Holokaust II II maailmasõda

IMG_4450_18-18-31.jpg
Allikas: Riia Holokausti ja Geto Muuseum

Holokaust (kreeka keeles holos – kõik, pole jäänuseid; põletati kaustikutes) – juutide massiline hävitamine Natsi-Saksamaal ja selle okupeeritud aladel Teise maailmasõja ajal. Juutide massiline hävitamine algas Poola okupatsiooniga. Saksa invasiooniga Nõukogude Liitu 22. juunil 1941 algas holokausti aktiivne faas. Natside salajane niinimetatud "juutide küsimuse lõplik lahendus" (Endlösung der Judenfrage) oli mõeldud kõigi NSV Liidus elavate juutide tapmiseks. 1930. aastate teisel poolel elas Lätis 93 479 juuti (1935). Lätis tapeti ka suurem osa sõja ajal siia küüditatud Saksa, Austria, Ungari ja Tšehhoslovakkia juute. Genotsiid oli suunatud ka Lätis romade ja vaimuhaigete vastu. Holokaust on suurim tsiviilelanikkonna vastu toime pandud massikuritegu Läti ajaloos – natside okupatsiooni ajal hukkus ligikaudu 73 000 Läti juuti ja 16 000 välismaa juuti.

Holokausti elluviimisega Saksa okupeeritud Lätis tegelesid esialgu Saksa kaitsepolitsei ja SD eriüksus Einsatzgruppe A, mis on neljast sellisest einzaci rühmast suurim. Seda juhtisid SS-brigaadikindral ja politseikindralmajor Walter Stahlecker. Algul kehtestati erinevad piirangud ja keelud, seejärel registreeriti juudid, kes pidid kandma judaismi sümbolit, kuueharulist Taaveti tähte. Juutide vara konfiskeeriti, millele järgnes nende isoleerimine ja lõpuks mõrv. Esimesed mõrvad toimusid 23. juunil 1941 Grobiņas. Saksa sõjaväe- ja tsiviilvõimudel oli vaja kehtestada oma võim ja kaasata tapmistesse kohalik elanikkond. Need toimusid kõigis väikese juutide arvuga asulates. Tapmiste peamised toimepanijad olid Viktors Arāja ja Mārtiņš Vagulānsi juhtimisel spetsiaalselt moodustatud SD üksused.

Juuda kultuse hooned - sünagoogid - põletati maha, juba 4. juulil 19. sajandil Riias. Gogoļa tänava koorisünagoogi teine pool. 23. augustil rajati Moskva eeslinnas geto, mis tervendas 29 602 inimest. 14 000 getot paigutati Daugavpilsi getosse ja mitu tuhat Liepaja getosse. 30. novembril ja 8. detsembril 1941 tapeti tema juhtimisel Rumbulas umbes 25 000 Lätist ja 1000 Saksamaalt toodud juuti. Umbes 6000 juuti sunniti pärast Rumbula veresauna elama. 1944. aastal küüditati ellujäänud Saksamaa laagritesse. Saksa natside okupatsioonivõimud viisid läbi ka genotsiidi Läti romade (romade) liikmete ja vaimuhaigete vastu. Mitmes Läti linnas, Riia, Daugavpilsi, Liepaja, Strenči jm psühhiaatriahaiglates tapeti ligikaudu 2000 romi – ligikaudu 2327 inimest.

 
472RīgasgetoteritorijaEbrejiembijaaizliegtspā.jpg
47RīgasgetoteritorijasplānsTastikapublicētsla.jpg
47SkatsuzRīgasgetoiežogototeritoriju1942Bunde.jpg
47SkatsuzRīgasgetoiežogototeritorijuNoRīgasge.jpg
47VācijaspropagandasplakātiokupētajāLatvijāsa.jpg
IMG_20210508_132343.jpg
IMG_20210508_132503.jpg
IMG_20210508_132620.jpg
IMG_4450_18-18-31.jpg
Rumbula_4.jpg
RīgasGetoMuzejs.jpg
rgmphoto2.jpg
rgmphoto_31.jpg
Rohkem teabeallikaid

http://okupacijasmuzejs.lv/lv/aktualitates/4-julijs--ebreju-tautas-genocida-upuru-pieminas-diena-379/

 

Seotud objektid

Holokaustiohvrite memoriaalansambel Liepājas

Läti suurim holokaustiohvrite memoriaalansambel asub Liepājas Šķēde liivaluidetes. Memoriaalansambel on pühendatud rohkem kui 3000 Liepāja juudi mälestusele, kes tapeti Teise maailmasõja ajal. See on Iisraeli rahvussümboli menoraa ehk 7-harulise küünlajala kujuline. Memoriaali kontuur, mida on hästi näha linnulennult, on valmistatud lõhutud kivirahnudest ja graniitplokkidest. Menoraa tuled on valmistatud graniitsammastest, millele on raiutud heebrea, inglise, läti ja vene keeles värsid Jeremija nutulauludest.

Riia Geto- ja Läti Holokaustimuuseum

Riia Geto- ja Läti Holokaustimuuseum asub Riias keskturu ja pearaudteejaama läheduses. Muuseum avati 2010. aastal kohas, kus kunagi asusid linna laod. See on rajatud ajaloolisse linnaosasse, mis piirnes endise juudigetoga. Geto ala on ainulaadne, sest arhitektuuriliselt ei ole see pärast Teist maailmasõda muutunud. See on mälestuspaik juudi rahva tragöödiale. Natsi-Saksamaa poliitika Läti juudi elanikkonna suhtes seisnes 1939. aasta lõpuni selles, et Saksa diplomaadid ja poliitikud üritasid avaldada survet Läti valitsusele juudivastaste meetmete rakendamiseks ja nende vabaduse piiramiseks. Pärast baltisakslaste lahkumist 1939. aastal ei olnud Saksa saatkonnal enam nii head ülevaadet elanikkonna meelsuse ja Lätis toimuva kohta. Kui Punaarmee okupeeris Läti ja hakkas ühiskonnaga manipuleerima, toetas osa juudi elanikkonnast uut okupatsioonivõimu. Pärast seda, kui režiim pöördus terve ühiskonna vastu, langes toetus kiiresti. Ometi oli tekkinud sügav lõhe elanikkonnas, mida püüdis hiljem ära kasutada järgmine okupatsioonirežiim, Natsi-Saksamaa. See lootis, et kohalik elanikkond ahistab ja ründab juute, kuid seda ei juhtunud. Saksamaa töötas välja uue plaani, mis alguses nägi ette Riia geto loomist, aga hiljem hävitas selle elanikud.

Varaklani juudi kalmistu – mälestusmärk saksa-fašistliku terrori ohvritele

Varakļāni juudi kalmistu Kapsētas tänava lõpus.

Varakļāni juudi kalmistul on pärast sõda kaks mälestussammast püstitatud ellujäänud sugulaste ja sugulaste poolt.

Üks neist asub kalmistu piirdeaia lähedal, kus toimus juutide massiline hävitamine. Selle peal olev kiri vene ja jidiši keeles kõlab: "Me leiname igavesti koos oma vanemate, vendade ja õdedega, kes surid 1941. aastal fašistide käe läbi." Teine monument on surnuaia sees; Kohas, kuhu tapetud juudid hiljem ümber maeti, on ka jidiši- ja venekeelne kiri: "Igavene mälestus saksa-fašistliku terrori ohvritest – 4. augustil 1941 julmalt tapetud Varakļāni juutidest".

Natsi-Saksamaa väed sisenesid Varaklani 1941. aastal. Juuli alguses ja esimestest päevadest peale algas juutide piiramine ja üksikud tapmised. Juudi kalmistu lähedale rajati tinglik geto, kuhu kõik juudid pidid kolima. 4. augustil lasi Saksa SD üksus ("Arāja meeskond") kohalike omakaitsejõudude abiga juudi kalmistu territooriumil maha praktiliselt kõik Varakļāni juudid (umbes 540 inimest).

Iga aasta augusti esimesel pühapäeval toimub Varakļāni juudi kalmistul mälestusüritus, mis on pühendatud Varakļānis tapetud juutidele.

Juudi mälestusmärk Rumbulas

Asub Rumbulas Moskava tänava lähedal.

Rumbula on üks suurimaid juutide massilise hävitamise kohti Euroopas. Kahe aktsiooni ajal – 1941. a. 30. novembril ja 8. detsembril, mis realiseerusid natside juhtkonna otsusel Riia getos vangistatud juudid täielikult hävitada, lasti Rumbula metsas maha üle 25 000 inimese, sealhulgas ligikaudu 1000 Saksamaalt küüditatud juuti. 1944. aastal Rumbulas tapeti ka mitusada juudi meest Kaiserwaldi koonduslaagrist.

Esimesed katsed Rumbulas tapetud juutide mälestust jäädvustada pärinevad 60. aastate lõpust. Vaatamata Nõukogude valitsuse piirangutele mõnede juutide initsiatiivil 1963. a. ühele Rumbula männile kinnitati jidišikeelse kirjaga puidust mälestustahvel, Rumbula raudtee äärde (Riia-Moskva liini lähedusse) aga kunstnik Josif Kuzkovskise suur plakat "Juut". Plakatil oli hauast rusikasse surutud mehe kujutis, mis sümboliseerib protesti tehtu vastu. Nii mälestustahvel kui plakat juba 1964. aastal. koristati, kuid juutidel õnnestus saada luba Rumbulasse mälestuskivi püstitamiseks mitte ainult läti- ja venekeelse, vaid ka jidišikeelse kirjaga "Fašismi ohvrid".

aastal 2002 29. novembril avati Rumbulas memoriaalansambel arhitekt Sergejs Riži projekti järgi. Selle loomist toetasid rahaliselt Läti, Iisraeli, USA ja Saksamaa institutsioonid ning eraisikud.

Kiirtee äärde, memoriaali juurde viiva tee äärde on märgiks paigaldatud natsismijõude sümboliseeriv metallkonstruktsioon. Lähedal on kivi seletusega, et seda teed mööda aeti surnuks tuhandeid juute. Mälestusmärgi enda sissepääsu juures on mitmed läti-, inglise-, saksa- ja heebreakeelsete kirjetega kivitahvlid tutvustavad Rumbula tragöödia sündmusi ja mälestussamba rajamise ajalugu. Mälestusmärgi keskosas, Taaveti tähe kujulise väljaku kohal kõrgub seitsmeharuline küünlajalg - menora, mida ümbritsevad kivid, millele on graveeritud Rumbulas tapetud juutide nimed. Endise Riia geto tänavate nimed on raiutud üksikutesse kividesse, millega plats on sillutatud. Mälestusmärgi territooriumil on mitu ühishauda, mille kohad on tähistatud ristkülikukujuliste betoonpiiretega.

Žanis Lipke memoriaalansambel

Žanis (Janis) Lipke memoriaalansambel asub Riias Ķīpsalas. Žanis Lipke Muuseum on tõenäoliselt üks Riia peidetumaid muuseume. Memoriaali varjatud asukoht ei ole juhuslik ja sellel on sümboolne tähendus. See on rajatud kohta, kus Teise maailmasõja aegse Saksa okupatsiooni ajal asus maa-alune peidupaik inimeste päästmiseks. Siin päästsid Žanis Lipke ja tema perekond 55 juuti. Praegune memoriaal on rajatud Žanis Lipke perekonna maja juurde. Memoriaalehitis „Must kuur“ on sümboolne hoone, kus pakuti ja saadi varju. Hoone kujundamisel on saadud inspiratsiooni Ķīpsala kalurite ja meremeeste ajaloolistest tõrvatud hüttidest, mille ehitamisel kasutati pargastest saadud materjale. Seetõttu oli neil väga eripärane värv ja tõrvalõhn. Ainulaadne ei ole ainult selle paiga lugu, vaid ka viis, kuidas muuseum oma külastajatega suhtleb. Üldisel kujundusel on sarnasusi Piiblis kirjeldatud Noa laevaga, samuti meenutab see kaldale tõmmatud ja ümber pööratud paati, mis on oma ülesande täitnud. Memoriaalansambli kontseptsioon tugineb koha ja loo tõesusele ja nendega seotud mälestusesemetele. See on lugu inimese vabadusihast, uskumatust põgenemisest ja usaldusest. Teel muuseumisse on võimalik tutvuda ka Pārdaugava ajaloolise hoonestusega.

Preiļi ajaloo- ja tarbekunstimuuseumi näitus "Muuseumi lood Lätile"

See asub Preiļi kultuurikeskuse ruumides.

Vaadata saab Preiļi Ajaloo- ja Tarbekunstimuuseumi (PVLMM) näitust "Muuseumi lood Lätile" Esimesest maailmasõjast, Vabadussõjast ja Teisest maailmasõjast.

Preiļi Ajaloo- ja Tarbekunstimuuseumi näituse "Muuseumi lood Lätile" (avatud 2018) rubriik "Drywyse lugu" on pühendatud Esimesele maailmasõjale, Vabadussõjale ja Latgale vabastamisele, samuti nagu Lāčplešana sõjaordu rüütlitele. Näituserubriik "Lipu lugu" räägib Teise maailmasõja perioodi rasketest sündmustest, mille käigus preilalasi mõjutasid küüditamised, holokaust, osalemine sõdivate poolte väeosades ja pärast sõda. - rahvuspartisanide ridades. Vaadata saab ka Preiliaadi juutide päästjale Vladislav Vuškānasele antud medalit "Rahvaste õige".

Eelneval avaldusel on ekskursioon vene ja inglise keeles.

Klooga koonduslaager ja holokausti memoriaal

Holokaustiohvrite memoriaal asub Klooga aleviku vahetus läheduses.

1951. aastal püstitati esimene hauamonument, kuid siis kandis see eelkõige sovetliku ideoloogia sõnumit ega mälestanud holokausti ohvreid. 1994. aastal asendati Eesti juudi kogukonna palvel hauamonumendi mälestustahvlid uutega, millega seati jalule õiglus ohvrite rahvuse osas. Klooga massimõrva 50. aastapäevaks avati olemasolevast hauamonumendist 100 m kaugusel mälestusmärk aastatel 1941–1944 Eestis mõrvatud juutidele. 2005. aastal pandi Kloogale kolmas mälestusmärk, millega meenutatakse Klooga koonduslaagris mõrvatud või surnud juute.

Memoriaali uuendati põhjalikult 2013. aastal, sidudes tervikuks sinna varem eri aegadel püstitatud mälestusmärgid ning avati Eesti Ajaloomuuseumi välinäitus „Klooga laager ja holokaust“.

Klooga koonduslaager asutati Saksa okupatsioonivõimu poolt septembris 1943. Tegemist oli sunnitöölaagriga, mis kuulus Vaivara laagrite süsteemi Eestis. 19. septembril 1944. a toimus Kloogal üks suuremaid massimõrvu Saksa okupatsiooni aegses Eestis, kui Punaarmee lähenedes hukati kõik sel ajal laagris olnud ligi 2000 juuti.

Preiliuse holokausti memoriaal

See asub Preiļu juudi kalmistul Cēsu tänaval.

Mälestusmärgi arhitekt on Sergejs Riž. Avatud 8. augustil 2004. aastal. Mälestusmärk ehitati endise Preiļi elaniku, inseneri ja avaliku töölise Dāvid Zilbermanise (USA) initsiatiivil ja isiklikel vahenditel. 2015. aastal lisati memoriaalile veel üks monument - kalmistu sissepääsu juurde paigaldatud kaar sümboolse värava kujul.

Mälestusmärk asub Preiļi juudi kalmistu serval, koha kõrval, kus 1941. aasta suvel tapeti pärast Natsi-Saksamaa vägede sisenemist kohalike kollaborantide osalusel umbes 800 Preiļist ja selle lähiümbrusest pärit juuti. Toonastest sündmustest annab tunnistust Preiļi juudi tüdruku Sheina Grami (1926-1941) päevik, mida ta hakkas kirjutama 22. juunil - päeval, mil algas NSV Liidu ja Saksamaa vaheline sõda - kuni 8. augustini. Sheina koos oma perekonna ja teiste ellujäänud Preila juutidega tapeti juudi kalmistu kõrval 9. augustil. Tänu preilast pärit Vladislavas Vuškānase (1887-1953) abile õnnestus 6 Preila juudil end varjates Saksa okupatsiooni üle elada. Monumendi kividele on graveeritud sissekanded Sheina Grami päevikust, aga ka tänusõnad juutide päästjale Vladislav Vushkanile. Monumendi jalamile on maetud urn 750 siin tapetud juudi nimedega.

Misiņkalnsi sõjalise pärandi rada

Misiņkalnsi looduspark asub Aizpute linnas. Misiņkalns on Aizpute linna kõrgeim koht. Selle kõrgus ulatub 95,4 meetrini. Ülevalt avaneb maaliline vaade linnale. Misiņkalnsi loodusparki hakati rajama 20. sajandil. Esiteks. Pargi pindala on hetkel ca 28 ha.

Pargi territooriumil asuvad mitmed 20. sajandi sündmustega seotud kohad ja mälestusmärgid - Läti vabadussõdades langenud sõdurite mälestusstele - Lāčpleši ordu kavalerid, holokausti mälestusmärgi koht, represseeritute mälestuspaik ja langenud partisanide mälestustahvel.

Pargis saab tutvuda erinevate haruldaste liikide taimede ja istandustega ning nautida puutumatut loodust. Praegu läbivad parki renoveeritud kõnni- ja rattateed ning pargi territooriumil on motorada, kus toimuvad Läti motokrossi võistlused.

Misiņkalnsi mõisapargi kultuuri- ja ajaloopärandi põhjalikumaks tundmaõppimiseks soovitame kasutada giidi teenuseid.

 
Holokausti ümbermatmispaik

Natsiväed sisenesid Aizputesse 1941. aastal. 28. juunil. Juba juuli alguses lasti Dzirkali metsas ja linnapargis maha osa juute, ülejäänud linna ja lähiümbruse juudid arreteeriti ja paigutati kahte linna sünagoogi.

Pärast seda toimus kahe aktsiooni käigus juutide massiline tapmine.

Tänaseks on ümbermatmispaika paigaldatud monument heebrea- ja lätikeelse kirjaga: "Siia on maetud Aizpute juudid ja teised Saksa natside süütud ohvrid, kes tapeti 1941. aastal julmalt. Me mäletame igavesti."

Kaušėnai holokausti memoriaal

Kaušėnai holokausti ohvrite mälestusmärk on paigaldatud Kaušėnai külla (Plungė rajoon) juutide veresauna paika. Mälestusmärk on pühendatud Teises maailmasõjas hävinud Plunge ja seda ümbritsevate külade juudi kogukonna mälestusele.

Mälestusmärk rajati viimase Plunge juudi Jakov Bunka initsiatiivil. Esimene monument püstitati 1952. aastal. Teise maailmasõja ohvrite eest ning 1986.–1989 rajati ka tammepuust monumentidest mälestusmärk surnud juutide austamiseks. aastal 2011 paigaldati mälestussein, mis ehitati lammutatud Plunge sünagoogi 1800 tellisest, millest igaüks on pühendatud mõrvatud inimese mälestusele, ning plaadile on kinnitatud plaadid 1200 (1800-st) juudi teadaolevate nimedega. seina. Mälestusmärgi juurde on loodud Päästjate allee, kus eraldi nimeveergudel on kirjas natside okupatsiooni ajal Plunges ja selle ümbruses hukkamõistetud juute päästnud isikud.

aastal 1941 12.-13.juuli Kaušėnai mäele tapeti ja maeti Plunge piirkonnast umbes 1800 juuti, keda oli varem 2 nädalat jõhkrates tingimustes Plunge sünagoogis hoitud. Genotsiidipäeval sõidutati need, kes suutsid kõndida, kõndima 5 km hukkamispaika, teised veeti veoautodega eraldi rühmadena. Ohvritel kästi kaevata endale augud, misjärel nad tulistati. Teine rühm pidi surnud matma ja endale uue augu kaevama.

Mälestusmärk on Euroopa juudi rahvuse tragöödiat kajastavate kõige muljetavaldavamate mälestusmärkide esikümnes.

 
Juutide holokausti toimumispaik Šeduvas Pakuteniy külas

Pakuteni metsas (Radviliški rajoon), Šeduvast umbes 8 km kagus, kruusatee ääres, asub üks kolmest Šeduva juudi holokausti paigast.

Selles kohas 1941. a augustis tapeti 27 juuti, sealhulgas Sheduva viimane rabi Mordechai David Henkin. Vahepeal hukkus rahvametsas veel umbes 700 inimest.

Pärast seda, kui natsid 25. juunil 1941 Šeduva okupeerisid, aeti linna juudid juuli alguses sunniviisiliselt kodudest välja ja aeti naaberkülla Pavartyčiai, kus rajati geto. 25.-26.augustil lasti väike osa neist maha Pakuteniis, ülejäänud Liaudiškii metsas.

2014-2015 Šeduva Juudi Mälestusfondi eestvõttel puhastati tapatalgud ja tehti külastajatele juurdepääsetavaks. Pakuteniy juutide veresauna kohale on paigaldatud skulptor Romo Quintuse monument "Swiesas žvaigdas bveinė".

 
Šeduva juutide 1. ja 2. holokausti paigad

Šeduva I ja II holokausti paigad asuvad Liaudiškių metsas (Radviliškise rajoon), Šeduvast umbes 10 km edelas. Kruusateele on paigutatud huviväärsus.

Esimene juudi rahvusest inimeste säilmete kalmistu asub 375 m² suurusel alal, mida ümbritseb mets, millest suurem osa on kivisillutisega. Selles kohas tapeti ja maeti umbes 400 inimest. Umbes 500 m kaugusel asub teine surnuaed. Juudi rahvusest inimeste säilmed on maetud 144 m² suurusele alale. Platsi reljeef on tasane, suurem osa territooriumist on samuti kivisillutisega. Selles kohas tapeti ja maeti umbes 300 inimest.

aastal 1941 neis paikades tapeti kogu Šeduva juudi kogukond – ligi 700 inimest. Enne seda veetsid nad veel kuu aega Pavartyčiai külla rajatud getos. 25-26 august Geto elanikud viidi Rahvametsa. Väljakaevatud kaevu juures hoiti hukkamõistetuid, kelle tapsid kohalikud politseinikud ja valgekraed.

2014-2015 Šeduva Juudi Mälestusfondi eestvõttel koristati tapatalgud ja tehti külastajatele juurdepääsetavaks. Siin on 2 skulptor Roman Quintuse monumenti: "Uks" ja "Tähekiir".

 
Mälestusmärk "Sünagoogi aed"

See asub Bauska kesklinnas, Bauska piirkonna turismiinfokeskuse, Raekoja platsi lähedal.

Mälestusmärk "Synagogas dārzs" sündis tänu Bauska juudi järeltulijate initsiatiivile Iisraelis, USA-s ja Suurbritannias, annetustele, Bauska maanõukogu, Läti juudi koguduste ja kogukondade toetusele.

Mälestusmärgi kujundas skulptor G. Mustkunstnik, kes on ka V. Plūdonise monumendi autor. Mälestusmärk loodi endise Bauska Suure sünagoogi mõõtmetes, kivifiguurid sümboliseerivad pärast jumalateenistust sünagoogist väljuvaid juute. Mälestusmärgi keskel on sümboolne bima, millele on kirjutatud: "Pühendus Bauska juutidele, kes elasid siin sajandeid ja ehitasid selle linna ning kelle tapsid natsid ja nende kohalikud abilised 1941. aastal." Juudi rahva – Bauska juutide järeltulijate ja Bauska elanike mälestuse austamine. 1935. aastal elas Bauskas ligi 800 juuti. Pärast natside okupatsiooni juulis 1941 arreteeriti, küüditati palju juute ja umbes 700 lasti maha. Bauska Suur sünagoog hävis Teise maailmasõja ajal.

 
Anchupani memoriaal Teise maailmasõja ohvritele

Pühendatud natside okupatsiooni ajal tapetud Rēzekne rajooni elanikele. Alates 1941. aasta augustist lasti Ančupani mägedes maha Rēzekne ja selle ümberkaudsete külade juute, kommunistliku okupatsioonirežiimi toetajaid, punaarmeelasi jne. Hukkunute seas oli ka 203 Makašēni valla Audriņu küla elanikku, kes tapeti 3. jaanuaril 1942. aastal.

Mälestusmärk avati 27. juulil 1974. aastal. Selle autor on maastikuarhitekt Alfons Kišķis (1910–1994). Igihaljad kuused paremal pool teed sümboliseerivad mahalaskmiseks rivistatud inimesi, tee vastaspoolne kiviaed laskureid. Kõige madalamas osas - kannatuste orus - viib mahalastud inimeste ühishaudadest mööda kividega kaetud tee, mis lõpeb betoonseinaga, millel on kiri "They died to live you". Edasi tuleb trepp Dzīvības väljakule, mille kesksel skulptuuril "Õunema" on autor skulptor Rasa Kalniņa-Grīnberga (1936).

 
Audriņi küla ohvrite mälestuspaik

1965. aastal avatud mälestustahvel endise Rēzekne vangla juures. Pühendatud Makašēni valla Audriņi küla kolmekümnele mehele, kes 4. jaanuaril 1942 selles kohas avalikult maha lasti. Plaadile on graveeritud 30 mahalastud mehe nimed.

Veidi enne seda selgus, et Audriņi külas varjasid end põgenenud Punaarmee sõjavangid. Nende tabamisel puhkenud relvastatud kokkupõrgetes hukkus 4 abipolitseinikku. Intsidendi eest kättemaksuks andsid natside okupatsioonivõimud korralduse tappa kõik Audriņi elanikud ja küla põletada. Avalik hukkamine Rezeknes oli osa kättemaksukampaaniast.

 
Holokausti memoriaal

2004. aasta augustis avati Preiļis Cēsu tänaval holokausti ohvrite mälestusmärk. Arhitekt Sergejs Rižs, idee autor ja rahastaja on aga USA elanik Dāvids Zilbermanis. Mälestusmärk asub juutide tsiviilhaudade ja juudi elanikkonna laskepesade vahelisel alal.


Esimesed juudid saabusid Preiļisse 19. sajandi alguses, kui hakati moodustama Preiļi linna. 1935. aasta rahvaloenduse andmetel olid Preiļi 1662 elanikust 847 (51%) juudid. Enamik neist olid kaupmehed, käsitöölised, aga ka intelligents – arstid ja õpetajad.

Kui Saksa natsiarmee sisenes 1941. a 28. juulil, 9. ja 10. augustil hävitati üle 720 Preiļi ja lähiümbruse juudi. Pärast sõda naasis osa juute Preilisse, kuid kogukonda ei õnnestunud üles ehitada.


2013. ja 2014. aastal viisid juudi kodanike kalmistul läbi Saksa noorteühenduse LOT õpilased ja selle juht Klaus Peter Rex. Koostati kalmistu kaart. 2015. aastal avati Dāvid Zilbermanise eestvõttel tema rahastuse ja annetuste toel juudi kogukonnale mälestuskaar Preiliis, juudi kodanike kalmistu sissepääsu juures, teel holokaustiohvrite memoriaali juurde.


2018. aastal tegi ühendus "Preiļu memoriaalid" (esimees Sergejs Rižs) kaevetöid juutide tapmispaigas juudi kodanike kalmistu kõrval. Avastati kolm süvendikohta. Pärast konserveerimist saab esemelisi tõendeid vaadata Preiļi ajaloo- ja tarbekunstimuuseumi põhinäitusel aadressil Rainiš bulvāri 28. Muuseumi spetsialistid pakuvad külastajatele haridusprogrammi "Mõelda holokaustile tähendab mõelda iseendale". Programm algab muuseumi ekspositsioonist ja lõpeb holokausti memoriaali juures. Mälestusmärki koos kalmistuga kasutatakse rahvahariduses vabaõhumuuseumina.

 
Juutide holokaustipaik Kražiais (Medžiokalnise lähedal)

Medžiokalnise mäe jalamil Kražiai linna lähedal asub Kražiai juudi veresauna toimumiskoht ja haud.

Enne Teist maailmasõda elas Kražiai linnas umbes 1500 inimest, sealhulgas umbes 80 juudi perekonda – 450–500 juudi päritolu elanikku. 1941. aastal isoleeriti Kražiai juudid mõisa aita rajatud getos (hiljem sisenesid sinna ka Karklėnai'st toodud juudid) ja mõrvati mitmes etapis.

Natsid püüdsid aktiivselt leedulasi holokausti kaasata: juute tulistades püüdsid Saksa ohvitserid, et iga politseinik, mässaja, partisan või valgerelvaline sõdur, kes metsa konvoiliikmena saabus, laseks maha vähemalt ühe oma juudi naabri või tuttava. Pärast 1941. aastal toime pandud veresauna oli Kražiai juudi kogukonnast alles umbes 20 inimest, kes varjasid end Leetu või taandusid NSV Liidu sügavustesse.

2. augustil 1941 tapsid natsid ja nende kaastöölised Medžiokalnise lähedal üle 70 lapse ja mitu täiskasvanud juuti. Ajaloolane Stanislovas Buchaveckas nimetas seda veresauna "juudi laste mõrvaks".

Praegu seisab selles kohas monument, millel on kiri: „Sellel kohal mõrvasid natsid ja nende kaastöölised 2. augustil 1941 71 Kražiai juuti.“ Heebreakeelne kiri näitab, et mõrvati 71 Kražiai juuti: 6 meest ja naist, 65 last.

Litvaki mälestusaed

Žemaitija rahvuspargis Medsedžiai külas, umbes 2 km kaugusel Plateliai linna keskusest, Jakov Bunka heategevus- ja toetusfond 2014.a. asutas litvaki mälestusaia. See monument on pühendatud hävitatud Leedu juudi kogukondade mälestusele.

12 aakri suurune aed jäljendab Leedu piirjooni ning sepistatud metallist õunapuudega on tähistatud juudi kogukondade hävitamise kohad aastatel 1941-1944. Sepistatud õunte autor on Artūras Platakis. Õunad puudel – pered, kes elasid kogukondades. Litvakad üle maailma saavad aia loomisele kaasa aidata, tellides oma esivanemate mälestuseks uusi õunapuid ja õunu. Aeda püstitatakse ka Karjala graniidist sambaid, et üksikult austada litvakate saavutusi maailmas.

aastal 2016 seda algatust laiendati – õunapuid kasutati kogu Leedu Suurvürstiriigi leedulastest ja juutidest päästjate mälestuseks holokausti ajal. Aia sissepääsu juures olev stend räägib arvuliselt Leedu endistest juudi kogukondadest.

Hetkel on aias juba "kasvanud" õunapuu Alytuse, Alsėdžii, Kalvarija, Mosėdise, Platelia, Plungė, Telšiai, Vabalninka, Viekšnii jt juudi kogukondade mälestuseks.

 
Rahvaste Õigete väljak (monument)

aastal 2021 22. oktoober Šiauliais avati Ežero ja Vilniuse tänavate ristmikul Rahvaste Õiglaste väljak. See on esimene rahvaste õiglaste monument Leedus. Monumendi autor on projekteerija Adas Toleikis Šiauliaist ja algataja Šiauliai maakonna juudi kogukonna esimees Sania Kerbelis.
Loodud monumendil "Jungtis" on Šiauliai maakonna rahvaste õigete nimed, mälestades 148 juudi päästjat, ning kunstilised aktsendid tähistavad Šiauliai geto väravate asukohti. Šiauliai linna rajati kaks getot: nn Kaukazo kvartalisse ja Ežero–Trakų tänavale. veerand. Esimesse getosse saadeti füüsiliselt tugevad ja heas vormis isikud, teise - spetsialistid (arstid, mehaanikud jt). Šiauliai geto asutati 1941. aastal. suvel Šiauliai linna sõjaväekomandandi korraldusel ja likvideeriti 1944. aastal, kui Natsi-Saksamaa taganes ning järelejäänud juudid toimetati Stutthofi ja Dachau koonduslaagritesse. Rohkem kui 5950 juuti oli getodes vangis. Sõdade vahelisel ajal elas Šiauliais umbes 6500-8000 juuti, osa neist siirdus vabatahtlikult Venemaa sügavustesse ja pärast holokausti jäi alles umbes 350-500 juudi päritolu elanikku.

 
Kražiai juudi holokaustipaiga Kupré metsas

Kupré metsas, umbes 13 kilomeetri kaugusel Kražiai linnast, asub Kražiai juudi veresauna paik ja haud.

Enne Teist maailmasõda elas Kražiai linnas umbes 1500 inimest, sealhulgas umbes 80 juudi perekonda – 450–500 juudi päritolu elanikku. 1941. aasta suvel isoleeriti Kražiai juudid mõisa aita rajatud getos.

26. juulil 1941 toimus Kupré metsas Kražiai juutide massimõrv. Umbes 300 täiskasvanut ja noort viidi veoautodega metsa. Operatsiooni käigus rivistati juudid rühmadesse ja pandi veoautodesse. Teel tapatalgupaika anti neile labidad – märgiks, et ohvrid peavad auke kaevama. Juudid kaevasid Kupré metsa sügava pikliku augu. Hiljem sunniti nad riided seljast võtma ja hukkamine toimus organiseeritult: ohvrid paigutati viiekaupa augu servale, lasti maha kahes reas – esimene lask selga või rindu, teine – pähe.

Tapmised panid toime nii kohaliku TDA (Rahvusliku Töökaitse) üksuse liikmed kui ka Saksa sõdurid ja ohvitserid. Tapmised viibisid rikkis veoauto ja Kražiai getos toimunud vastupanu tõttu, kui vangid mõistsid, et ära viidud ei naase. Nende asjaolude tõttu jäi 12 Nõukogude aktivisti samal päeval kavandatud hukkamine teostamata. Need isikud viidi hiljem Raseiniai vanglasse ja enamik neist vabastati.

Pärast veresauna konfiskeerisid Saksa julgeolekujõud juutidele kuulunud väärisesemed. Operatsiooni tulemusena hävitati peaaegu kõik Kražiai juudi kogukonna üle 12-aastased liikmed.

Praegu seisab holokausti toimumiskohas monument ja surmaaugu asukoht on ümbritsetud aiaga.

Holokaustiohvrite hauad Šateikis

Salantai juudi kogukonna naiste ja laste veresauna paik ja haud on ajalooline holokausti ohvrite kalmistu Plungė rajooni omavalitsuse territooriumi loodeosas, Šateikiai Rūdaičiais (Plateliai vanem), 0,5 km Skuodas-Klaipeda maanteest kirdes, Šateikiai metsa loodeservas.

Hauaplats on ristkülikukujuline, mõõtmetega 10 x 10 m, ümbritsetud traatvõrkaiaga. Selle loodeosas on metallist ažuursed ühetiivalised väravad, mille ülemisel osal on kujutatud Taaveti tähte. Monumentaalsele graniitplaadile on raiutud Taaveti täht ja mälestuskiri jidiši ja leedu keeles. 1980. aastal püstitati puuskulptuur, mis kujutab seisvat ja käed seotud juuti (autor - rahvakunstnik Jakovas Bunka). Territooriumi pindala on 0,01 ha.

Selles kohas tapsid Salantai ja Šateikiai abipolitseinikud 1941. aasta juulis-augustis Salantai juudi kogukonna naisi ja lapsi. Hukkamine toimus kolmes etapis. Esimene veresaun toimus umbes 20. juulil 1941. Politsei käsul saabusid koidikul küladest vankrid Salantai sünagoogi lähedale, kus hoiti juudi naisi ja lapsi, ning viisid abipolitseinike saatel umbes 60–70 naist Šateikiai metsa. Teise veresauna käigus, juuli lõpus, tapeti getost viimased allesjäänud naised ja lapsed, neist üle 50. Augusti lõpus eskortisid abipolitseinikud umbes 100 juudi naist Salantaist Šateikiai metsa hukkamiseks. Alates juulist olid nad töötanud põllumajanduslike abitöölistena Šalynase mõisas ja Salantai valla talunike juures.

Leedu holokausti atlase andmetel on siia maetud 95 ohvrit. Hauaplatsil olev mälestustahvel ja dokumendikogu "Massimõrvad Leedus" näitavad, et siin tapeti 100 juudi meest, naist ja last. Salantai ajaloo uurija Paulius Vaniuchinas tegi kindlaks, et selles paigas tapeti 210–220 naist ja last.

Massimõrva ja matmise paik kuulutati 1970. aastal kohaliku tähtsusega ajaloomälestiseks ja kanti 1993. aastal kultuuripärandi registrisse.

Mažeikiais ja selle ümbruses toimunud juutide massimõrva toimumiskoht

Objekt asub vana Mažeikiai juudi kalmistu lähedal. Sõites mööda Sedose tänavat (tee 164) Mažeikiaist Tirkšliai/Seda suunas, on tee vasakul küljel silt "Juudi genotsiidi ja Teise maailmasõja ohvrite kalmistu".

Holokausti alguseks, 1. juulil 1940, elas Mažeikiai linnas umbes 1100 juuti. 1941. aasta juuni lõpus, Saksa okupatsiooni algusega, arreteeriti ja hoiti Mažeikiai sünagoogis kuni 1000 juuti. Juuli keskel vangistati Leckava juudid – umbes 40 inimest – Mažeikiai Lačase küünis, naised ja lapsed küünis ning mehed sünagoogis.

29. juulil 1941 sundisid Mažeikiaisse saabunud sakslased juute juudi kalmistu lähedale auke kaevama ning 30. juulil kell 6 hommikul algasid massimõrvad. Esimesel päeval tulistasid sakslased, hiljem jätkasid tapmist kohalikud valgekaartlased. Augusti alguses lasti sama kalmistu lähedal maha ka teiste külade juute ja nõukogude aktiviste.

7. detsembril 1944 kaevati Nõukogude Komisjoni korraldusel hauad välja ja viidi läbi kohtumeditsiiniline ekspertiis. Tehti kindlaks, et Mažeikiaist 3 km kaugusel Venta jõe kaldal asuvalt juudi kalmistult leiti 5 hauda, kuhu oli maetud umbes 4000 säilmet. Mažeikiai lähedal maha lastud juutide arvu on märgitud erinevalt - 3000 kuni 4000. Ajaloolised uuringud näitavad, et need arvud on liialdatud - ohvreid oli umbes 2500.

Praegu on objekt turismiatraktsioon, mida saavad külastada kõik, kes on huvitatud militaarpärandi ajaloost.

Juutide veresauna koht ja hauad Platelias (Jazmínu kalnas)

Jazminų mägi, mis asub Plateli linna ääres. Mäe jalamil 1941. a juulil 30 Platelia juuti lasti maha (osa Platelia juute lasti maha Laumalenki poolsaarel). Sõdade vahel elas Platleis umbes 100 juuti, kuid „[…] kõigi saatus on sama. Alguses, nagu tavaliselt, kogusid nad mehed kokku, siinsamas Platelia lähedal, näete, kus monument seisab – seal nad tulistasid nad maha. Paari nädala pärast viisid nad naised, lapsed ja vanurid siia, Platelia poole, mõne kilomeetri kaugusele metsa ja lasid nad kõik seal maha,» rääkis holokausti üle elanud Jakov Bunka poeg Eugenijus Bunka.

Umbes 1985. aastal tema isa, rahvakunstnik Jakovs Bunka, nikerdas ja asetas mäele dekoratiivse Moosese skulptuuri. aastal 2016 skulptuur varises kokku, 2018 ehitati rahvakunstnik Antanas Vaškise nikerdatud koopia.

Mäe jalamile on juutide genotsiidi mälestuseks püstitatud ka graniidist mälestusplaat, millel on jidiši ja leedukeelsed kirjad: „Siin valati 30 juudi – laste, naiste, meeste – verd. Natsionalistid ja nende kohalikud toetajad mõrvasid nad julmalt juulis 1941. Olgu süütute surnute mälestus püha." aastal 2019 veel kaks graniitplaati, millele on lisatud 1939. a. Plateleis elanud juutide nimekirjaga.

 

Seotud lood

Riia geto ja holokaust

Teadlikult on valitud kolm fragmenti erinevate inimeste mälestuste lugudest, mis võimaldavad holokaustikuritegevust lähemalt vaadelda erinevatest vaatenurkadest.

Taaveti täht Dundaghi koonduslaagri mälestusmärgil

Pärast taasiseseisvumist paigaldasid Dundaga elanikud juutide mõrva- ja ümbermatmispaika Mazirbe - Dundaga maantee äärde suure puust Taaveti tähe ning hiljem avas Läti Juudi Koguduste ja Koguduste Nõukogu selle kõrval mälestuskivi. seda.

 
Mees, kes päästis tagakiusatu

Bronius Gotautas, keda rahvas tunneb Broliukina, riskis Teise maailmasõja ajal ja pärast seda oma eluga, et päästa tagakiusatud inimesi – nii juute, Leedu rahvuslasi kui ka Vene sõdureid.

Armastuslugu, mis lõppes sõjaga

See lugu räägib Pranas Laucevičiuse ja Rūta Gurvičiūtė armastusest ja ellujäämisvõitlusest Teise maailmasõja ajal. See annab tunnistust julgusest, ohverdustest ja surmast, kui sõja julmused lämmatasid riigipiirid, kuid mitte inimlikud tunded.

Nagu oleks teist korda sündinud

1941 Juulis ja augustis tapsid natsivõimud Kražiais peaaegu kogu linna kogukonna. Kražiai geto vang ja K. Požėla kolhoosi kolhoosnik Marytė Gerčienė pääses sellest tragöödiast imekombel.

Salantai juudi naiste veresaun Šateikiai metsas

1941 1941. aasta suvel toimus Šateikiai metsas juudi naiste ja laste veresaun, mille korraldasid kohalik politsei ja valgekraed. Ohvrid transporditi Salantai'st veresauna sündmuskohale ning enne mahalaskmist kästi neil riided seljast võtta ja kaevatud auku hüpata. Erinevate allikate kohaselt tapeti nende hukkamiste käigus 95–230 inimest, kellest enamik olid naised ja tüdrukud.

Mažeikiais lõpetas oma elu 2500 õnnetut hinge

1941. aasta juuli lõpus algasid Mažeikiais juutide massimõrvad, mille algatasid sakslased ja mida hiljem jätkasid kohalikud valgekraekurjategijad. Inimesed viidi gruppidena juudi kalmistule, sunniti riided seljast võtma ja lasti maha kaevatud aukude lähedal. Mõne päeva jooksul mõrvati Mažeikiaist ja selle ümbruskonna linnadest üle 2000 juudi.

Leedu päästjad - Miriam Javnaitė-Voronova ellujäämislugu

Teise maailmasõja ajal elas Miriam Javnaitė-Voronova holokausti üle tänu paljudele leedulastele, kes oma ja lähedaste elusid riskides varjasid, toitsid ja hoolitsesid tagakiusatud juutide eest.

Šarnelė külaelanike vägiteod

Teise maailmasõja ajal päästsid kaks Šarnelė küla perekonda – Striaupiaid ja Kerpauskasid – surmaohust hoolimata juutide elud. Striaupiaid päästsid koguni 26 inimest, sealhulgas üheksa perekonda, ning Kerpauskaste talu metsa rajati peidupaik Alsėdžiai juudi köösneri perekonnale.

Plateliai juutide tragöödia

1941. aasta juulis mõrvati Plateliai linnas Jazminų mäel 30 kohalikku juuti ning hiljem sai see paik meeldejäävaks seal aset leidnud traagiliste sündmuste poolest.

Plungė juutide saatus

1941. aasta suvel hävitati Plungės jõhkralt peaaegu kogu kohalik juudi kogukond, mis koosnes enam kui 1800 inimesest. Inimesi vangistati kohutavates tingimustes, näljutati surnuks ja lõpuks lasti Kaušėnai metsas maha. Massimõrvad panid toime kohalikud kaastöölised.