Nagu oleks teist korda sündinud
1941. aasta juulis ja augustis tapsid natsivõimud Kražiais peaaegu kogu linnaelanikud. Kražiai geto vang ja K. Požėla kolhoosi kolhoosnik Marytė Gerčienė jäi sellest tragöödiast imekombel ellu.
[...] Ma olen pärit Kražiaist. Enne Suurt Isamaasõda elasin linnas koos oma vanemate, venna ja õega. [...] Aga siis algas sõda. Niipea kui rinne läbi Kražiai läks, organiseeriti linnas endistest Leedu laskuritest ja Smetona mõisnikest relvastatud politseiüksus. Meie kutsusime neid lihtsalt - valgerüülisteks. Nad arreteerisid ja lasid maha endised Nõukogude aktivistid, asunikud ja konfiskeerisid vara.
Ühel suvepäeval käskisid nad kõigil – linna elanikel – juudi rahvusest Nõukogude kodanikel – turuplatsile koguneda. Relvastatud valgetes rüüdes mehed rivistasid meid ritta ja käskisid meil maha panna kõik, mis meil oli. Kes ei andnud, sellelt rebisid nad selle kättemaksuhimuliselt ära. Kui nad nägid oma kätel sõrmuseid, koorisid nad need koos nahaga ära. Pärast kõige korvidesse kogumist käskisid nad meil majast järelejäänud asjad ja riided ära tuua. [...] ja nad sõidutasid meid, umbes 200 inimest, üksikutes särkides, Šiukšta mõisahoonesse ning õmblesid meile rinnale ja seljale kollased plaastrid. [...]
Me olime siin nädal või kauem. Ja siis ühel hommikul sõitis getosse katkise katusega veoauto. Mõrvarid viskasid sellele labidaid ja käskisid meil valmistuda. Me saime aru, mis meid ees ootab. Meie seas oli üks rase naine, kes juba kannatas sünnitusvalude käes. Mõrvarid, kes väidetavalt käitusid "inimlikult", jätsid ta 80 lapsega lauta sünnitama ning viisid vanemad ja täiskasvanud Kūprėsse, kust nad enam kunagi tagasi ei tulnud. Nii pakkus selle metsa liiv varju mu isale, emale, vennale ja õele. Ja mul oli õnne pääseda.
Lapsi hoiti getos umbes nädal aega. Naine sünnitas nende silme all ja seejärel, nagu ta tuttavad rääkisid, lasti ta Medžiokalnise lähedal maha. Väidetavalt visati ta laps elusalt auku.
Bronius Kaminskas oli eriti tuntud oma enneolematu jõhkruse poolest. Surmast pääsenud kaks last peitsid end terve talve kohalike elanike juures. Nuusu tundes viis pr Kaminskas nad kalmistule ja lasi maha.
Pääsenud mõrvarite küüsist, varjasin end alati [...] Kõndisin inimeste seas. Sattusin Adomaičiaisse hea ja siira talupoja Kazimieras Jankauskase juurde [...]. Ja kui ma 1944. aastal, pärast kolme aastat hirmu ja julmusi, nägin Nõukogude sõdureid, tundsin end nagu oleksin teist korda sündinud.
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Juutide holokaustipaik Kražiais (Medžiokalnise lähedal)
Medžiokalnise mäe jalamil Kražiai linna lähedal asub Kražiai juudi veresauna toimumiskoht ja haud.
Enne Teist maailmasõda elas Kražiai linnas umbes 1500 inimest, sealhulgas umbes 80 juudi perekonda – 450–500 juudi päritolu elanikku. 1941. aastal isoleeriti Kražiai juudid mõisa aita rajatud getos (hiljem sisenesid sinna ka Karklėnai'st toodud juudid) ja mõrvati mitmes etapis.
Natsid püüdsid aktiivselt leedulasi holokausti kaasata: juute tulistades püüdsid Saksa ohvitserid, et iga politseinik, mässaja, partisan või valgerelvaline sõdur, kes metsa konvoiliikmena saabus, laseks maha vähemalt ühe oma juudi naabri või tuttava. Pärast 1941. aastal toime pandud veresauna oli Kražiai juudi kogukonnast alles umbes 20 inimest, kes varjasid end Leetu või taandusid NSV Liidu sügavustesse.
2. augustil 1941 tapsid natsid ja nende kaastöölised Medžiokalnise lähedal üle 70 lapse ja mitu täiskasvanud juuti. Ajaloolane Stanislovas Buchaveckas nimetas seda veresauna "juudi laste mõrvaks".
Praegu seisab selles kohas monument, millel on kiri: „Sellel kohal mõrvasid natsid ja nende kaastöölised 2. augustil 1941 71 Kražiai juuti.“ Heebreakeelne kiri näitab, et mõrvati 71 Kražiai juuti: 6 meest ja naist, 65 last.
Kražiai juudi holokaustipaiga Kupré metsas
Kupré metsas, umbes 13 kilomeetri kaugusel Kražiai linnast, asub Kražiai juudi veresauna paik ja haud.
Enne Teist maailmasõda elas Kražiai linnas umbes 1500 inimest, sealhulgas umbes 80 juudi perekonda – 450–500 juudi päritolu elanikku. 1941. aasta suvel isoleeriti Kražiai juudid mõisa aita rajatud getos.
26. juulil 1941 toimus Kupré metsas Kražiai juutide massimõrv. Umbes 300 täiskasvanut ja noort viidi veoautodega metsa. Operatsiooni käigus rivistati juudid rühmadesse ja pandi veoautodesse. Teel tapatalgupaika anti neile labidad – märgiks, et ohvrid peavad auke kaevama. Juudid kaevasid Kupré metsa sügava pikliku augu. Hiljem sunniti nad riided seljast võtma ja hukkamine toimus organiseeritult: ohvrid paigutati viiekaupa augu servale, lasti maha kahes reas – esimene lask selga või rindu, teine – pähe.
Tapmised panid toime nii kohaliku TDA (Rahvusliku Töökaitse) üksuse liikmed kui ka Saksa sõdurid ja ohvitserid. Tapmised viibisid rikkis veoauto ja Kražiai getos toimunud vastupanu tõttu, kui vangid mõistsid, et ära viidud ei naase. Nende asjaolude tõttu jäi 12 Nõukogude aktivisti samal päeval kavandatud hukkamine teostamata. Need isikud viidi hiljem Raseiniai vanglasse ja enamik neist vabastati.
Pärast veresauna konfiskeerisid Saksa julgeolekujõud juutidele kuulunud väärisesemed. Operatsiooni tulemusena hävitati peaaegu kõik Kražiai juudi kogukonna üle 12-aastased liikmed.
Praegu seisab holokausti toimumiskohas monument ja surmaaugu asukoht on ümbritsetud aiaga.
