käsitleva kogu Euroopas. Lätis, Leedus ja Eestis toimunud sündmused näitavad meile selgelt, mida need rahvad pidid kahe totalitaarse režiimi all kogema.

Asub Riias, Pārdaugavas, Läti Rahvusraamatukogu lähedal.

Võidu park on üks suurimaid ja vastuolulisemaid parke Lätis. See võtab enda alla 36,7 ha suuruse territooriumi, kuhu loodi Nõukogude okupatsioonivõimu ülistav monumentaalansambel "Nõukogude Läti ja Riia saksa fašistlikest sissetungijate käest vabanenutele". Ehitatud kohta, kus 17. saj kindlustused ja oli viimane teadaolev avalik hukkamise koht Lätis.

20. sajandil alguses loodi kunagise Kobroni skansti territooriumile maastikupark. See on pühendatud Vene keisrile Peeter I-le, kelle armee vallutas 1710. aastal Riia. Pärast Läti riigi loomist kavandati territooriumile ambitsioonikas projekt - Võidu park. See oli mõeldud Vabadussõja kangelaste aukohaks, Läti riigi suuruse ja enesekindluse sümboliks. Avalike annetuste toel rajatud park oli mõeldud suurürituste korraldamiseks, kuid Teine maailmasõda katkestas plaani.

Nõukogude okupatsiooni ajal sai pargi territooriumist 7 Saksa armee ohvitseri hukkamise koht. Märkimisväärne sündmus oli 1985. aastal Baltimaade suurima Nõukogude võimu ja selle sõjaväge ülistava objekti avamine.

Kuni 23.08.2022. g. (lammutatud) oli võimalik tutvuda monumentaalansambliga, mis esindas Nõukogude Liidus valitsevaid monumentide ehitamise suundi. Lai pargiala sobib suurepäraselt jalutuskäikudeks ja aktiivseks puhkuseks.

See asub Tukumas, Mālkalnas, Jelgavas tänav 15A.

Monument avati 1975. aastal, et rõhutada Punaarmee teeneid Teise maailmasõja ajal. See toimis nõukogude ideoloogia ja propaganda vahendina, tugevdades sümboolselt okupatsioonirežiimi kohalolekut Lätis ja luues müüdi nõukogude kui "vabastajate" kohta. Monumendi autor on skulptor ja Tukumsi Arta dumpe elanik.

Pärast Saksamaa kapituleerumist 8. mail 1945 tajus Punaarmee Kurzemit vaenlase käest vallutatud territooriumina, mitte NSVLi vabastatud osana. Kuramaa elanikud olid vaenlased ja nende vara peeti sõjatrofeedeks. Repressiivvõimud ja sõjavägi alustasid "Kurzeme puhastamist". 16-60-aastased mehed peeti kinni, registreeriti ja kontrolliti. Ohu poolest võrreldi Kuramaa elanikke - mehi - kapituleerunud Saksamaa sõjaväelastega. Algas punaarmee lubadus ja kuritegude laine – mõrvad, vägistamised, röövimised, arreteerimised ja "inimeste kadumised". Ainus relvastatud vastupanu oli rahvuslikest geriljarühmitustest. Nõukogude võim lõi võitluspataljone, sealhulgas Tukumi rajooni, et kõrvaldada igasugune vastutegevus. Vägivalla- ja terrorilaine saavutas haripunkti 1949. aastal, mil elanikkond küüditati kogu Lätis.

Täna saab monumenti näha. Selle sümboolset tähendust seletatakse erinevalt – lahingustseen või ema, kes hoiab poegi kinni, võitlemas vastaspooltel. Monument on paigaldatud muljetavaldava vaatega künkale.

Erasõjaväe kollektsioon Mundigciemsis. Aivars Ormanis on aastaid kogunud ajaloolisi esemeid - sõjaväe vormiriietust, vormiriietust, kamuflaaži, sidevahendeid, majapidamistarbeid, kaitsevarustust erinevatest perioodidest ja riikidest, alates Teisest maailmasõjast, Nõukogude armeest ja iseseisva Läti taastamisest.

Praegu ei ole kollektsioon hästi hooldatud ja eksponaadid asuvad endises kolhoosiaidas. 

Alūksne muuseum asub 19. sajandi lõpus uusgooti stiilis ehitatud Alūksne Uues Lossis, mis on riiklik arhitektuurimälestis. Muuseumis on välja pandud näitused „Totalitaarse režiimi ohvrite mälestustuba”, mis jutustab Alūksne valla elanike saatusest Siberis ja Kaug-Idas, ja „Ajastute pidusöök“, mis tutvustab Alūksne ajalugu eelajaloost tänapäevani. Eraldi väljapanek on pühendatud 7. Sigulda jalaväepolgu panusele sõjas, kultuuris ja ühiskonnaelus. 7. Sigulda jalaväepolku hakati moodustama 20. juunil 1919 Naukšēni mõisas. Esialgu moodustati Põhja-Läti Brigaadi reservpataljoni põhjal lahingurühm, kuhu kuulus 22 ohvitseri ja 1580 sõdurit; seda kutsuti Dankersi diviisiks. See kuulus 3. Jelgava polgu 2. pataljoni koosseisu, aga pärast 23. augustit, mil täiendati roodude arvu, 7. Sigulda jalaväepolgu koosseisu. Polk võitles Bermondti vastu ning viidi 5. jaanuaril 1920 üle Latgale rindele enamlaste vastu võitlema. Pärast rahulepingu sõlmimist Nõukogude Venemaaga valvas polk Läti idapiiri. Läti Vabadussõjas kaotas elu üle 200 polgu sõduri, 85 sõdurile anti Karutapja orden. 1921. aastal paigutati 7. Sigulda jalaväepolk Alūksnesse. Polgu staap seati sisse Alūksne Uues Lossis. Pärast Teist maailmasõda võtsid lossi üle Nõukogude julgeolekuasutused. Alates 1950. aastate lõpust on seal tegutsenud kultuuriasutused: täitevkomitee kultuuri- ja kinematograafiaosakond, pioneerimaja, raamatukogu, kino ja muuseum.

Kirjanikule ja kultuuriloolasele Melānija Vanagale pühendatud muuseum asub Amata külakoolis Võnnu (Cēsise) vallas. Muuseumis on välja pandud materjalid Vanaga elu, kirjandusliku tegevuse, suguvõsa ja saatuse kohta, seal on videomaterjalid Siberi ja sinna küüditatud lätlaste kohta ning Siberi muldonn, mis viib külastajad rännakule kirjaniku küüditamispaika Krasnojarski krais Tjuhteti rajoonis. Muldonni välimus ja sisseseade annavad realistliku ettekujutuse elust võõrsil. Muldonnis eksponeeritakse ainulaadseid ajaloolisi esemeid, mis on toodud Tjuhteti muuseumist: kasetohust nõu, savikruus ja petrooleumilamp. Muuseumis võib vaadata videointervjuusid piirkonna poliitiliselt represseeritud elanikega ja Melānija Vanaga raamatu „Veļupes krastā“ (Hingede jõe kaldal) kaheksateistkümne tegelasega. Muuseumi virtuaalne näitus „OLE SINA ISE!” (http://esipats.lv) avab viie küüditatud lapse ja nende vanemate kogemust, keda nõukogude võimud süüdistasid alusetult kodumaa reetmises.

Nõukogude ajal asus siin piirivalveüksus, mõned kilomeetrite kaugusel metsas asusid teised nõukogude armee üksused - sideohvitserid ja maa-õhk tüüpi raketibaas. Pärast iseseisvumist paigutati sinna Läti armee.

Endine Nõukogude armee sõjaväebaas on nüüd puhke-, puhke- ja matkakeskus - isikliku arengu jaoks looduse ja ümbritsevate inimestega suhtlemisel. 

Puhke- ja majutuskoht nii turismigruppidele kui ka peredele. Toad, duššid, WC, kaminad, avar ala tegevusteks, loodushääled. Broneerige eelnevalt telefonil +371 26314505.

1941. aasta juuniküüditamise ja 1949. aasta märtsiküüditamise mälestuseks on Skrunda raudteejaama juurde püstitatud mälestuskivi ja neljateljelisse vagunisse sisse seatud muuseum. See on esimene vagunimuuseum Lätis, kus on püsiekspositsioon: fotod, kirjad, memuaarid, dokumendid ja küüditatud inimeste valmistatud esemed. Skrunda jaam oli koht, kuhu välja saadetavad inimesed kokku koondati, ja üks kolmest piirkonnajaamast, kuhu toodi inimesi Skrunda ja Kuldīga ümbruskonnast. 1941. aastal küüditati siit Siberisse Krasnojarski kraisse hiljem taasiseseisvunud Läti Vabariigi esimeseks presidendiks saanud Guntis Ulmanise perekond.

Läti pikim muuli - Põhja muuli - ehitati 19. sajandi lõpus Liepaja merekindluse ja sõjasadama väga oluliseks osaks. Muuli pikkus on 1800 meetrit, laius 7,35 meetrit.

Põhjamuuli on üks esimesi keiser Aleksander III sadamastruktuure, mis ehitati aastatel 1890-1892 enne Karosta kanali väljakaevamist. Koos põhjamuuli, lõunamuuli ja lõunamuuliga moodustas muuli Liepaja eeslinnuse.

Liepaja kindluspatarei nr 3 asus Karosta põhjamuuli kõrval ja oli kavandatud suurima relvastusega. Platvormid ehitati neljale 6-tollisele (152 mm) Canet'i süsteemi 1892. aasta mudeli suurtükile, viiele 11-tollisele (280 mm) 1887. aasta mudeli suurtükile ja kahele 57 mm Nordenfeldi tankitõrjekahurile, samuti 18 9-tollisele (229 mm) suurtükile ja mürskudele.

Tänapäeval mõjutab patarei 3 kõige rohkem valitsev lõuna-põhja suunaline merevool, mis tekitab põhjapaisu taga keerisefekti, mille tulemuseks on suurtükiplatvormi vundamentide väljapestud.

Põhjamuuli kaitseb Liepaja sadamaala loodetuulte eest. See on Liepaja elanike ja külastajate lemmikpaik päikeseloojangute vaatamiseks, kalastamiseks ja mere vaatlemiseks erinevates ilmastikutingimustes. Eriti suurejooneline on see tormide ajal.

Põhja muuli juures on piisavalt parkimiskohti. Seal on ka tualettruumid ja kohvik, kust avaneb ainulaadne vaade merele.

Karosta on Baltimaade suurim ajalooline sõjaväeala, mis hõlmab peaaegu kolmandiku kogu Liepāja territooriumist. Karosta on ainulaadne sõjaväe- ja kindlustushoonete kompleks Läänemere kaldal, mis on eriline Läti ja kogu maailma ajaloos ja arhitektuuris. Karostas asuvad sellised militaarpärandi objektid nagu Põhjamuul ja -fordid, redaan, Karosta vangla, Karosta veetorn, Püha Nikolai õigeusu merekatedraal ja Oskars Kalpaksi sild.

Pāvilosta Koduloomuuseumis võib vaadata näitust „Pāvilosta, suletud ala”, mis räägib elust Pāvilostas Nõukogude okupatsiooni aastatel: täitevvõimust, piiritsoonist, kalurikolhoosist, kultuurielust ja olmest. Lisaks püsiekspositsioonile on välja pandud interaktiivne tundeküllane diginäitus kahes keeles ning audiovisuaalne installatsioon filmiga Pāvilostast.

Lisaks on muuseumis välja pandud uus näitus „Pāvilosta kuldsed liivaterad”. Digitaalne väljapanek tutvustab ammuseid sündmusi, Pāvilosta kujunemist ja tähtsamaid arenguid alates 1918. aastast tänapäevani. Militaarpärandit puudutatakse vabadusvõitlejatest rääkivas Läti Vabadussõja sektsioonis ja Nõukogude okupatsiooni sektsioonis.

Ventspilsi-Mazirbe raudteeliin, samuti Stende-Dundaga pikendus Mazirbesse koos haruga Pitragsi, oli ette nähtud ainult strateegiliste sõjaliste vajaduste rahuldamiseks. Nende liinide ehitamise ajal ja pärast seda evakueeriti kõik tsiviilelanikud piirkonnast. Irbe väina piirkonnas asuvate sõjaliste raudteede peamine ülesanne oli Saksa armee rannikukaitsepositsioonide varustamine relvade ja laskemoonaga.

Need ainult sõjaväe kasutuses olevad sõjaväe raudteed ühendasid ka kolme kõige tähtsamat tuletorni, mis asusid Ovišis, Mikeltornis ja Šlīteres.

Sellest hoolimata korraldati juba I maailmasõja aastatel ka reisijatevedu.

Stende raudteejaamas asub mälestuskivi (1989) 1941. ja 1949. aastal küüditatud lätlastele.

30. oktoobril 1919 hõivasid Stende raudteejaama Bermonti väed. 17. novembril ründasid K. Šnēbergsi juhitud Läti sõjaväe sõdurid jaama, ajades ära vagunid relvade, sõjavarustuse ja viljaga. Nende lahingute eest pälvisid 6 sõdurit ordeni: K. Bumovskis (1891-1976), P. Strautiņš (1883-1969), R. Plotnieks (1891-1965), E. Jansons (1894-1977).