Holokaust II maailmasõda

Allikas: Riia Holokausti ja Geto Muuseum
Allikas: Riia Holokausti ja Geto Muuseum

Holokaust (kreeka keeles holos – kõik, jäljetult; kaustos – põletatud) – juutide massiline hävitamine Natsi-Saksamaal ja selle okupeeritud aladel Teise maailmasõja ajal. Juutide massilise hävitamise protsess algas Poola okupeerimisega. Saksamaa sissetungiga Nõukogude Liitu 22. juunil 1941 algas holokausti ehk holokausti (katastroofi) aktiivne faas. Natside salajane nn "juudiküsimuse lõplik lahendus" (Endlösung der Judenfrage) nägi ette kõigi NSV Liidu territooriumil elavate juutide tapmist. 1930. aastate teisel poolel elas Lätis 93 479 juuti (1935). Enamik sõja ajal siia küüditatud Saksa, Austria, Ungari ja Tšehhoslovakkia juutidest tapeti samuti Lätis. Genotsiid oli suunatud ka Läti mustlaste ja vaimuhaigete vastu. Holokaust on Läti ajaloo suurim tsiviilisikute vastu toime pandud massikuritegu – natsiokupatsiooni ajal hukkus ligikaudu 73 000 Läti ja 16 000 välismaist juuti.

Holokausti Saksa okupeeritud Lätis viisid esialgu läbi Saksa julgeolekupolitsei ja SD eriüksus Einsatzgruppe A – neljast sellisest Einsatzgruppist suurim. Seda juhtis SS-brigaadikindral ja politseikindralmajor Walter Stahlecker. Algselt kehtestati mitmesuguseid piiranguid ja keelde, seejärel registreeriti juudid ning neilt nõuti, et nad õmbleksid oma riietele judaismi sümboli – kuueharulise Taaveti tähe. Juutide vara konfiskeeriti, seejärel isoleeriti ja lõpuks mõrvati. Esimesed mõrvad toimusid 23. juunil 1941 Grobiņa linnas. Saksa sõjaväe- ja tsiviilvõimud pidid oma võimu kehtestama ja kaasama kohalikku elanikkonda mõrvadesse. Need toimusid kõigis asulates, kus oli kasvõi väike arv juute. Mõrvade peamised toimepanijad olid spetsiaalselt loodud SD üksused Viktors Arajsi ja Mārtiņš Vagulānsi juhtimisel.

Juudi usuhooned – sünagoogid – põletati maha ja 4. juulil põletati Riias maha 19. sajandi teisel poolel ehitatud koorisünagoog Gogoļa tänaval. 23. augustil loodi Moskva äärelinna geto, kus vangistati 29 602 inimest. Daugavpilsi getosse paigutati 14 000 ja Liepāja getosse mitu tuhat inimest. 30. novembril ja 8. detsembril 1941 tapeti tema juhtimisel Rumbulas ligikaudu 25 000 Läti juuti ja 1000 Saksamaalt toodud juuti. Pärast Rumbula veresauna jäi ellu ligikaudu 6000 sunnitööl olnud juuti. 1944. aastal küüditati ellujäänud Saksamaa laagritesse. Saksa natside okupatsioonivõimud panid toime ka genotsiidi Läti mustlaste ja vaimuhaigete vastu. Mitmes Läti linnas tapeti ligikaudu 2000 mustlast ja Riia, Daugavpilsi, Liepāja, Strenči jt psühhiaatriahaiglates umbes 2327 inimest.

Riia geto piirkond. Juutidel oli kõnniteel liikumine keelatud. 1942. Allikas: Bundesarchiv
Riia geto territooriumi plaan. See avaldati ajalehes.
Vaade Riia geto tarastatud alale. 1942. Allikas: Bundesarchiv
Vaade Riia geto aiaga piiratud territooriumile. Riia getost. 1942.Allikas: Bundesarchiv
Saksa propagandaplakatid okupeeritud Lätis. Avalikkust julgustati juutidega suhtlema. 1941–1942. Allikas: Bundesarchiv
Natsismiohvrite mälestusmärk Rumbulas. Foto: Edgars Ražinskis
Natsismiohvrite mälestusmärk Rumbulas. Foto: Edgars Ražinskis
Natsismiohvrite mälestusmärk Rumbulas. Foto: Edgars Ražinskis
Allikas: Riia Holokausti ja Geto Muuseum
Natsismi ohvrite mälestusmärk Rumbulas.
Allikas: Riia Holokausti ja Geto Muuseum
Allikas: Riia Holokausti ja Geto Muuseum
Allikas: Riia Holokausti ja Geto Muuseum
Rohkem teabeallikaid

http://okupacijasmuzejs.lv/lv/aktualitates/4-julijs--ebreju-tautas-genocida-upuru-pieminas-diena-379/

Seotud objektid

Holokaustiohvrite memoriaalansambel Liepājas

Läti suurim holokaustiohvrite memoriaalansambel asub Liepājas Šķēde liivaluidetes. Memoriaalansambel on pühendatud rohkem kui 3000 Liepāja juudi mälestusele, kes tapeti Teise maailmasõja ajal. See on Iisraeli rahvussümboli menoraa ehk 7-harulise küünlajala kujuline. Memoriaali kontuur, mida on hästi näha linnulennult, on valmistatud lõhutud kivirahnudest ja graniitplokkidest. Menoraa tuled on valmistatud graniitsammastest, millele on raiutud heebrea, inglise, läti ja vene keeles värsid Jeremija nutulauludest.

Foto: Karlis Volkovskis
Museum des Rigaer Ghettos und des Holocausts in Lettland

Das Rigaer Ghetto- und lettische Holocaust-Museum befindet sich in der Nähe des Rigaer Zentralmarktes und des Hauptbahnhofes. Das Museum wurde 2010 im einstigen Speicherviertel eröffnet. Es liegt unweit der Grenze zum ehemaligen jüdischen Ghetto in einem historischen Stadtteil. Das einstige Ghettoterritorium ist eine Ausnahmeerscheinung, da es sich seit dem Zweiten Weltkrieg architektonisch kaum verändert hat. Es ist wie ein Mahnmal für die Tragödie des jüdischen Volkes. Bis Ende 1939 drängten deutsche Diplomaten und Politiker die lettische Regierung zu Maßnahmen gegen Juden, um deren Freiheiten einzuschränken. Seit der Umsiedlung der Deutschbalten 1939 war die deutsche Gesandtschaft weniger über die Stimmung in der Bevölkerung und die Lage in Lettland in der sog. Judenfrage im Bilde. Mit dem Einrücken der Roten Armee in Lettland und der damit einhergehenden Manipulation der Öffentlichkeit unterstützte ein erheblicher Teil der jüdischen Einwohner die sowjetische Besatzungsmacht. Angesichts des harten Vorgehens des Regimes gegen die Gesellschaft als Ganzes ging die Unterstützung bald deutlich zurück. In der Bevölkerung hatte sich jedoch eine tiefe Kluft gebildet, die später vom deutschen Besatzungsregime ausgenutzt wurde. Die neue Besatzungsmacht hatte vergeblich auf ausbrechende Pogrome und Schikanen gegen jüdische Einwohner gesetzt. Die deutschen Pläne wurden dahingehend geändert, dass zunächst Ghettos für Juden gebildet, dann aber ihre Bewohner umgebracht wurden.

Museum des Rigaer Ghettos und des Holocaust in Lettland
Jüdischer Friedhof Varakļāni – ein Denkmal für die Opfer des deutsch-faschistischen Terrors

Jüdischer Friedhof Varakļāni, am Ende der Kapsētas-Straße.

Zwei Denkmäler sind zu sehen, die nach dem Krieg von überlebenden Verwandten und Freunden auf dem jüdischen Friedhof von Varakļāni errichtet wurden.

Eines der Denkmäler befindet sich in der Nähe des Friedhofszauns, wo die Massenvernichtung der Juden stattfand. Die Inschrift in Russisch und Jiddisch lautet: „Wir werden für immer um unsere Eltern, Brüder und Schwestern trauern, die 1941 durch die Hand der Faschisten starben.“ Das zweite Denkmal steht auf dem Friedhofsgelände, an der Stelle, wo die ermordeten Juden später umgebettet wurden. Auch hier befindet sich eine Inschrift in Jiddisch und Russisch: „Ewiges Gedenken den Opfern des deutsch-faschistischen Terrors – den Juden von Varakļāni, die am 4. August 1941 brutal ermordet wurden.“

Anfang Juli 1941 marschierten nationalsozialistische Truppen in Varakļāni ein und begannen von Beginn an mit der Verfolgung und Ermordung von Juden. In der Nähe des jüdischen Friedhofs wurde ein provisorisches Ghetto errichtet, in das alle Juden umgesiedelt werden mussten. Am 4. August erschoss eine deutsche SD-Einheit („Arāja komanda“) auf dem Gelände des jüdischen Friedhofs mit Unterstützung lokaler Selbstverteidigungskräfte nahezu alle Juden von Varakļāni (etwa 540 Personen).

Jedes Jahr am ersten Sonntag im August findet auf dem jüdischen Friedhof von Varakļāni eine Gedenkveranstaltung für die in Varakļāni getöteten Juden statt.

Jüdischer Friedhof Varakļāni. Quelle: Gita Memmēna, Tourismusverband Vidzeme
Jüdisches Denkmal in Rumbula

Das Hotel liegt in Rumbula, in der Nähe der Maskavas-Straße.

Rumbula zählt zu den größten Orten der Massenvernichtung von Juden in Europa. Bei zwei Aktionen – am 30. November und 8. Dezember 1941 – die auf Beschluss der NS-Führung zur vollständigen Vernichtung der im Rigaer Ghetto inhaftierten Juden durchgeführt wurden, wurden im Wald von Rumbula über 25.000 Menschen erschossen, darunter etwa 1.000 aus Deutschland deportierte Juden. Bereits 1944 wurden in Rumbula mehrere hundert jüdische Männer aus dem Konzentrationslager Kaiserwald ermordet.

Die ersten Versuche, das Andenken an die in Rumbula ermordeten Juden zu bewahren, datieren aus den späten 1960er Jahren. Trotz der Einschränkungen der sowjetischen Regierung wurde 1963 auf Initiative einzelner Juden eine hölzerne Gedenktafel mit jiddischer Inschrift an einer Kiefer in Rumbula angebracht. Gleichzeitig wurde in der Nähe der Bahnstrecke Rumbula (nahe der Bahnlinie Riga–Moskau) ein großes Plakat mit dem Titel „Jude“ des Künstlers Josif Kuzkovskis aufgehängt. Das Plakat zeigte einen Mann, der mit geballter Faust aus dem Grab zu steigen schien und symbolisierte so den Protest gegen das Geschehene. Gedenktafel und Plakat wurden 1964 entfernt, doch den Juden gelang es, die Genehmigung zu erhalten, in Rumbula einen Gedenkstein mit der Inschrift „Den Opfern des Faschismus“ in lettischer, russischer und jiddischer Sprache aufzustellen.

Am 29. November 2002 wurde in Rumbula eine Gedenkstätte eröffnet, die vom Architekten Sergejs Rižs entworfen wurde. Ihr Bau wurde finanziell von Institutionen aus Lettland, Israel, den USA und Deutschland sowie von Privatpersonen unterstützt.

Am Straßenrand, an der Zufahrtsstraße zum Mahnmal, wurde eine Metallkonstruktion als Symbol für die nationalsozialistische Macht errichtet. In der Nähe erinnert ein Stein daran, dass Tausende Juden auf dieser Straße in den Tod getrieben wurden. Am Eingang des Mahnmals selbst erläutern mehrere Steintafeln mit Inschriften in Lettisch, Englisch, Deutsch und Hebräisch die Ereignisse der Tragödie von Rumbula und die Entstehungsgeschichte des Mahnmals. Im Zentrum des Mahnmals, über dem Platz in Form eines Davidsterns, erhebt sich ein siebenarmiger Leuchter – eine Menora –, um den herum Steine mit den Namen der in Rumbula ermordeten Juden angeordnet sind. Die Namen der Straßen des ehemaligen Rigaer Ghettos sind in die einzelnen Steine eingraviert, mit denen der Platz gepflastert ist. Auf dem Gelände des Mahnmals befinden sich mehrere Massengräber, deren Gräber mit rechteckigen Betonrändern markiert sind.

Denkmal für die Opfer des Nationalsozialismus in Rumbula, 2021. Quelle: Planungsregion Riga, Autor: Edgars Ražinskis.
Žanis Lipke Gedenkstätte

Die Žanis-Lipke-Gedenkstätte befindet sich im Rigaer Stadtteil Ķīpsala. Sie ist wohl das am besten „versteckte“ Museum Rigas. Dies ist real, aber auch symbolisch gemeint. Das Museum entstand nämlich an jenem Ort, an dem sich im Zweiten Weltkrieg unter deutscher Besatzung ein rettender bunkerartiger Unterschlupf für Menschen befand. Žanis Lipke und seine Familie versteckten hier 55 Juden. Heute steht neben dem Haus von Žanis Lipke eine Gedenkstätte: der Erinnerungsbau – „der schwarze Schuppen“ – ist ein symbolisches Bauwerk, in dem Zuflucht gewährt und empfangen wurde. Das Aussehen des Gebäudes ist den alten Fischer- und Seemannsschuppen auf Ķīpsala entlehnt, die aus Strusenholz (Lastbarkenholz) mit der charakteristischen Farbe gebaut waren und den typischen Teergeruch verströmten. Nicht nur die historische Stätte ist einzigartig, sondern auch die Art und Weise, wie das Museum mit seinen Besuchern kommuniziert. Die Form erinnert konzeptionell und visuell an die biblische Arche Noah, sowie ein an Land gezogenes und auf den Kopf gestelltes Boot. Ein Boot, das seine Beförderungsfunktion erfüllt hat. Das Konzept der Gedenkstätte basiert auf der Authentizität des Ortes, der Geschehnisse, die sich hier abgespielt haben, und den dazugehörigen Zeitzeugnissen. Es ist eine Geschichte von der Sehnsucht der Menschen nach Freiheit, ihrer unglaublichen Errettung und ihr Vertrauen. Auf dem Weg zum Museum können Sie auch die historische Bebauung der links der Daugava gelegenen Stadtteile Rigas (Pārdaugava) erkunden.

Žanis Lipke-Denkmal
Ausstellung des Museums für Geschichte und Angewandte Kunst in Preiļi „Museumsgeschichten für Lettland“

Befindet sich auf dem Gelände des Preiļi Kulturzentrums.

Die Ausstellung „Museumsgeschichten für Lettland“ im Museum für Geschichte und Angewandte Kunst Preiļi (PVLMM) über den Ersten Weltkrieg, den Unabhängigkeitskrieg und den Zweiten Weltkrieg ist zu sehen.

Der Abschnitt „Die Geschichte von Drywys“ der Ausstellung „Museumsgeschichten für Lettland“ im Geschichts- und Kunstmuseum Preili (Eröffnung 2018) widmet sich dem Ersten Weltkrieg, dem Unabhängigkeitskrieg und der Befreiung Latgales sowie den Rittern des Lāčplēšana-Kriegsordens. Der Abschnitt „Die Geschichte der Flagge“ schildert die komplexen Ereignisse des Zweiten Weltkriegs, in dem die Bevölkerung von Preili von Deportationen, dem Holocaust, der Beteiligung an den Militäreinheiten der Kriegsparteien und nach dem Krieg an der Partisanenbewegung betroffen war. Auch die Medaille „Gerechter unter den Völkern“, die dem Einwohner von Preili und jüdischen Retter Vladislavs Vuškāns verliehen wurde, ist dort ausgestellt.

Führungen sind nach vorheriger Absprache auch in russischer und englischer Sprache möglich.

Quelle: Preiļi Museum für Geschichte und angewandte Kunst
Konzentrationslager Klooga und Holocaust-Gedenkstätte

Das Holocaust-Mahnmal befindet sich in unmittelbarer Nähe des Dorfes Klooga.

 

Das erste Mahnmal wurde 1951 auf dem Gelände des ehemaligen Konzentrationslagers errichtet, doch vermittelte dieses vor allem die sowjetische Ideologie, in der die Opfer des Holocaust kaum Erwähnung fanden. Im Jahr 1994 wurden auf Antrag der estnischen jüdischen Gemeinde die Gedenktafeln durch neue ersetzt. Nun gedachte man insbesondere der jüdischen Opfer. Anlässlich des 50. Jahrestages des Massakers von Klooga wurde 100 Meter von der bestehenden Gedenkstätte entfernt ein Mahnmal für die zwischen 1941 und 1944 in Estland ermordeten Juden eingeweiht. 2005 wurde ein drittes Denkmal errichtet, das an die im Konzentrationslager Klooga vernichteten Juden erinnert.

 

Die Gedenkstätte wurde 2013 gründlich erneuert. Dabei wurden die zu verschiedenen Zeiten errichteten Gedenkstätten zusammengeführt und eine Ausstellung im Estnischen Geschichtsmuseum mit dem Titel "Das Lager Klooga und der Holocaust" eröffnet.

 

Das Konzentrationslager Klooga wurde im September 1943 von den deutschen Besatzern errichtet. Es war ein Zwangsarbeitslager, Teil des Vaivara-Lagersystems in Estland. Am 19. September 1944 fand in Klooga einer der größten Massenmorde im von Deutschland besetzten Estland statt: Kurz vor dem Einmarsch der Roten Armee wurden fast alle 2.000 Juden, die sich zu diesem Zeitpunkt im Lager befanden, hingerichtet.

Klooga, Quelle Estnisches Geschichtsmuseum
Preili Holocaust-Gedenkstätte

Das Gebäude befindet sich auf dem jüdischen Friedhof Preiļi in der Cēsu-Straße.

Der Architekt des Denkmals ist Sergejs Rižs. Es wurde am 8. August 2004 eingeweiht. Das Denkmal entstand auf Initiative und mit privaten Mitteln des ehemaligen Einwohners von Preiļi, Ingenieurs und Persönlichkeit des öffentlichen Lebens, David Zilbermanis (USA). Im Jahr 2015 wurde dem Denkmal ein weiteres Monument hinzugefügt – ein Bogen, der als symbolisches Tor am Eingang des Friedhofs errichtet wurde.

Das Denkmal befindet sich am Rande des jüdischen Friedhofs von Preiļi, neben dem Ort, an dem im Sommer 1941 nach dem Einmarsch nationalsozialistischer Truppen mit Unterstützung lokaler Kollaborateure etwa 800 Juden aus Preiļi und Umgebung ermordet wurden. Als Zeugnis dieser Ereignisse dient das Tagebuch der jüdischen Preiļi-Frau Šeina Grama (1926–1941), das sie am 22. Juni – dem Tag des Kriegsbeginns zwischen der UdSSR und Deutschland – begann und bis zum 8. August führte. Šeina wurde am 9. August zusammen mit ihrer Familie und anderen überlebenden Preiļi-Juden neben dem jüdischen Friedhof ermordet. Dank der Hilfe von Vladislavs Vuškāns (1887–1953), einem Einwohner von Preiļi, konnten sechs Juden aus Preiļi die deutsche Besatzung im Versteck überleben. Die Steine des Denkmals tragen eingravierte Einträge aus Sheina Grams Tagebuch sowie Dankesworte an den jüdischen Retter Vladislavs Vuškāns. Am Fuße des Denkmals befindet sich eine Urne mit den Namen von 750 hier getöteten Juden.

Das Holocaust-Mahnmal in Preiļi nach seiner Eröffnung am 8. August 2004. Foto: Igors Pličs. Sammlung des Museums für Geschichte und angewandte Kunst in Preiļi.
Misiņkalnsi sõjaväepärandi rada

Misiņkalnsi looduspark asub Aizpute linnas. Misiņkalns on Aizpute linna kõrgeim koht. Selle kõrgus ulatub 95,4 meetrini. Tipust avaneb maaliline vaade linnale. Misiņkalnsi loodusparki hakati algselt rajama 20. sajandil. Pargi pindala on praegu umbes 28 hektarit.

Pargi territooriumil on mitu 20. sajandi sündmustega seotud kohta ja mälestusmärki - Läti Vabadussõdades langenud sõdurite - Lāčpleši ordu kavaleride - mälestussteel, holokausti memoriaali asukoht, represseeritute mälestuskoht ja langenud punaste partisanide mälestustahvel.

Pargis saab tutvuda mitmesuguste haruldaste liikide taimede ja istandustega ning nautida puutumatut loodust. Praegu läbivad parki renoveeritud matka- ja jalgrattateed ning pargi territooriumil asub mootorrattarada, kus toimuvad Läti motokrossi võistlused.

Misiņkalnsi mõisapargi kultuuri- ja ajaloopärandi põhjalikumaks tundmaõppimiseks soovitame kasutada giidi teenuseid.

P8170003
Holokausti ohvrite ümbermatmispaik

Natsiväed sisenesid Aizpute'i 28. juunil 1941. Juba juuli alguses lasti Dzirkaļi metsas ja linnapargis üksikuid juute maha, ülejäänud linna ja ümbruskonna juudid arreteeriti ja paigutati kahte linna sünagoogi.

Juutide massimõrv toimus seejärel kahe kampaania käigus.

Tänapäeval on ümbermatmispaika püstitatud monument heebrea ja läti keeles kirjutatud kirjaga: „Siia on maetud Aizpute juudid ja teised Saksa natside süütud ohvrid, kes mõrvati julmalt 1941. aastal. Me mälestame neid igavesti.“

Ebrejiuc
Kaušėnai holokausti memoriaal

Kaušėnai külas (Plungė rajoonis) on juutide mõrvapaigale rajatud Kaušėnai holokausti ohvrite mälestusmärk. Mälestusmärk on pühendatud Plungė ja ümbritsevate külade juudi kogukondadele, mis Teise maailmasõja ajal hävitati.
Mälestusmärk rajati Plungė viimase juudi Jakovas Bunka algatusel. Esimene Teise maailmasõja ohvrite mälestusmärk püstitati 1952. aastal ja aastatel 1986–1989 loodi tammepuidust mälestusmärkidest mälestusmärk mõrvatud juutidele. Mälestusmüüri ehitamiseks kasutati 2011. aastal lammutatud Plungė sünagoogi 1800 tellist, kusjuures iga tellis on pühendatud mõrvatud inimese mälestusele.
Seinale on kinnitatud tahvlid 1200 (1800-st) juudi teadaolevate nimedega. Memoriaali lähedal asub Päästjate allee ning allee postidele on raiutud nende nimed, kes päästsid natside okupatsiooni ajal Plungės ja selle ümbruses hukkamõistetud juute.
12. ja 13. juulil 1941 mõrvati Kaušėnai mäel umbes 1800 Plungė rajooni juuti, keda oli enne seda kaks nädalat Plungė sünagoogis julmades tingimustes hoitud. Genotsiidi päeval sunniti need, kes suutsid, viis kilomeetrit hukkamispaika kõndima, ülejäänud aga veeti eraldi gruppides veoautodega. Ohvritel kästi endale haud kaevata ja seejärel nad lasti maha.
Mälestusmärk on üks kümnest muljetavaldavamast juudi rahva tragöödiat kajastavast mälestusmärgist Euroopas.

Rowena Augustine
Juutide holokaustipaik Šeduvas, Pakuteniai külas

Üks kolmest Šeduva juutide holokaustipaigast asub Pakuteniai metsas (Radviliškise rajoonis), umbes kaheksa kilomeetrit Šeduvast kagus, kruusateel.
1941. aasta augustis mõrvati siin 27 juuti, sealhulgas Šeduva viimane rabi Mordechai David Henkin. Kahes teises kohas, Liaudiškiai metsas, tapeti umbes 700 inimest. 25. juunil 1941 okupeerisid natsid Šeduva ja juuli alguses aeti linna juudid jõuga kodudest välja ning aeti naaberkülla Pavartyčiai, kus rajati geto. 25.–26. augustil lasti väike osa vangistatutest Pakuteniai metsas ja ülejäänud Liaudiškiai metsas maha.
Aastatel 2014–2015 puhastati Šeduva Juudi Mälestusfondi algatusel nende mõrvade toimumiskohad ja tehti need külastajatele kättesaadavaks. Pakuteniai küla juutide mõrvapaigale püstitati skulptor Romas Kvintase monument „Valguse Tähe kodu“.

Alina Borzenkaitė
Esimese ja teise juudi holokausti toimumiskoht Šeduvas

Šeduva esimese ja teise juudi holokausti paigad asuvad Liaudiškiai metsas (Radviliškise rajoonis), umbes 10 km Šeduvast lõunas. Kruusatee äärde on paigaldatud suunaviit.
Esimene juudi matmispaik on 375 m² suurune ning enamasti sillutatud ja metsaga ümbritsetud. Sinna mõrvati ja maeti umbes 400 inimest. Teine matmispaik asub umbes 500 m kaugusel. Juutide säilmed on maetud 144 m² suurusele alale. Plats on tasane ja suurem osa sellest on sillutatud. Sinna mõrvati ja maeti umbes 300 inimest.
1941. aastal mõrvati nendes kahes paigas kogu Šeduva juudi kogukond – ligi 700 inimest. Kuu aega enne surma hoiti neid endiselt Pavartyčiai külla rajatud getos. 25. ja 26. augustil viidi geto elanikud Liaudiškiai metsa. Inimesed viidi kaevatud auku ja tapsid kohalikud politseinikud ning sakslaste käsul palgatud abilised. Hukkunute seas oli 230 meest, 275 naist ja 159 last.
Aastatel 2014–2015 puhastati Šeduva Juudi Mälestusfondi algatusel nende mõrvade toimumiskohad ja tehti külastajatele ligipääsetavaks. Massimõrvade toimumiskohtadesse on püstitatud kaks skulptor Romas Kvintase loodud kuju: „Uks“ ja „Kiirtäht“.

Alina Borzenkaitė
Mälestusmärk "Sünagoogi aed"

Mälestusmärk asub kesklinnas, Bauska valla turismiinfokeskuse ja raekoja platsi lähedal.

See loodi tänu Iisraelis, USAs ja Suurbritannias elavate Bauska juutide järeltulijate algatusele ja annetustele, samuti Bauska vallavolikogu ja Läti juudi koguduste ja kogukondade toetusele.

Mälestusmärgi kujundas skulptor Ģirts Burvis. See on sama suur kui endine Bauska Suur Sünagoog ja kivist kujud sümboliseerivad juute, kes pärast teenistust jumalateenistuselt lahkuvad. Mälestusmärgi keskel asub sümboolne bima; see on kõrgendatud platvorm või laud, mida kasutatakse sünagoogis juudi religioossetes rituaalides. Sellel on kiri: „Austusavaldus Bauska juutidele, kes elasid siin sajandeid ja ehitasid selle linna ning kelle natsid ja nende kohalikud abilised 1941. aastal tapsid. Austades juudi rahva – Bauska juutide järeltulijate ja Bauska rahva – mälestust.“

1935. aastal elas Bauskas ligi 800 juuti. Pärast natside okupatsiooni, 1941. aasta juulis, arreteeriti ja küüditati palju juute ning umbes 700 juuti lasti maha. Bauska Suur Sünagoog hävitati Teise maailmasõja ajal.

Sinagogas darzs Bauska 2
Ančupāni mälestusmärk Teise maailmasõja ohvritele

Mälestusmärk asub Ančupānis Rēzekne lähedal. See loodi Audriņi tragöödia – tsiviilelanike hävitamise – mälestuseks natsi-Saksamaa okupatsiooni ajal, mis leidis aset 1942. aastal Audriņi külas Makašāni vallas Rēzekne maakonnas.

Alates 1941. aasta sügisest varjasid end Audriņis mitu põgenenud Punaarmee sõjavangi. 18. detsembril 1941 avastati nende asukoht ja kokkupõrgetes hukkus neli abipolitseinikku. 24. detsembril arreteeriti 203 Audriņi elanikku ja vangistati Rēzekne vanglas. 3. jaanuaril 1942 lasti enamik arreteeritutest maha Ančupāni mägede lähedal, umbes 5 km kaugusel Rēzeknest, ja 4. jaanuaril lasti avalikult Rēzekne turuplatsil maha 30 Audriņi külas arreteeritud meest ning küla ise põletati maha. Mälestusmärk avati 27. juulil 1974. Selle projekteeris maastikuarhitekt Alfons Kišķis (1910–1994). Tee paremal küljel asuvad igihaljad kuused sümboliseerivad mahalaskmiseks rivis olevaid inimesi, tee vastasküljel asuv kivimüür aga kujutab laskureid. Madalaimas osas – Kannatuste orus – viib rändrahnudega kaetud rada mööda mahalastud inimeste ühishaudadest, lõppedes betoonseinaga, millel on kiri: „Nad surid, et teie võiksite elada.“ Seejärel järgnevad trepid Elu väljakule, mille keskel asub skulptor Rasa Kalniņa-Grīnberga (1936) skulptuur „Õunapuuema“.

140 Ancupani 1
Audriņi küla ohvrite mälestusmärk

Mälestustahvel endises Rēzekne vanglas, avatud 1965. aastal. Pühendatud kolmekümnele mehele Audriņi külast Makašēni kihelkonnast, kes lasti avalikult maha selles kohas 4. jaanuaril 1942. Tahvlile on graveeritud 30 maha lastud mehe nimed.

Vahetult enne seda avastati, et Audriņi külas peitsid end põgenenud Punaarmee sõjavangid. Nende vangistamise ajal puhkenud relvastatud kokkupõrgetes hukkus 4 abipolitseinikku. Natside okupatsioonivõimud käskisid kättemaksuks juhtunu eest tappa kõik Audriņi elanikud ja küla maha põletada. Avalik hukkamine Rēzeknes oli osa kättemaksukampaaniast.

Pieminas plaksne Audrinu ciema iedzivotajiem LTA arhivs 2
Holokausti memoriaal

2004. aasta augustis avati Preiļis Cēsu tänaval holokausti memoriaal. Arhitekt oli Sergejs Rižs ning idee autor ja rahastaja oli kohalik elanik David Zilbermanis, kes elab Ameerika Ühendriikides. Memoriaal asub juudi kodanike haudade ja juudi elanike laskekraavide vahelisel alal.


Esimesed juudid saabusid Preiļisse 19. sajandi alguses, kui hakkas tekkima Preiļi linn. 1935. aasta rahvaloenduse andmetel oli Preiļi 1662 elanikust 847 (51%) juute. Enamik neist olid kaupmehed, käsitöölised ja intelligentsid – arstid ja õpetajad.

Kui Saksa natsiarmee 28. juulil 1941 linna sisenes, hävitati 9. ja 10. augustil Preiļist ja selle ümbrusest üle 720 juudi. Pärast sõda naasis osa juute Preiļisse, kuid kogukonda ei taastatud enam kunagi.


2013. ja 2014. aastal tegid Saksa noorteühingu LOT õpilased ja selle juht Klaus Peter Rex juudi kodanike kalmistul koristus- ja mälestusmärkide puhastustöid. Koostati kalmistu kaart. 2015. aastal avati David Zilbermanise algatusel, tema rahastuse ja annetuste toel Preilis juudi kogukonnale mälestuskaar juudi kodanike kalmistu sissepääsu juures, teel holokausti memoriaali juurde.


2018. aastal viis Preiļi Mälestusselts (esimees Sergejs Rižs) läbi kaevamistöid juutide tapmise paigas juudi kodanike kalmistu kõrval. Avastati kolm auku. Pärast konserveerimist saab materiaalseid tõendeid vaadata Preiļi Ajaloo- ja Tarbekunstimuuseumi peanäitusel Raina puiesteel 28. Muuseumi spetsialistid pakuvad külastajatele haridusprogrammi „Holokausti üle mõtlemine tähendab iseenda üle mõtlemist“. Programm algab muuseuminäitusel ja lõpeb holokausti ohvrite memoriaali juures. Memoriaali koos kalmistuga kasutatakse avalikkuse harimiseks vabaõhumuuseumina.

holokausta upuru memorials preilos2
Juutide holokaustipaik Kražiais (Medžiokalnise lähedal)

Medžiokalnise mäe jalamil Kražiai linna lähedal asub Kražiai juudi veresauna toimumiskoht ja haud.

Enne Teist maailmasõda elas Kražiai linnas umbes 1500 inimest, sealhulgas umbes 80 juudi perekonda – 450–500 juudi päritolu elanikku. 1941. aastal isoleeriti Kražiai juudid mõisa aita rajatud getos (hiljem sisenesid sinna ka Karklėnai'st toodud juudid) ja mõrvati mitmes etapis.

Natsid püüdsid aktiivselt leedulasi holokausti kaasata: juute tulistades püüdsid Saksa ohvitserid, et iga politseinik, mässaja, partisan või valgerelvaline sõdur, kes metsa konvoiliikmena saabus, laseks maha vähemalt ühe oma juudi naabri või tuttava. Pärast 1941. aastal toime pandud veresauna oli Kražiai juudi kogukonnast alles umbes 20 inimest, kes varjasid end Leetu või taandusid NSV Liidu sügavustesse.

2. augustil 1941 tapsid natsid ja nende kaastöölised Medžiokalnise lähedal üle 70 lapse ja mitu täiskasvanud juuti. Ajaloolane Stanislovas Buchaveckas nimetas seda veresauna "juudi laste mõrvaks".

Praegu seisab selles kohas monument, millel on kiri: „Sellel kohal mõrvasid natsid ja nende kaastöölised 2. augustil 1941 71 Kražiai juuti.“ Heebreakeelne kiri näitab, et mõrvati 71 Kražiai juuti: 6 meest ja naist, 65 last.

Kražiai M.K. Sarbiejuse kultuurikeskuse arhiiv.
Litvakite mälestusaed

2014. aastal rajas Jacob Bunka heategevus- ja toetusfond Žemaitija rahvusparki, umbes kahe kilomeetri kaugusele Plateliai keskusest Medsėdžiai külas, Litvakite (Leedu juudi) mälestusaia. See on monument, mis on pühendatud Leedu likvideeritud juudi kogukondadele. Aed jäljendab Leedu kontuure, samas kui kohad, kus juudi kogukonnad aastatel 1941–1944 likvideeriti, on tähistatud sepistatud õunapuudega. Nikerdatud õunapuude autor on Artūras Platakis. Puudel olevad õunad sümboliseerivad perekondi, kes on nendes kogukondades elanud. Litvakid üle kogu maailma saavad aia arendamises osaleda, tellides oma esivanemate mälestuseks uusi õunapuid ja õunu. Aias on ka Karjala graniidist sambad, mis tähistavad individuaalselt litvakide saavutusi kogu maailmas.
2016. aastal laiendati algatust, et kaasata ka Leedu Suurvürstiriigi territooriumil elanud litvakid ja holokausti ajal juutide päästjad. Aia sissepääsu juures olev reklaamtahvel jutustab endiste juudi kogukondade lugusid kogu Leedus.
Praegu on aias “kasvanud” õunapuud Alytuse, Alsėdžių, Kalvarija, Mosėdise, Plateliai, Plungė, Telšiai, Vabalninkase, Viekšniai jt juudi kogukondade mälestuseks.

Foto: Paul Mika
Õiglaste väljak rahvaste seas (monument)

22. oktoobril 2021 avati Šiauliais Ežero ja Vilniuse tänava ristmikul Rahvaste Seas Õiglaste väljak (monument). See on Leedu esimene Rahvaste Seas Õiglastele pühendatud monument. Monumendi lõi Šiauliais sündinud disainer Adas Toleikis ja monumendi idee algatas Šiauliai maakonna juudi kogukonna esimees Sania Kerbelis.
Monumendile „Jungtis“ on graveeritud Šiauliai maakonna „Õiglaste Rahvaste Seas“ perekonnanimed, mälestades sellega 148 juudi päästjat, samas kui kunstilised aktsendid tähistavad Šiauliai geto väravaid. Šiauliais oli kaks geto: nn Kaukazo kvartalis ja Ežero-Trakų tänava kvartalis. Esimesse saadeti füüsiliselt tugevad ja töövõimelised inimesed ning teise spetsialistid (arstid, mehaanikud jne). Šiauliai geto loodi 1941. aasta suvel Šiauliai komandandi käsul ja likvideeriti 1944. aastal Natsi-Saksamaa vägede taandumisel. Ülejäänud juudid viidi Stutthofi ja Dachau koonduslaagritesse. Getodes vangistati üle 5950 juudi. Sõdadevahelisel perioodil elas Šiauliais umbes 6500–8000 juudi, kellest mõned lahkusid vabatahtlikult Mandri-Venemaale. Pärast holokausti oli alles vaid umbes 350–500 juuti.

Alina Borzenkaitė
Kražiai juudi holokaustipaiga Kupré metsas

Kupré metsas, umbes 13 kilomeetri kaugusel Kražiai linnast, asub Kražiai juudi veresauna paik ja haud.

Enne Teist maailmasõda elas Kražiai linnas umbes 1500 inimest, sealhulgas umbes 80 juudi perekonda – 450–500 juudi päritolu elanikku. 1941. aasta suvel isoleeriti Kražiai juudid mõisa aita rajatud getos.

26. juulil 1941 toimus Kupré metsas Kražiai juutide massimõrv. Umbes 300 täiskasvanut ja noort viidi veoautodega metsa. Operatsiooni käigus rivistati juudid rühmadesse ja pandi veoautodesse. Teel tapatalgupaika anti neile labidad – märgiks, et ohvrid peavad auke kaevama. Juudid kaevasid Kupré metsa sügava pikliku augu. Hiljem sunniti nad riided seljast võtma ja hukkamine toimus organiseeritult: ohvrid paigutati viiekaupa augu servale, lasti maha kahes reas – esimene lask selga või rindu, teine – pähe.

Tapmised panid toime nii kohaliku TDA (Rahvusliku Töökaitse) üksuse liikmed kui ka Saksa sõdurid ja ohvitserid. Tapmised viibisid rikkis veoauto ja Kražiai getos toimunud vastupanu tõttu, kui vangid mõistsid, et ära viidud ei naase. Nende asjaolude tõttu jäi 12 Nõukogude aktivisti samal päeval kavandatud hukkamine teostamata. Need isikud viidi hiljem Raseiniai vanglasse ja enamik neist vabastati.

Pärast veresauna konfiskeerisid Saksa julgeolekujõud juutidele kuulunud väärisesemed. Operatsiooni tulemusena hävitati peaaegu kõik Kražiai juudi kogukonna üle 12-aastased liikmed.

Praegu seisab holokausti toimumiskohas monument ja surmaaugu asukoht on ümbritsetud aiaga.

Kražiai M.K. Sarbiejuse kultuurikeskuse arhiiv.
Holokaustiohvrite hauad Šateikis

Salantai juudi kogukonna naiste ja laste veresauna paik ja haud on ajalooline holokausti ohvrite kalmistu Plungė rajooni omavalitsuse territooriumi loodeosas, Šateikiai Rūdaičiais (Plateliai vanem), 0,5 km Skuodas-Klaipeda maanteest kirdes, Šateikiai metsa loodeservas.

Hauaplats on ristkülikukujuline, mõõtmetega 10 x 10 m, ümbritsetud traatvõrkaiaga. Selle loodeosas on metallist ažuursed ühetiivalised väravad, mille ülemisel osal on kujutatud Taaveti tähte. Monumentaalsele graniidist plaadile on raiutud Taaveti täht ja mälestuskiri jidiši ja leedu keeles. 1980. aastal püstitati puuskulptuur, mis kujutab seisvat ja käed seotud juuti (autor - rahvakunstnik Jakovas Bunka). Territooriumi pindala on 0,01 ha.

Selles kohas tapsid Salantai ja Šateikiai abipolitseinikud 1941. aasta juulis-augustis Salantai juudi kogukonna naisi ja lapsi. Hukkamine toimus kolmes etapis. Esimene veresaun toimus umbes 20. juulil 1941. Politsei käsul saabusid koidikul küladest vankrid Salantai sünagoogi lähedale, kus hoiti juudi naisi ja lapsi, ning viisid abipolitseinike saatel umbes 60–70 naist Šateikiai metsa. Teise veresauna käigus, juuli lõpus, tapeti getost viimased allesjäänud naised ja lapsed, neist üle 50. Augusti lõpus eskortisid abipolitseinikud umbes 100 juudi naist Salantaist Šateikiai metsa hukkamiseks. Alates juulist olid nad töötanud põllumajanduslike abitöölistena Šalynase mõisas ja Salantai valla talunike juures.

Leedu holokausti atlase andmetel on siia maetud 95 ohvrit. Hauaplatsil olev mälestustahvel ja dokumendikogu "Massimõrvad Leedus" näitavad, et siin tapeti 100 juudi meest, naist ja last. Salantai ajaloo uurija Paulius Vaniuchinas tegi kindlaks, et selles paigas tapeti 210–220 naist ja last.

Massimõrva ja matmise paik kuulutati 1970. aastal kohaliku tähtsusega ajaloomälestiseks ja kanti 1993. aastal kultuuripärandi registrisse.

Rowena Augustine
Mažeikiais ja selle ümbruses toimunud juutide massimõrva toimumiskoht

Objekt asub vana Mažeikiai juudi kalmistu lähedal. Sõites mööda Sedose tänavat (tee 164) Mažeikiaist Tirkšliai/Seda suunas, on tee vasakul küljel silt "Juudi genotsiidi ja Teise maailmasõja ohvrite kalmistu".

Holokausti alguseks, 1. juulil 1940, elas Mažeikiai linnas umbes 1100 juuti. 1941. aasta juuni lõpus, Saksa okupatsiooni algusega, arreteeriti ja hoiti Mažeikiai sünagoogis kuni 1000 juuti. Juuli keskel vangistati Leckava juudid – umbes 40 inimest – Mažeikiai Lačase küünis, naised ja lapsed küünis ning mehed sünagoogis.

29. juulil 1941 sundisid Mažeikiaisse saabunud sakslased juute juudi kalmistu lähedale auke kaevama ning 30. juulil kell 6 hommikul algasid massimõrvad. Esimesel päeval tulistasid sakslased, hiljem jätkasid tapmist kohalikud valgekaartlased. Augusti alguses lasti sama kalmistu lähedal maha ka teiste külade juute ja nõukogude aktiviste.

7. detsembril 1944 kaevati Nõukogude Komisjoni korraldusel hauad välja ja viidi läbi kohtumeditsiiniline ekspertiis. Tehti kindlaks, et Mažeikiaist 3 km kaugusel Venta jõe kaldal asuvalt juudi kalmistult leiti 5 hauda, kuhu oli maetud umbes 4000 säilmet. Mažeikiai lähedal maha lastud juutide arvu on märgitud erinevalt - 3000 kuni 4000. Ajaloolised uuringud näitavad, et need arvud on liialdatud - ohvreid oli umbes 2500.

Praegu on objekt turismiatraktsioon, mida saavad külastada kõik, kes on huvitatud militaarpärandi ajaloost.

Rowena Augustine
Plateliai juutide veresauna koht ja hauad (Jazminai mägi)

Plateliai linna äärelinnas asub Jazminų kalnase nimeline küngas. Mäe jalamil lasti 1941. aasta juulis maha 30 Plateliai juuti (osa Plateliai juutidest lasti maha Laumalenkai poolsaarel). Sõdadevahelisel perioodil elas Plateliais umbes 100 juuti, kuid „[...] kõigi saatus oli sama. Alguses, nagu tavaks, kogusid nad mehed siiasama Plateliai lähedale, näete, kus monument seisab – nad lasid nad seal maha. Paar nädalat hiljem viisid nad naised, lapsed ja vanurid siia, Plateliai lähedale, mõne kilomeetri kaugusele metsa ja lasid kõik seal maha,“ ütles holokaustist ellujäänud rahvakunstniku Jakovas Bunka poeg Eugenijus Bunka.

Umbes 1985. aastal nikerdas ja püstitas tema isa, rahvakunstnik Jakovas Bunka mäele Moosese dekoratiivse skulptuuri. 2016. aastal varises skulptuur kokku ja 2018. aastal püstitati rahvakunstnik Antanas Vaškise nikerdatud koopia.

Mäe jalamile püstitati juudi genotsiidi mälestuseks ka monumentaalne graniidist plaat, millel on jidiši ja leedu keeles kiri: "Siin valati 30 juudi – laste, naiste, meeste – veri. Nad mõrvati julmalt natsionalistide ja nende kohalike kaastööliste poolt 1941. aasta juulis. Püha olgu süütute ohvrite mälestus." 2019. aastal lisati veel kaks graniidist plaati koos nimekirjaga Plateliais elanud juutidest 1939. aastal.

ŽNPD arhiiv

Seotud lood

Riia geto ja holokaust

Teadlikult valiti kolme erineva inimese memuaaride fragmendid, mis võimaldasid meil holokausti kuritegu lähemalt uurida erinevatest vaatenurkadest.

Taaveti täht Dundaga koonduslaagri mälestuspaigas

Pärast iseseisvuse taastamist püstitasid Dundaga elanikud Mazirbe-Dundagase tee lähedal asuvale juutide mõrva ja ümbermatmise kohale suure puidust Taaveti tähe ning hiljem avas Läti Juudi Koguduste ja Kogukondade Nõukogu selle kõrval ka mälestuskivi.

Mees, kes päästis tagakiusatud

Bronius Gotautas, keda rahvasuus tunti Broliukina, riskis Teise maailmasõja ajal ja pärast seda oma eluga, et päästa tagakiusatud inimesi – nii juute, leedu natsionaliste kui ka Vene sõdureid.

Armastuslugu, mis lõppes sõjaga

See lugu jutustab Pranas Laucevičiuse ja Rūta Gurvičiūtė armastusest ja ellujäämisvõitlusest Teise maailmasõja ajal. See annab tunnistust julgusest, ohverdusest ja surmast ajal, mil sõja julmused surusid maha riigipiirid, kuid mitte inimlikud tunded.

Nagu oleks teist korda sündinud

1941. aasta juulis ja augustis tapsid natsivõimud Kražiais peaaegu kogu linnaelanikud. Kražiai geto vang ja K. Požėla kolhoosi kolhoosnik Marytė Gerčienė jäi sellest tragöödiast imekombel ellu.

Salantai juudi naiste veresaun Šateikiai metsas

1941. aasta suvel toimus Šateikiai metsas juudi naiste ja laste veresaun, mille korraldasid kohalik politsei ja valgetesse rüüdesse riietatud miilits. Ohvrid veeti Salantaist veresauna sündmuskohale ning enne mahalaskmist kästi neil riided seljast võtta ja kaevatud auku hüpata. Erinevate allikate kohaselt tapeti nende hukkamiste käigus 95 kuni 230 inimest, kellest enamik olid naised ja tüdrukud.

Mažeikiais lõpetas oma elu 2500 õnnetut hinge

1941. aasta juuli lõpus algas Mažeikiais sakslaste algatatud ja hiljem kohalike valgekraekurjategijate poolt jätkatud juutide massimõrv. Inimesi viidi gruppidena juudi kalmistule, sunniti riided seljast võtma ja lasti maha kaevatud aukude lähedal. Mõne päeva jooksul mõrvati Mažeikiaist ja selle ümbruskonna linnadest üle 2000 juudi.

Leedu päästjad - Miriam Javnaitė-Voronova ellujäämislugu

Teise maailmasõja ajal elas Miriam Javnaitė-Voronova holokausti üle tänu paljudele leedulastele, kes oma ja lähedaste elusid riskides varjasid, toitsid ja hoolitsesid tagakiusatud juutide eest.

Šarnelė külaelanike vägiteod

Teise maailmasõja ajal päästsid kaks Šarnelė küla perekonda – Striaupiaid ja Kerpauskasid – surmaohust hoolimata juutide elud. Striaupiaid päästsid koguni 26 inimest, sealhulgas üheksa perekonda, ning Kerpauskaste talu metsa rajati peidupaik Alsėdžiai juudi köösneri perekonnale.

Plateliai juutide tragöödia

1941. aasta juulis mõrvati Plateliai linnas Jazminų mäel 30 kohalikku juuti ning hiljem sai see paik meeldejäävaks seal aset leidnud traagiliste sündmuste poolest.

Plungė juutide saatus

1941. aasta suvel hävitati Plungės jõhkralt peaaegu kogu kohalik juudi kogukond, mis koosnes enam kui 1800 inimesest. Inimesi vangistati kohutavates tingimustes, näljutati surnuks ja lõpuks lasti Kaušėnai metsas maha. Massimõrvad panid toime kohalikud kaastöölised.