Nagu oleks teist korda sündinud
1941 Juulis ja augustis tapsid natsivõimud Kražiais peaaegu kogu linna kogukonna. Kražiai geto vang ja K. Požėla kolhoosi kolhoosnik Marytė Gerčienė pääses sellest tragöödiast imekombel.
[...] Olen pärit Kražiest. Enne Suurt Isamaasõda elasin linnas koos oma vanemate ning venna ja õega. [...] Aga siin on sõda. Niipea kui rinne Kražiaist läbi läks, organiseeriti linna endistest leedu laskuritest ja Smetana mõisameestest relvastatud politseiüksus. Kutsusime neid lihtsalt valgekraedeks. Nad arreteerisid ja tulistasid endisi nõukogude aktiviste ja uusasukaid ning konfiskeerisid nende vara.
Ühel suvepäeval käskis ta kõigil linnaelanikel – juudi rahvusest nõukogude kodanikel – turuplatsile koguneda. Relvastatud valges rüüs mehed panid meid rivisse ja käskisid käest ära panna, mis meil oli. Kes ei andnud - need võtsid talt röövis. Nähes sõrmuseid oma kätel, koorisid nad need koos nahaga maha. Pärast kõike kottidesse korjamist käskisid nad kodust järelejäänud asjad ja riided ära tuua. [...] ja meid, umbes 200 inimest, sõidutati Šiukšta härrastemaja aita, seljas vaid üksikud särgid ning õmmeldi rinnale ja seljale kollased laigud. [...]
Me jäime siia nädalaks või kauemaks. Ja siis ühel hommikul saabus getosse katkine veoauto. Tapjad loopisid teda labidatega ja käskisid end valmis seada. Saime aru, mis meid ees ootab. Meie hulgas oli üks rase naine, kes oli juba sünnitusvalude käes. Väidetavalt "inimlikult käitunud" mõrvarid jätsid ta 80 lapsega lauta sünnitama ning viisid vanemad ja täiskasvanud Kūprėsse, kust nad enam tagasi ei tulnud. Nii andsid selle metsa liivad varju isale, emale, vennale ja õele. Ja mul vedas, et pääsesin.
Lapsi hoiti getos veel umbes nädala. Nende ees kõnealune naine sünnitas ja siis, nagu tuttavad rääkisid, lasti ta Medžiokalnise lähedal maha. Nad ütlevad, et tema laps visati elusalt auku.
Bronius Kaminskas paistis eriti silma oma enneolematu jõhkruse poolest. Surmast põgenedes varjasid kaks last kogu talve kohalike elanike juures. Neid nuusutanud Br. Kaminskas viis ta surnuaeda ja lasi maha.
Mõrvarite küüsist pääsenuna peitsin end kogu aeg [...] Kõndisin inimeste seas. Sattusin Adomaičiaisse hea, siira talupoja Kazimieras Jankauskase juurde [...]. Ja kui 1944. aastal pärast kolme aastat kestnud hirmu ja julmusi nägin Nõukogude sõdureid, tundsin, nagu oleksin teist korda sündinud.
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Juutide holokaustipaik Kražiais (Medžiokalnise lähedal)
Medžiokalnise mäe jalamil Kražiai linna lähedal asub Kražiai juudi veresauna toimumiskoht ja haud.
Enne Teist maailmasõda elas Kražiai linnas umbes 1500 inimest, sealhulgas umbes 80 juudi perekonda – 450–500 juudi päritolu elanikku. 1941. aastal isoleeriti Kražiai juudid mõisa aita rajatud getos (hiljem sisenesid sinna ka Karklėnai'st toodud juudid) ja mõrvati mitmes etapis.
Natsid püüdsid aktiivselt leedulasi holokausti kaasata: juute tulistades püüdsid Saksa ohvitserid, et iga politseinik, mässaja, partisan või valgerelvaline sõdur, kes metsa konvoiliikmena saabus, laseks maha vähemalt ühe oma juudi naabri või tuttava. Pärast 1941. aastal toime pandud veresauna oli Kražiai juudi kogukonnast alles umbes 20 inimest, kes varjasid end Leetu või taandusid NSV Liidu sügavustesse.
2. augustil 1941 tapsid natsid ja nende kaastöölised Medžiokalnise lähedal üle 70 lapse ja mitu täiskasvanud juuti. Ajaloolane Stanislovas Buchaveckas nimetas seda veresauna "juudi laste mõrvaks".
Praegu seisab selles kohas monument, millel on kiri: „Sellel kohal mõrvasid natsid ja nende kaastöölised 2. augustil 1941 71 Kražiai juuti.“ Heebreakeelne kiri näitab, et mõrvati 71 Kražiai juuti: 6 meest ja naist, 65 last.
Kražiai juudi holokaustipaiga Kupré metsas
Kupré metsas, umbes 13 kilomeetri kaugusel Kražiai linnast, asub Kražiai juudi veresauna paik ja haud.
Enne Teist maailmasõda elas Kražiai linnas umbes 1500 inimest, sealhulgas umbes 80 juudi perekonda – 450–500 juudi päritolu elanikku. 1941. aasta suvel isoleeriti Kražiai juudid mõisa aita rajatud getos.
26. juulil 1941 toimus Kupré metsas Kražiai juutide massimõrv. Umbes 300 täiskasvanut ja noort viidi veoautodega metsa. Operatsiooni käigus rivistati juudid rühmadesse ja pandi veoautodesse. Teel tapatalgupaika anti neile labidad – märgiks, et ohvrid peavad auke kaevama. Juudid kaevasid Kupré metsa sügava pikliku augu. Hiljem sunniti nad riided seljast võtma ja hukkamine toimus organiseeritult: ohvrid paigutati viiekaupa augu servale, lasti maha kahes reas – esimene lask selga või rindu, teine – pähe.
Tapmised panid toime nii kohaliku TDA (Rahvusliku Töökaitse) üksuse liikmed kui ka Saksa sõdurid ja ohvitserid. Tapmised viibisid rikkis veoauto ja Kražiai getos toimunud vastupanu tõttu, kui vangid mõistsid, et ära viidud ei naase. Nende asjaolude tõttu jäi 12 Nõukogude aktivisti samal päeval kavandatud hukkamine teostamata. Need isikud viidi hiljem Raseiniai vanglasse ja enamik neist vabastati.
Pärast veresauna konfiskeerisid Saksa julgeolekujõud juutidele kuulunud väärisesemed. Operatsiooni tulemusena hävitati peaaegu kõik Kražiai juudi kogukonna üle 12-aastased liikmed.
Praegu seisab holokausti toimumiskohas monument ja surmaaugu asukoht on ümbritsetud aiaga.
