Holokaust II II maailmasõda

Läti suurim holokaustiohvrite memoriaalansambel asub Liepājas Šķēde liivaluidetes. Memoriaalansambel on pühendatud rohkem kui 3000 Liepāja juudi mälestusele, kes tapeti Teise maailmasõja ajal. See on Iisraeli rahvussümboli menoraa ehk 7-harulise küünlajala kujuline. Memoriaali kontuur, mida on hästi näha linnulennult, on valmistatud lõhutud kivirahnudest ja graniitplokkidest. Menoraa tuled on valmistatud graniitsammastest, millele on raiutud heebrea, inglise, läti ja vene keeles värsid Jeremija nutulauludest.

Riia Geto- ja Läti Holokaustimuuseum asub Riias keskturu ja pearaudteejaama läheduses. Muuseum avati 2010. aastal kohas, kus kunagi asusid linna laod. See on rajatud ajaloolisse linnaosasse, mis piirnes endise juudigetoga. Geto ala on ainulaadne, sest arhitektuuriliselt ei ole see pärast Teist maailmasõda muutunud. See on mälestuspaik juudi rahva tragöödiale. Natsi-Saksamaa poliitika Läti juudi elanikkonna suhtes seisnes 1939. aasta lõpuni selles, et Saksa diplomaadid ja poliitikud üritasid avaldada survet Läti valitsusele juudivastaste meetmete rakendamiseks ja nende vabaduse piiramiseks. Pärast baltisakslaste lahkumist 1939. aastal ei olnud Saksa saatkonnal enam nii head ülevaadet elanikkonna meelsuse ja Lätis toimuva kohta. Kui Punaarmee okupeeris Läti ja hakkas ühiskonnaga manipuleerima, toetas osa juudi elanikkonnast uut okupatsioonivõimu. Pärast seda, kui režiim pöördus terve ühiskonna vastu, langes toetus kiiresti. Ometi oli tekkinud sügav lõhe elanikkonnas, mida püüdis hiljem ära kasutada järgmine okupatsioonirežiim, Natsi-Saksamaa. See lootis, et kohalik elanikkond ahistab ja ründab juute, kuid seda ei juhtunud. Saksamaa töötas välja uue plaani, mis alguses nägi ette Riia geto loomist, aga hiljem hävitas selle elanikud.

Varakļāni juudi kalmistu Kapsētas tänava lõpus.

Näha on kahte monumenti, mille püstitasid pärast sõda Varakļāni juudi kalmistule ellujäänud sugulased ja sõbrad.

Üks neist asub kalmistu aia lähedal, kus toimus juutide massiline hävitamine. Sellel on vene ja jidiši keeles kiri: „Me leiname igavesti oma vanemaid, vendi ja õdesid, kes surid fašistide käe läbi 1941. aastal.“ Teine monument asub kalmistu sees; kohas, kuhu mõrvatud juudid hiljem ümber maeti, on ka sellel jidiši ja vene keeles kiri: „Igavene mälestus Saksa fašistliku terrori ohvritele – Varakļāni juutidele, kes mõrvati julmalt 4. augustil 1941. aastal.“

Natsi-Saksamaa väed sisenesid Varakļānisse 1941. aasta juuli alguses ja juba esimestest päevadest alates algas juutide piiramine ja üksikisikute tapmised. Juudi kalmistu lähedale loodi tingimuslik geto, kuhu kõik juudid pidid kolima. 4. augustil lasi Saksa SD üksus („Arāja komanda”) juudi kalmistu territooriumil kohalike enesekaitsevägede abiga maha praktiliselt kõik Varakļāni juudid (umbes 540 inimest).

Igal aastal augusti esimesel pühapäeval toimub Varakļāni juudi kalmistul mälestusüritus, mis on pühendatud Varakļānis tapetud juutidele.

Asub Rumbulas Maskavas tänava lähedal.

Rumbula on üks suurimaid juutide massilise hävitamise paiku Euroopas. Kahe aktsiooni käigus – 30. novembril ja 8. detsembril 1941 –, mis viidi läbi natside juhtkonna otsuse alusel hävitada täielikult Riia getos vangistatud juudid, lasti Rumbula metsas maha üle 25 000 inimese, sealhulgas umbes 1000 Saksamaalt deporteeritud juuti. 1944. aastal tapeti Rumbulas ka mitu sada juudi meest Kaiserwaldi koonduslaagrist.

Esimesed katsed jäädvustada Rumbulas tapetud juutide mälestust pärinevad 1960. aastate lõpust. Vaatamata Nõukogude valitsuse piirangutele kinnitati üksikute juutide initsiatiivil 1963. aastal ühele Rumbula männile jidiši keeles kirjutatud puidust mälestustahvel ning Rumbula raudtee lähedale (Riia-Moskva liini lähedale) paigaldati kunstnik Josif Kuzkovski suur plakat „Juut“. Plakatil oli kujutatud meest, kes näis hauast rusikaga tõusvat, sümboliseerides protesti tehtu vastu. Nii mälestustahvel kui ka plakat eemaldati 1964. aastal, kuid juutidel õnnestus saada luba paigaldada Rumbulasse mälestuskivi, millel oli kiri „Fašismi ohvritele“ mitte ainult läti ja vene keeles, vaid ka jidiši keeles.

29. novembril 2002 avati Rumbulas arhitekt Sergejs Rižsi projekteeritud memoriaalansambel. Selle ehitamist toetasid rahaliselt Läti, Iisraeli, USA ja Saksamaa institutsioonid ning eraisikud.

Maantee äärde, memoriaali juurde viiva tee äärde, on paigaldatud metallkonstruktsioon sildina, mis sümboliseerib natsismi jõude. Lähedal on kivi selgitusega, et tuhandeid juute aeti mööda seda teed surma. Memoriaali sissepääsu juures on mitu kivitahvlit läti, inglise, saksa ja heebrea keeles kirjutatud kirjadega, mis tutvustavad Rumbula tragöödia sündmusi ja memoriaali rajamise ajalugu. Memoriaali keskosas, Taaveti tähe kujulise väljaku kohal, kõrgub seitsmeharuline kandelaaber – menora, mille ümber on asetatud kivid Rumbulas tapetud juutide nimedega. Endise Riia geto tänavate nimed on graveeritud üksikutele kividele, millega väljak on sillutatud. Memoriaali territooriumil on mitu massihauda, mille asukohad on tähistatud ristkülikukujuliste betoonpiiretega.

Žanis (Janis) Lipke memoriaalansambel asub Riias Ķīpsalas. Žanis Lipke Muuseum on tõenäoliselt üks Riia peidetumaid muuseume. Memoriaali varjatud asukoht ei ole juhuslik ja sellel on sümboolne tähendus. See on rajatud kohta, kus Teise maailmasõja aegse Saksa okupatsiooni ajal asus maa-alune peidupaik inimeste päästmiseks. Siin päästsid Žanis Lipke ja tema perekond 55 juuti. Praegune memoriaal on rajatud Žanis Lipke perekonna maja juurde. Memoriaalehitis „Must kuur“ on sümboolne hoone, kus pakuti ja saadi varju. Hoone kujundamisel on saadud inspiratsiooni Ķīpsala kalurite ja meremeeste ajaloolistest tõrvatud hüttidest, mille ehitamisel kasutati pargastest saadud materjale. Seetõttu oli neil väga eripärane värv ja tõrvalõhn. Ainulaadne ei ole ainult selle paiga lugu, vaid ka viis, kuidas muuseum oma külastajatega suhtleb. Üldisel kujundusel on sarnasusi Piiblis kirjeldatud Noa laevaga, samuti meenutab see kaldale tõmmatud ja ümber pööratud paati, mis on oma ülesande täitnud. Memoriaalansambli kontseptsioon tugineb koha ja loo tõesusele ja nendega seotud mälestusesemetele. See on lugu inimese vabadusihast, uskumatust põgenemisest ja usaldusest. Teel muuseumisse on võimalik tutvuda ka Pārdaugava ajaloolise hoonestusega.

Asub Preiļi kultuurikeskuse ruumides.

Preiļi ajaloo- ja tarbekunstimuuseumis (PVLMM) on avatud näitus "Muuseumilood Lätile", mis käsitleb Esimest maailmasõda, Vabadussõda ja Teist maailmasõda.

Preili ajaloo- ja tarbekunstimuuseumi ekspositsiooni „Muuseumi lood Lätile“ (avati 2018. aastal) osa „Drywyse lugu“ on pühendatud Esimesele maailmasõjale, Vabadussõjale ja Latgale vabastamisele ning Lāčplēšana sõjaordu kavaleridele. Ekspositsiooni osa „Lipu lugu“ jutustab Teise maailmasõja keerulistest sündmustest, mille käigus Preili elanikke mõjutasid küüditamised, holokaust, osalemine sõdivate poolte sõjaväeosades ja pärast sõda rahvuspartisanide ridades. Välja on pandud ka Preili elanikule ja juudi päästjale Vladislavs Vuškānsile omistatud medal „Õige rahvaste seas“.

Ekskursioonid toimuvad vene ja inglise keeles eelneval kokkuleppel.

Holokaustiohvrite memoriaal asub Klooga aleviku vahetus läheduses.

1951. aastal püstitati esimene hauamonument, kuid siis kandis see eelkõige sovetliku ideoloogia sõnumit ega mälestanud holokausti ohvreid. 1994. aastal asendati Eesti juudi kogukonna palvel hauamonumendi mälestustahvlid uutega, millega seati jalule õiglus ohvrite rahvuse osas. Klooga massimõrva 50. aastapäevaks avati olemasolevast hauamonumendist 100 m kaugusel mälestusmärk aastatel 1941–1944 Eestis mõrvatud juutidele. 2005. aastal pandi Kloogale kolmas mälestusmärk, millega meenutatakse Klooga koonduslaagris mõrvatud või surnud juute.

Memoriaali uuendati põhjalikult 2013. aastal, sidudes tervikuks sinna varem eri aegadel püstitatud mälestusmärgid ning avati Eesti Ajaloomuuseumi välinäitus „Klooga laager ja holokaust“.

Klooga koonduslaager asutati Saksa okupatsioonivõimu poolt septembris 1943. Tegemist oli sunnitöölaagriga, mis kuulus Vaivara laagrite süsteemi Eestis. 19. septembril 1944. a toimus Kloogal üks suuremaid massimõrvu Saksa okupatsiooni aegses Eestis, kui Punaarmee lähenedes hukati kõik sel ajal laagris olnud ligi 2000 juuti.

Asub Preiļi juudi kalmistul Cēsu tänaval.

Memoriaali arhitekt on Sergejs Rižs. See avati 8. augustil 2004. Memoriaal loodi endise Preiļi elaniku, inseneri ja avaliku elu tegelase David Zilbermanise (USA) algatusel ja isiklike vahenditega. 2015. aastal lisati memoriaalile veel üks monument – kaar, mis paigaldati kalmistu sissepääsu juurde sümboolse värava kujul.

Mälestusmärk asub Preiļi juudi kalmistu serval, koha kõrval, kus 1941. aasta suvel pärast natsi-Saksamaa vägede saabumist kohalike kollaborantide osalusel tapeti umbes 800 Preiļi ja selle ümbruskonna juuti. Selle aja sündmuste tõendina on Preiļi juudi tüdruku Šeina Grama (1926–1941) päevik, mida ta hakkas kirjutama 22. juunil – päeval, mil algas NSV Liidu ja Saksamaa vaheline sõda – kuni 8. augustini. Šeina tapeti koos oma perekonna ja teiste ellujäänud Preiļi juutidega juudi kalmistu kõrval 9. augustil. Tänu Preiļi elaniku Vladislavs Vuškānsi (1887–1953) abile õnnestus 6 Preiļi juudil Saksa okupatsiooni ajal varjates ellu jääda. Monumendi kividele on graveeritud sissekanded Šeina Grama päevikust, samuti tänusõnad juudi päästjale Vladislavs Vuškānsile. Monumendi jalamil on urn, millele on kirjutatud 750 siin tapetud juudi nimed.

Misiņkalnsi looduspark asub Aizpute linnas. Misiņkalns on Aizpute linna kõrgeim koht. Selle kõrgus ulatub 95,4 meetrini. Tipust avaneb maaliline vaade linnale. Misiņkalnsi loodusparki hakati algselt rajama 20. sajandil. Pargi pindala on praegu umbes 28 hektarit.

Pargi territooriumil on mitu 20. sajandi sündmustega seotud kohta ja mälestusmärki - Läti Vabadussõdades langenud sõdurite - Lāčpleši ordu kavaleride - mälestussteel, holokausti memoriaali asukoht, represseeritute mälestuskoht ja langenud punaste partisanide mälestustahvel.

Pargis saab tutvuda mitmesuguste haruldaste liikide taimede ja istandustega ning nautida puutumatut loodust. Praegu läbivad parki renoveeritud matka- ja jalgrattateed ning pargi territooriumil asub mootorrattarada, kus toimuvad Läti motokrossi võistlused.

Misiņkalnsi mõisapargi kultuuri- ja ajaloopärandi põhjalikumaks tundmaõppimiseks soovitame kasutada giidi teenuseid.

Natsiväed sisenesid Aizpute'i 28. juunil 1941. Juba juuli alguses lasti Dzirkaļi metsas ja linnapargis üksikuid juute maha, ülejäänud linna ja ümbruskonna juudid arreteeriti ja paigutati kahte linna sünagoogi.

Juutide massimõrv toimus seejärel kahe kampaania käigus.

Tänapäeval on ümbermatmispaika püstitatud monument heebrea ja läti keeles kirjutatud kirjaga: „Siia on maetud Aizpute juudid ja teised Saksa natside süütud ohvrid, kes mõrvati julmalt 1941. aastal. Me mälestame neid igavesti.“

Kaušėnai külas (Plungė rajoonis) on juutide mõrvapaigale rajatud Kaušėnai holokausti ohvrite mälestusmärk. Mälestusmärk on pühendatud Plungė ja ümbritsevate külade juudi kogukondadele, mis Teise maailmasõja ajal hävitati.
Mälestusmärk rajati Plungė viimase juudi Jakovas Bunka algatusel. Esimene Teise maailmasõja ohvrite mälestusmärk püstitati 1952. aastal ja aastatel 1986–1989 loodi tammepuidust mälestusmärkidest mälestusmärk mõrvatud juutidele. Mälestusmüüri ehitamiseks kasutati 2011. aastal lammutatud Plungė sünagoogi 1800 tellist, kusjuures iga tellis on pühendatud mõrvatud inimese mälestusele.
Seinale on kinnitatud tahvlid 1200 (1800-st) juudi teadaolevate nimedega. Memoriaali lähedal asub Päästjate allee ning allee postidele on raiutud nende nimed, kes päästsid natside okupatsiooni ajal Plungės ja selle ümbruses hukkamõistetud juute.
12. ja 13. juulil 1941 mõrvati Kaušėnai mäel umbes 1800 Plungė rajooni juuti, keda oli enne seda kaks nädalat Plungė sünagoogis julmades tingimustes hoitud. Genotsiidi päeval sunniti need, kes suutsid, viis kilomeetrit hukkamispaika kõndima, ülejäänud aga veeti eraldi gruppides veoautodega. Ohvritel kästi endale haud kaevata ja seejärel nad lasti maha.
Mälestusmärk on üks kümnest muljetavaldavamast juudi rahva tragöödiat kajastavast mälestusmärgist Euroopas.

Üks kolmest Šeduva juutide holokaustipaigast asub Pakuteniai metsas (Radviliškise rajoonis), umbes kaheksa kilomeetrit Šeduvast kagus, kruusateel.
1941. aasta augustis mõrvati siin 27 juuti, sealhulgas Šeduva viimane rabi Mordechai David Henkin. Kahes teises kohas, Liaudiškiai metsas, tapeti umbes 700 inimest. 25. juunil 1941 okupeerisid natsid Šeduva ja juuli alguses aeti linna juudid jõuga kodudest välja ning aeti naaberkülla Pavartyčiai, kus rajati geto. 25.–26. augustil lasti väike osa vangistatutest Pakuteniai metsas ja ülejäänud Liaudiškiai metsas maha.
Aastatel 2014–2015 puhastati Šeduva Juudi Mälestusfondi algatusel nende mõrvade toimumiskohad ja tehti need külastajatele kättesaadavaks. Pakuteniai küla juutide mõrvapaigale püstitati skulptor Romas Kvintase monument „Valguse Tähe kodu“.

Šeduva esimese ja teise juudi holokausti paigad asuvad Liaudiškiai metsas (Radviliškise rajoonis), umbes 10 km Šeduvast lõunas. Kruusatee äärde on paigaldatud suunaviit.
Esimene juudi matmispaik on 375 m² suurune ning enamasti sillutatud ja metsaga ümbritsetud. Sinna mõrvati ja maeti umbes 400 inimest. Teine matmispaik asub umbes 500 m kaugusel. Juutide säilmed on maetud 144 m² suurusele alale. Plats on tasane ja suurem osa sellest on sillutatud. Sinna mõrvati ja maeti umbes 300 inimest.
1941. aastal mõrvati nendes kahes paigas kogu Šeduva juudi kogukond – ligi 700 inimest. Kuu aega enne surma hoiti neid endiselt Pavartyčiai külla rajatud getos. 25. ja 26. augustil viidi geto elanikud Liaudiškiai metsa. Inimesed viidi kaevatud auku ja tapsid kohalikud politseinikud ning sakslaste käsul palgatud abilised. Hukkunute seas oli 230 meest, 275 naist ja 159 last.
Aastatel 2014–2015 puhastati Šeduva Juudi Mälestusfondi algatusel nende mõrvade toimumiskohad ja tehti külastajatele ligipääsetavaks. Massimõrvade toimumiskohtadesse on püstitatud kaks skulptor Romas Kvintase loodud kuju: „Uks“ ja „Kiirtäht“.

Mälestusmärk asub kesklinnas, Bauska valla turismiinfokeskuse ja raekoja platsi lähedal.

See loodi tänu Iisraelis, USAs ja Suurbritannias elavate Bauska juutide järeltulijate algatusele ja annetustele, samuti Bauska vallavolikogu ja Läti juudi koguduste ja kogukondade toetusele.

Mälestusmärgi kujundas skulptor Ģirts Burvis. See on sama suur kui endine Bauska Suur Sünagoog ja kivist kujud sümboliseerivad juute, kes pärast teenistust jumalateenistuselt lahkuvad. Mälestusmärgi keskel asub sümboolne bima; see on kõrgendatud platvorm või laud, mida kasutatakse sünagoogis juudi religioossetes rituaalides. Sellel on kiri: „Austusavaldus Bauska juutidele, kes elasid siin sajandeid ja ehitasid selle linna ning kelle natsid ja nende kohalikud abilised 1941. aastal tapsid. Austades juudi rahva – Bauska juutide järeltulijate ja Bauska rahva – mälestust.“

1935. aastal elas Bauskas ligi 800 juuti. Pärast natside okupatsiooni, 1941. aasta juulis, arreteeriti ja küüditati palju juute ning umbes 700 juuti lasti maha. Bauska Suur Sünagoog hävitati Teise maailmasõja ajal.

Mälestusmärk asub Ančupānis Rēzekne lähedal. See loodi Audriņi tragöödia – tsiviilelanike hävitamise – mälestuseks natsi-Saksamaa okupatsiooni ajal, mis leidis aset 1942. aastal Audriņi külas Makašāni vallas Rēzekne maakonnas.

Alates 1941. aasta sügisest varjasid end Audriņis mitu põgenenud Punaarmee sõjavangi. 18. detsembril 1941 avastati nende asukoht ja kokkupõrgetes hukkus neli abipolitseinikku. 24. detsembril arreteeriti 203 Audriņi elanikku ja vangistati Rēzekne vanglas. 3. jaanuaril 1942 lasti enamik arreteeritutest maha Ančupāni mägede lähedal, umbes 5 km kaugusel Rēzeknest, ja 4. jaanuaril lasti avalikult Rēzekne turuplatsil maha 30 Audriņi külas arreteeritud meest ning küla ise põletati maha. Mälestusmärk avati 27. juulil 1974. Selle projekteeris maastikuarhitekt Alfons Kišķis (1910–1994). Tee paremal küljel asuvad igihaljad kuused sümboliseerivad mahalaskmiseks rivis olevaid inimesi, tee vastasküljel asuv kivimüür aga kujutab laskureid. Madalaimas osas – Kannatuste orus – viib rändrahnudega kaetud rada mööda mahalastud inimeste ühishaudadest, lõppedes betoonseinaga, millel on kiri: „Nad surid, et teie võiksite elada.“ Seejärel järgnevad trepid Elu väljakule, mille keskel asub skulptor Rasa Kalniņa-Grīnberga (1936) skulptuur „Õunapuuema“.

Mälestustahvel endises Rēzekne vanglas, avatud 1965. aastal. Pühendatud kolmekümnele mehele Audriņi külast Makašēni kihelkonnast, kes lasti avalikult maha selles kohas 4. jaanuaril 1942. Tahvlile on graveeritud 30 maha lastud mehe nimed.

Vahetult enne seda avastati, et Audriņi külas peitsid end põgenenud Punaarmee sõjavangid. Nende vangistamise ajal puhkenud relvastatud kokkupõrgetes hukkus 4 abipolitseinikku. Natside okupatsioonivõimud käskisid kättemaksuks juhtunu eest tappa kõik Audriņi elanikud ja küla maha põletada. Avalik hukkamine Rēzeknes oli osa kättemaksukampaaniast.

2004. aasta augustis avati Preiļis Cēsu tänaval holokausti memoriaal. Arhitekt oli Sergejs Rižs ning idee autor ja rahastaja oli kohalik elanik David Zilbermanis, kes elab Ameerika Ühendriikides. Memoriaal asub juudi kodanike haudade ja juudi elanike laskekraavide vahelisel alal.

Esimesed juudid saabusid Preiļisse 19. sajandi alguses, kui hakkas tekkima Preiļi linn. 1935. aasta rahvaloenduse andmetel oli Preiļi 1662 elanikust 847 (51%) juute. Enamik neist olid kaupmehed, käsitöölised ja intelligentsid – arstid ja õpetajad.

Kui Saksa natsiarmee 28. juulil 1941 linna sisenes, hävitati 9. ja 10. augustil Preiļist ja selle ümbrusest üle 720 juudi. Pärast sõda naasis osa juute Preiļisse, kuid kogukonda ei taastatud enam kunagi.

2013. ja 2014. aastal tegid Saksa noorteühingu LOT õpilased ja selle juht Klaus Peter Rex juudi kodanike kalmistul koristus- ja mälestusmärkide puhastustöid. Koostati kalmistu kaart. 2015. aastal avati David Zilbermanise algatusel, tema rahastuse ja annetuste toel Preilis juudi kogukonnale mälestuskaar juudi kodanike kalmistu sissepääsu juures, teel holokausti memoriaali juurde.

2018. aastal viis Preiļi Mälestusselts (esimees Sergejs Rižs) läbi kaevamistöid juutide tapmise paigas juudi kodanike kalmistu kõrval. Avastati kolm auku. Pärast konserveerimist saab materiaalseid tõendeid vaadata Preiļi Ajaloo- ja Tarbekunstimuuseumi peanäitusel Raina puiesteel 28. Muuseumi spetsialistid pakuvad külastajatele haridusprogrammi „Holokausti üle mõtlemine tähendab iseenda üle mõtlemist“. Programm algab muuseuminäitusel ja lõpeb holokausti ohvrite memoriaali juures. Memoriaali koos kalmistuga kasutatakse avalikkuse harimiseks vabaõhumuuseumina.

Medžiokalnise mäe jalamil Kražiai linna lähedal asub Kražiai juudi veresauna toimumiskoht ja haud.

Enne Teist maailmasõda elas Kražiai linnas umbes 1500 inimest, sealhulgas umbes 80 juudi perekonda – 450–500 juudi päritolu elanikku. 1941. aastal isoleeriti Kražiai juudid mõisa aita rajatud getos (hiljem sisenesid sinna ka Karklėnai'st toodud juudid) ja mõrvati mitmes etapis.

Natsid püüdsid aktiivselt leedulasi holokausti kaasata: juute tulistades püüdsid Saksa ohvitserid, et iga politseinik, mässaja, partisan või valgerelvaline sõdur, kes metsa konvoiliikmena saabus, laseks maha vähemalt ühe oma juudi naabri või tuttava. Pärast 1941. aastal toime pandud veresauna oli Kražiai juudi kogukonnast alles umbes 20 inimest, kes varjasid end Leetu või taandusid NSV Liidu sügavustesse.

2. augustil 1941 tapsid natsid ja nende kaastöölised Medžiokalnise lähedal üle 70 lapse ja mitu täiskasvanud juuti. Ajaloolane Stanislovas Buchaveckas nimetas seda veresauna "juudi laste mõrvaks".

Praegu seisab selles kohas monument, millel on kiri: „Sellel kohal mõrvasid natsid ja nende kaastöölised 2. augustil 1941 71 Kražiai juuti.“ Heebreakeelne kiri näitab, et mõrvati 71 Kražiai juuti: 6 meest ja naist, 65 last.

2014. aastal rajas Jacob Bunka heategevus- ja toetusfond Žemaitija rahvusparki, umbes kahe kilomeetri kaugusele Plateliai keskusest Medsėdžiai külas, Litvakite (Leedu juudi) mälestusaia. See on monument, mis on pühendatud Leedu likvideeritud juudi kogukondadele. Aed jäljendab Leedu kontuure, samas kui kohad, kus juudi kogukonnad aastatel 1941–1944 likvideeriti, on tähistatud sepistatud õunapuudega. Nikerdatud õunapuude autor on Artūras Platakis. Puudel olevad õunad sümboliseerivad perekondi, kes on nendes kogukondades elanud. Litvakid üle kogu maailma saavad aia arendamises osaleda, tellides oma esivanemate mälestuseks uusi õunapuid ja õunu. Aias on ka Karjala graniidist sambad, mis tähistavad individuaalselt litvakide saavutusi kogu maailmas.
2016. aastal laiendati algatust, et kaasata ka Leedu Suurvürstiriigi territooriumil elanud litvakid ja holokausti ajal juutide päästjad. Aia sissepääsu juures olev reklaamtahvel jutustab endiste juudi kogukondade lugusid kogu Leedus.
Praegu on aias “kasvanud” õunapuud Alytuse, Alsėdžių, Kalvarija, Mosėdise, Plateliai, Plungė, Telšiai, Vabalninkase, Viekšniai jt juudi kogukondade mälestuseks.

22. oktoobril 2021 avati Šiauliais Ežero ja Vilniuse tänava ristmikul Rahvaste Seas Õiglaste väljak (monument). See on Leedu esimene Rahvaste Seas Õiglastele pühendatud monument. Monumendi lõi Šiauliais sündinud disainer Adas Toleikis ja monumendi idee algatas Šiauliai maakonna juudi kogukonna esimees Sania Kerbelis.
Monumendile „Jungtis“ on graveeritud Šiauliai maakonna „Õiglaste Rahvaste Seas“ perekonnanimed, mälestades sellega 148 juudi päästjat, samas kui kunstilised aktsendid tähistavad Šiauliai geto väravaid. Šiauliais oli kaks geto: nn Kaukazo kvartalis ja Ežero-Trakų tänava kvartalis. Esimesse saadeti füüsiliselt tugevad ja töövõimelised inimesed ning teise spetsialistid (arstid, mehaanikud jne). Šiauliai geto loodi 1941. aasta suvel Šiauliai komandandi käsul ja likvideeriti 1944. aastal Natsi-Saksamaa vägede taandumisel. Ülejäänud juudid viidi Stutthofi ja Dachau koonduslaagritesse. Getodes vangistati üle 5950 juudi. Sõdadevahelisel perioodil elas Šiauliais umbes 6500–8000 juudi, kellest mõned lahkusid vabatahtlikult Mandri-Venemaale. Pärast holokausti oli alles vaid umbes 350–500 juuti.

Kupré metsas, umbes 13 kilomeetri kaugusel Kražiai linnast, asub Kražiai juudi veresauna paik ja haud.

Enne Teist maailmasõda elas Kražiai linnas umbes 1500 inimest, sealhulgas umbes 80 juudi perekonda – 450–500 juudi päritolu elanikku. 1941. aasta suvel isoleeriti Kražiai juudid mõisa aita rajatud getos.

26. juulil 1941 toimus Kupré metsas Kražiai juutide massimõrv. Umbes 300 täiskasvanut ja noort viidi veoautodega metsa. Operatsiooni käigus rivistati juudid rühmadesse ja pandi veoautodesse. Teel tapatalgupaika anti neile labidad – märgiks, et ohvrid peavad auke kaevama. Juudid kaevasid Kupré metsa sügava pikliku augu. Hiljem sunniti nad riided seljast võtma ja hukkamine toimus organiseeritult: ohvrid paigutati viiekaupa augu servale, lasti maha kahes reas – esimene lask selga või rindu, teine – pähe.

Tapmised panid toime nii kohaliku TDA (Rahvusliku Töökaitse) üksuse liikmed kui ka Saksa sõdurid ja ohvitserid. Tapmised viibisid rikkis veoauto ja Kražiai getos toimunud vastupanu tõttu, kui vangid mõistsid, et ära viidud ei naase. Nende asjaolude tõttu jäi 12 Nõukogude aktivisti samal päeval kavandatud hukkamine teostamata. Need isikud viidi hiljem Raseiniai vanglasse ja enamik neist vabastati.

Pärast veresauna konfiskeerisid Saksa julgeolekujõud juutidele kuulunud väärisesemed. Operatsiooni tulemusena hävitati peaaegu kõik Kražiai juudi kogukonna üle 12-aastased liikmed.

Praegu seisab holokausti toimumiskohas monument ja surmaaugu asukoht on ümbritsetud aiaga.

Salantai juudi kogukonna naiste ja laste veresauna paik ja haud on ajalooline holokausti ohvrite kalmistu Plungė rajooni omavalitsuse territooriumi loodeosas, Šateikiai Rūdaičiais (Plateliai vanem), 0,5 km Skuodas-Klaipeda maanteest kirdes, Šateikiai metsa loodeservas.

Hauaplats on ristkülikukujuline, mõõtmetega 10 x 10 m, ümbritsetud traatvõrkaiaga. Selle loodeosas on metallist ažuursed ühetiivalised väravad, mille ülemisel osal on kujutatud Taaveti tähte. Monumentaalsele graniidist plaadile on raiutud Taaveti täht ja mälestuskiri jidiši ja leedu keeles. 1980. aastal püstitati puuskulptuur, mis kujutab seisvat ja käed seotud juuti (autor - rahvakunstnik Jakovas Bunka). Territooriumi pindala on 0,01 ha.

Selles kohas tapsid Salantai ja Šateikiai abipolitseinikud 1941. aasta juulis-augustis Salantai juudi kogukonna naisi ja lapsi. Hukkamine toimus kolmes etapis. Esimene veresaun toimus umbes 20. juulil 1941. Politsei käsul saabusid koidikul küladest vankrid Salantai sünagoogi lähedale, kus hoiti juudi naisi ja lapsi, ning viisid abipolitseinike saatel umbes 60–70 naist Šateikiai metsa. Teise veresauna käigus, juuli lõpus, tapeti getost viimased allesjäänud naised ja lapsed, neist üle 50. Augusti lõpus eskortisid abipolitseinikud umbes 100 juudi naist Salantaist Šateikiai metsa hukkamiseks. Alates juulist olid nad töötanud põllumajanduslike abitöölistena Šalynase mõisas ja Salantai valla talunike juures.

Leedu holokausti atlase andmetel on siia maetud 95 ohvrit. Hauaplatsil olev mälestustahvel ja dokumendikogu "Massimõrvad Leedus" näitavad, et siin tapeti 100 juudi meest, naist ja last. Salantai ajaloo uurija Paulius Vaniuchinas tegi kindlaks, et selles paigas tapeti 210–220 naist ja last.

Massimõrva ja matmise paik kuulutati 1970. aastal kohaliku tähtsusega ajaloomälestiseks ja kanti 1993. aastal kultuuripärandi registrisse.

Objekt asub vana Mažeikiai juudi kalmistu lähedal. Sõites mööda Sedose tänavat (tee 164) Mažeikiaist Tirkšliai/Seda suunas, on tee vasakul küljel silt "Juudi genotsiidi ja Teise maailmasõja ohvrite kalmistu".

Holokausti alguseks, 1. juulil 1940, elas Mažeikiai linnas umbes 1100 juuti. 1941. aasta juuni lõpus, Saksa okupatsiooni algusega, arreteeriti ja hoiti Mažeikiai sünagoogis kuni 1000 juuti. Juuli keskel vangistati Leckava juudid – umbes 40 inimest – Mažeikiai Lačase küünis, naised ja lapsed küünis ning mehed sünagoogis.

29. juulil 1941 sundisid Mažeikiaisse saabunud sakslased juute juudi kalmistu lähedale auke kaevama ning 30. juulil kell 6 hommikul algasid massimõrvad. Esimesel päeval tulistasid sakslased, hiljem jätkasid tapmist kohalikud valgekaartlased. Augusti alguses lasti sama kalmistu lähedal maha ka teiste külade juute ja nõukogude aktiviste.

7. detsembril 1944 kaevati Nõukogude Komisjoni korraldusel hauad välja ja viidi läbi kohtumeditsiiniline ekspertiis. Tehti kindlaks, et Mažeikiaist 3 km kaugusel Venta jõe kaldal asuvalt juudi kalmistult leiti 5 hauda, kuhu oli maetud umbes 4000 säilmet. Mažeikiai lähedal maha lastud juutide arvu on märgitud erinevalt - 3000 kuni 4000. Ajaloolised uuringud näitavad, et need arvud on liialdatud - ohvreid oli umbes 2500.

Praegu on objekt turismiatraktsioon, mida saavad külastada kõik, kes on huvitatud militaarpärandi ajaloost.

Plateliai linna äärelinnas asub Jazminų kalnase nimeline küngas. Mäe jalamil lasti 1941. aasta juulis maha 30 Plateliai juuti (osa Plateliai juutidest lasti maha Laumalenkai poolsaarel). Sõdadevahelisel perioodil elas Plateliais umbes 100 juuti, kuid „[...] kõigi saatus oli sama. Alguses, nagu tavaks, kogusid nad mehed siiasama Plateliai lähedale, näete, kus monument seisab – nad lasid nad seal maha. Paar nädalat hiljem viisid nad naised, lapsed ja vanurid siia, Plateliai lähedale, mõne kilomeetri kaugusele metsa ja lasid kõik seal maha,“ ütles holokaustist ellujäänud rahvakunstniku Jakovas Bunka poeg Eugenijus Bunka.

Umbes 1985. aastal nikerdas ja püstitas tema isa, rahvakunstnik Jakovas Bunka mäele Moosese dekoratiivse skulptuuri. 2016. aastal varises skulptuur kokku ja 2018. aastal püstitati rahvakunstnik Antanas Vaškise nikerdatud koopia.

Mäe jalamile püstitati juudi genotsiidi mälestuseks ka monumentaalne graniidist plaat, millel on jidiši ja leedu keeles kiri: "Siin valati 30 juudi – laste, naiste, meeste – veri. Nad mõrvati julmalt natsionalistide ja nende kohalike kaastööliste poolt 1941. aasta juulis. Püha olgu süütute ohvrite mälestus." 2019. aastal lisati veel kaks graniidist plaati koos nimekirjaga Plateliais elanud juutidest 1939. aastal.