Holokaust II Maailmasõda

Läti suurim holokaustiohvrite memoriaalansambel asub Liepājas Šķēde liivaluidetes. Memoriaalansambel on pühendatud rohkem kui 3000 Liepāja juudi mälestusele, kes tapeti Teise maailmasõja ajal. See on Iisraeli rahvussümboli menoraa ehk 7-harulise küünlajala kujuline. Memoriaali kontuur, mida on hästi näha linnulennult, on valmistatud lõhutud kivirahnudest ja graniitplokkidest. Menoraa tuled on valmistatud graniitsammastest, millele on raiutud heebrea, inglise, läti ja vene keeles värsid Jeremija nutulauludest.

Riia Geto- ja Läti Holokaustimuuseum asub Riias keskturu ja pearaudteejaama läheduses. Muuseum avati 2010. aastal kohas, kus kunagi asusid linna laod. See on rajatud ajaloolisse linnaosasse, mis piirnes endise juudigetoga. Geto ala on ainulaadne, sest arhitektuuriliselt ei ole see pärast Teist maailmasõda muutunud. See on mälestuspaik juudi rahva tragöödiale. Natsi-Saksamaa poliitika Läti juudi elanikkonna suhtes seisnes 1939. aasta lõpuni selles, et Saksa diplomaadid ja poliitikud üritasid avaldada survet Läti valitsusele juudivastaste meetmete rakendamiseks ja nende vabaduse piiramiseks. Pärast baltisakslaste lahkumist 1939. aastal ei olnud Saksa saatkonnal enam nii head ülevaadet elanikkonna meelsuse ja Lätis toimuva kohta. Kui Punaarmee okupeeris Läti ja hakkas ühiskonnaga manipuleerima, toetas osa juudi elanikkonnast uut okupatsioonivõimu. Pärast seda, kui režiim pöördus terve ühiskonna vastu, langes toetus kiiresti. Ometi oli tekkinud sügav lõhe elanikkonnas, mida püüdis hiljem ära kasutada järgmine okupatsioonirežiim, Natsi-Saksamaa. See lootis, et kohalik elanikkond ahistab ja ründab juute, kuid seda ei juhtunud. Saksamaa töötas välja uue plaani, mis alguses nägi ette Riia geto loomist, aga hiljem hävitas selle elanikud.

Varakļāni juudi kalmistu Kapsētas tänava lõpus.

Varakļāni juudi kalmistul on pärast sõda kaks mälestussammast püstitatud ellujäänud sugulaste ja sugulaste poolt.

Üks neist asub kalmistu piirdeaia lähedal, kus toimus juutide massiline hävitamine. Selle peal olev kiri vene ja jidiši keeles kõlab: "Me leiname igavesti koos oma vanemate, vendade ja õdedega, kes surid 1941. aastal fašistide käe läbi." Teine monument on surnuaia sees; Kohas, kuhu tapetud juudid hiljem ümber maeti, on ka jidiši- ja venekeelne kiri: "Igavene mälestus saksa-fašistliku terrori ohvritest – 4. augustil 1941 julmalt tapetud Varakļāni juutidest".

Natsi-Saksamaa väed sisenesid Varaklani 1941. aastal. Juuli alguses ja esimestest päevadest peale algas juutide piiramine ja üksikud tapmised. Juudi kalmistu lähedale rajati tinglik geto, kuhu kõik juudid pidid kolima. 4. augustil lasi Saksa SD üksus ("Arāja meeskond") kohalike omakaitsejõudude abiga juudi kalmistu territooriumil maha praktiliselt kõik Varakļāni juudid (umbes 540 inimest).

Iga aasta augusti esimesel pühapäeval toimub Varakļāni juudi kalmistul mälestusüritus, mis on pühendatud Varakļānis tapetud juutidele.

Asub Rumbulas Moskava tänava lähedal.

Rumbula on üks suurimaid juutide massilise hävitamise kohti Euroopas. Kahe aktsiooni ajal – 1941. a. 30. novembril ja 8. detsembril, mis realiseerusid natside juhtkonna otsusel Riia getos vangistatud juudid täielikult hävitada, lasti Rumbula metsas maha üle 25 000 inimese, sealhulgas ligikaudu 1000 Saksamaalt küüditatud juuti. 1944. aastal Rumbulas tapeti ka mitusada juudi meest Kaiserwaldi koonduslaagrist.

Esimesed katsed Rumbulas tapetud juutide mälestust jäädvustada pärinevad 60. aastate lõpust. Vaatamata Nõukogude valitsuse piirangutele mõnede juutide initsiatiivil 1963. a. ühele Rumbula männile kinnitati jidišikeelse kirjaga puidust mälestustahvel, Rumbula raudtee äärde (Riia-Moskva liini lähedusse) aga kunstnik Josif Kuzkovskise suur plakat "Juut". Plakatil oli hauast rusikasse surutud mehe kujutis, mis sümboliseerib protesti tehtu vastu. Nii mälestustahvel kui plakat juba 1964. aastal. koristati, kuid juutidel õnnestus saada luba Rumbulasse mälestuskivi püstitamiseks mitte ainult läti- ja venekeelse, vaid ka jidišikeelse kirjaga "Fašismi ohvrid".

aastal 2002 29. novembril avati Rumbulas memoriaalansambel arhitekt Sergejs Riži projekti järgi. Selle loomist toetasid rahaliselt Läti, Iisraeli, USA ja Saksamaa institutsioonid ning eraisikud.

Kiirtee äärde, memoriaali juurde viiva tee äärde on märgiks paigaldatud natsismijõude sümboliseeriv metallkonstruktsioon. Lähedal on kivi seletusega, et seda teed mööda aeti surnuks tuhandeid juute. Mälestusmärgi enda sissepääsu juures on mitmed läti-, inglise-, saksa- ja heebreakeelsete kirjetega kivitahvlid tutvustavad Rumbula tragöödia sündmusi ja mälestussamba rajamise ajalugu. Mälestusmärgi keskosas, Taaveti tähe kujulise väljaku kohal kõrgub seitsmeharuline küünlajalg - menora, mida ümbritsevad kivid, millele on graveeritud Rumbulas tapetud juutide nimed. Endise Riia geto tänavate nimed on raiutud üksikutesse kividesse, millega plats on sillutatud. Mälestusmärgi territooriumil on mitu ühishauda, mille kohad on tähistatud ristkülikukujuliste betoonpiiretega.

Žanis (Janis) Lipke memoriaalansambel asub Riias Ķīpsalas. Žanis Lipke Muuseum on tõenäoliselt üks Riia peidetumaid muuseume. Memoriaali varjatud asukoht ei ole juhuslik ja sellel on sümboolne tähendus. See on rajatud kohta, kus Teise maailmasõja aegse Saksa okupatsiooni ajal asus maa-alune peidupaik inimeste päästmiseks. Siin päästsid Žanis Lipke ja tema perekond 55 juuti. Praegune memoriaal on rajatud Žanis Lipke perekonna maja juurde. Memoriaalehitis „Must kuur“ on sümboolne hoone, kus pakuti ja saadi varju. Hoone kujundamisel on saadud inspiratsiooni Ķīpsala kalurite ja meremeeste ajaloolistest tõrvatud hüttidest, mille ehitamisel kasutati pargastest saadud materjale. Seetõttu oli neil väga eripärane värv ja tõrvalõhn. Ainulaadne ei ole ainult selle paiga lugu, vaid ka viis, kuidas muuseum oma külastajatega suhtleb. Üldisel kujundusel on sarnasusi Piiblis kirjeldatud Noa laevaga, samuti meenutab see kaldale tõmmatud ja ümber pööratud paati, mis on oma ülesande täitnud. Memoriaalansambli kontseptsioon tugineb koha ja loo tõesusele ja nendega seotud mälestusesemetele. See on lugu inimese vabadusihast, uskumatust põgenemisest ja usaldusest. Teel muuseumisse on võimalik tutvuda ka Pārdaugava ajaloolise hoonestusega.

See asub Preiļi kultuurikeskuse ruumides.

Vaadata saab Preiļi Ajaloo- ja Tarbekunstimuuseumi (PVLMM) näitust "Muuseumi lood Lätile" Esimesest maailmasõjast, Vabadussõjast ja Teisest maailmasõjast.

Preiļi Ajaloo- ja Tarbekunstimuuseumi näituse "Muuseumi lood Lätile" (avatud 2018) rubriik "Drywyse lugu" on pühendatud Esimesele maailmasõjale, Vabadussõjale ja Latgale vabastamisele, samuti nagu Lāčplešana sõjaordu rüütlitele. Näituserubriik "Lipu lugu" räägib Teise maailmasõja perioodi rasketest sündmustest, mille käigus preilalasi mõjutasid küüditamised, holokaust, osalemine sõdivate poolte väeosades ja pärast sõda. - rahvuspartisanide ridades. Vaadata saab ka Preiliaadi juutide päästjale Vladislav Vuškānasele antud medalit "Rahvaste õige".

Eelneval avaldusel on ekskursioon vene ja inglise keeles.

Holokaustiohvrite memoriaal asub Klooga aleviku vahetus läheduses.

1951. aastal püstitati esimene hauamonument, kuid siis kandis see eelkõige sovetliku ideoloogia sõnumit ega mälestanud holokausti ohvreid. 1994. aastal asendati Eesti juudi kogukonna palvel hauamonumendi mälestustahvlid uutega, millega seati jalule õiglus ohvrite rahvuse osas. Klooga massimõrva 50. aastapäevaks avati olemasolevast hauamonumendist 100 m kaugusel mälestusmärk aastatel 1941–1944 Eestis mõrvatud juutidele. 2005. aastal pandi Kloogale kolmas mälestusmärk, millega meenutatakse Klooga koonduslaagris mõrvatud või surnud juute.

Memoriaali uuendati põhjalikult 2013. aastal, sidudes tervikuks sinna varem eri aegadel püstitatud mälestusmärgid ning avati Eesti Ajaloomuuseumi välinäitus „Klooga laager ja holokaust“.

Klooga koonduslaager asutati Saksa okupatsioonivõimu poolt septembris 1943. Tegemist oli sunnitöölaagriga, mis kuulus Vaivara laagrite süsteemi Eestis. 19. septembril 1944. a toimus Kloogal üks suuremaid massimõrvu Saksa okupatsiooni aegses Eestis, kui Punaarmee lähenedes hukati kõik sel ajal laagris olnud ligi 2000 juuti.

See asub Preiļu juudi kalmistul Cēsu tänaval.

Mälestusmärgi arhitekt on Sergejs Riž. Avatud 8. augustil 2004. aastal. Mälestusmärk ehitati endise Preiļi elaniku, inseneri ja avaliku töölise Dāvid Zilbermanise (USA) initsiatiivil ja isiklikel vahenditel. 2015. aastal lisati memoriaalile veel üks monument - kalmistu sissepääsu juurde paigaldatud kaar sümboolse värava kujul.

Mälestusmärk asub Preiļi juudi kalmistu serval, koha kõrval, kus 1941. aasta suvel tapeti pärast Natsi-Saksamaa vägede sisenemist kohalike kollaborantide osalusel umbes 800 Preiļist ja selle lähiümbrusest pärit juuti. Toonastest sündmustest annab tunnistust Preiļi juudi tüdruku Sheina Grami (1926-1941) päevik, mida ta hakkas kirjutama 22. juunil - päeval, mil algas NSV Liidu ja Saksamaa vaheline sõda - kuni 8. augustini. Sheina koos oma perekonna ja teiste ellujäänud Preila juutidega tapeti juudi kalmistu kõrval 9. augustil. Tänu preilast pärit Vladislavas Vuškānase (1887-1953) abile õnnestus 6 Preila juudil end varjates Saksa okupatsiooni üle elada. Monumendi kividele on graveeritud sissekanded Sheina Grami päevikust, aga ka tänusõnad juutide päästjale Vladislav Vushkanile. Monumendi jalamile on maetud urn 750 siin tapetud juudi nimedega.

1943. aasta lõpus hakkasid natside Saksa okupatsioonivõimud, plaanides laiendada SS-i motoriseeritud relvaüksusi, ehitama Dundaga läheduses väljaõppekohta nimega "Seelager" (merelaager). Dundaga ja Arlava kihelkondade elanikud evakueeriti harjutusvälja rajamiseks. 
Laagri taristu rajamiseks asusid Dundaga läheduses mitmed koonduslaagri "Kaizervalde" filiaalid, kuhu paigutati umbes 6000 juuti erinevatest Euroopa riikidest (sealhulgas Lätist) ning umbes 1000 sõjavangi ja partisani. Paljud vangid surid hukkamiste ja kehvade elutingimuste tõttu. Osa surnutest maeti "Čiekuri" laagrisse, mis mõnede andmete kohaselt oli ka Mazirbe suunas kitsarööpmelist raudteed ehitanud juutide grupi mõrvapaik.
1944. aasta augusti alguses, pärast Nõukogude Liidu sissetungi Zemgalesse, likvideeriti väljaõppekeskus, mitu tuhat väljaõppeta SS-veeretajat saadeti tagasi Saksamaale ning komandost, instruktoritest ja koolitatud sõduritest moodustati SS-mootorbrigaad Gross, mis sai nime väljaõppekeskuse komandöri, SS-standardseersant Martin Grossi järgi. Brigaad osales 1944. aasta augustis Tukumsi lahingus ning 1944. aasta septembris Iecava ja Baldone lahingutes.
Pärast SS-üksuste lahkumist kasutati harjutusvälja infrastruktuuri Riiast ja teistest Läti piirkondadest evakueeritud juutide majutamiseks, keda kasutati jätkuvalt orjatööjõuna.

Misiņkalnsi looduspark asub Aizpute linnas. Misiņkalns on Aizpute linna kõrgeim koht. Selle kõrgus ulatub 95,4 meetrini. Ülevalt avaneb maaliline vaade linnale. Misiņkalnsi loodusparki hakati rajama 20. sajandil. Esiteks. Pargi pindala on hetkel ca 28 ha.

Pargi territooriumil asuvad mitmed 20. sajandi sündmustega seotud kohad ja mälestusmärgid - Läti vabadussõdades langenud sõdurite mälestusstele - Lāčpleši ordu kavalerid, holokausti mälestusmärgi koht, represseeritute mälestuspaik ja langenud partisanide mälestustahvel.

Pargis saab tutvuda erinevate haruldaste liikide taimede ja istandustega ning nautida puutumatut loodust. Praegu läbivad parki renoveeritud kõnni- ja rattateed ning pargi territooriumil on motorada, kus toimuvad Läti motokrossi võistlused.

Misiņkalnsi mõisapargi kultuuri- ja ajaloopärandi põhjalikumaks tundmaõppimiseks soovitame kasutada giidi teenuseid.

Natsiväed sisenesid Aizputesse 1941. aastal. 28. juunil. Juba juuli alguses lasti Dzirkali metsas ja linnapargis maha osa juute, ülejäänud linna ja lähiümbruse juudid arreteeriti ja paigutati kahte linna sünagoogi.

Pärast seda toimus kahe aktsiooni käigus juutide massiline tapmine.

Tänaseks on ümbermatmispaika paigaldatud monument heebrea- ja lätikeelse kirjaga: "Siia on maetud Aizpute juudid ja teised Saksa natside süütud ohvrid, kes tapeti 1941. aastal julmalt. Me mäletame igavesti."

Kaušėnai holokausti ohvrite mälestusmärk on paigaldatud Kaušėnai külla (Plungė rajoon) juutide veresauna paika. Mälestusmärk on pühendatud Teises maailmasõjas hävinud Plunge ja seda ümbritsevate külade juudi kogukonna mälestusele.

Mälestusmärk rajati viimase Plunge juudi Jakov Bunka initsiatiivil. Esimene monument püstitati 1952. aastal. Teise maailmasõja ohvrite eest ning 1986.–1989 rajati ka tammepuust monumentidest mälestusmärk surnud juutide austamiseks. aastal 2011 paigaldati mälestussein, mis ehitati lammutatud Plunge sünagoogi 1800 tellisest, millest igaüks on pühendatud mõrvatud inimese mälestusele, ning plaadile on kinnitatud plaadid 1200 (1800-st) juudi teadaolevate nimedega. seina. Mälestusmärgi juurde on loodud Päästjate allee, kus eraldi nimeveergudel on kirjas natside okupatsiooni ajal Plunges ja selle ümbruses hukkamõistetud juute päästnud isikud.

aastal 1941 12.-13.juuli Kaušėnai mäele tapeti ja maeti Plunge piirkonnast umbes 1800 juuti, keda oli varem 2 nädalat jõhkrates tingimustes Plunge sünagoogis hoitud. Genotsiidipäeval sõidutati need, kes suutsid kõndida, kõndima 5 km hukkamispaika, teised veeti veoautodega eraldi rühmadena. Ohvritel kästi kaevata endale augud, misjärel nad tulistati. Teine rühm pidi surnud matma ja endale uue augu kaevama.

Mälestusmärk on Euroopa juudi rahvuse tragöödiat kajastavate kõige muljetavaldavamate mälestusmärkide esikümnes.

Pakuteni metsas (Radviliški rajoon), Šeduvast umbes 8 km kagus, kruusatee ääres, asub üks kolmest Šeduva juudi holokausti paigast.

Selles kohas 1941. a augustis tapeti 27 juuti, sealhulgas Sheduva viimane rabi Mordechai David Henkin. Vahepeal hukkus rahvametsas veel umbes 700 inimest.

Pärast seda, kui natsid 25. juunil 1941 Šeduva okupeerisid, aeti linna juudid juuli alguses sunniviisiliselt kodudest välja ja aeti naaberkülla Pavartyčiai, kus rajati geto. 25.-26.augustil lasti väike osa neist maha Pakuteniis, ülejäänud Liaudiškii metsas.

2014-2015 Šeduva Juudi Mälestusfondi eestvõttel puhastati tapatalgud ja tehti külastajatele juurdepääsetavaks. Pakuteniy juutide veresauna kohale on paigaldatud skulptor Romo Quintuse monument "Swiesas žvaigdas bveinė".

Šeduva I ja II holokausti paigad asuvad Liaudiškių metsas (Radviliškise rajoon), Šeduvast umbes 10 km edelas. Kruusateele on paigutatud huviväärsus.

Esimene juudi rahvusest inimeste säilmete kalmistu asub 375 m² suurusel alal, mida ümbritseb mets, millest suurem osa on kivisillutisega. Selles kohas tapeti ja maeti umbes 400 inimest. Umbes 500 m kaugusel asub teine surnuaed. Juudi rahvusest inimeste säilmed on maetud 144 m² suurusele alale. Platsi reljeef on tasane, suurem osa territooriumist on samuti kivisillutisega. Selles kohas tapeti ja maeti umbes 300 inimest.

aastal 1941 neis paikades tapeti kogu Šeduva juudi kogukond – ligi 700 inimest. Enne seda veetsid nad veel kuu aega Pavartyčiai külla rajatud getos. 25-26 august Geto elanikud viidi Rahvametsa. Väljakaevatud kaevu juures hoiti hukkamõistetuid, kelle tapsid kohalikud politseinikud ja valgekraed.

2014-2015 Šeduva Juudi Mälestusfondi eestvõttel koristati tapatalgud ja tehti külastajatele juurdepääsetavaks. Siin on 2 skulptor Roman Quintuse monumenti: "Uks" ja "Tähekiir".

See asub Bauska kesklinnas, Bauska piirkonna turismiinfokeskuse, Raekoja platsi lähedal.

Mälestusmärk "Synagogas dārzs" sündis tänu Bauska juudi järeltulijate initsiatiivile Iisraelis, USA-s ja Suurbritannias, annetustele, Bauska maanõukogu, Läti juudi koguduste ja kogukondade toetusele.

Mälestusmärgi kujundas skulptor G. Mustkunstnik, kes on ka V. Plūdonise monumendi autor. Mälestusmärk loodi endise Bauska Suure sünagoogi mõõtmetes, kivifiguurid sümboliseerivad pärast jumalateenistust sünagoogist väljuvaid juute. Mälestusmärgi keskel on sümboolne bima, millele on kirjutatud: "Pühendus Bauska juutidele, kes elasid siin sajandeid ja ehitasid selle linna ning kelle tapsid natsid ja nende kohalikud abilised 1941. aastal." Juudi rahva – Bauska juutide järeltulijate ja Bauska elanike mälestuse austamine. 1935. aastal elas Bauskas ligi 800 juuti. Pärast natside okupatsiooni juulis 1941 arreteeriti, küüditati palju juute ja umbes 700 lasti maha. Bauska Suur sünagoog hävis Teise maailmasõja ajal.

Pühendatud natside okupatsiooni ajal tapetud Rēzekne rajooni elanikele. Alates 1941. aasta augustist lasti Ančupani mägedes maha Rēzekne ja selle ümberkaudsete külade juute, kommunistliku okupatsioonirežiimi toetajaid, punaarmeelasi jne. Hukkunute seas oli ka 203 Makašēni valla Audriņu küla elanikku, kes tapeti 3. jaanuaril 1942. aastal.

Mälestusmärk avati 27. juulil 1974. aastal. Selle autor on maastikuarhitekt Alfons Kišķis (1910–1994). Igihaljad kuused paremal pool teed sümboliseerivad mahalaskmiseks rivistatud inimesi, tee vastaspoolne kiviaed laskureid. Kõige madalamas osas - kannatuste orus - viib mahalastud inimeste ühishaudadest mööda kividega kaetud tee, mis lõpeb betoonseinaga, millel on kiri "They died to live you". Edasi tuleb trepp Dzīvības väljakule, mille kesksel skulptuuril "Õunema" on autor skulptor Rasa Kalniņa-Grīnberga (1936).

1965. aastal avatud mälestustahvel endise Rēzekne vangla juures. Pühendatud Makašēni valla Audriņi küla kolmekümnele mehele, kes 4. jaanuaril 1942 selles kohas avalikult maha lasti. Plaadile on graveeritud 30 mahalastud mehe nimed.

Veidi enne seda selgus, et Audriņi külas varjasid end põgenenud Punaarmee sõjavangid. Nende tabamisel puhkenud relvastatud kokkupõrgetes hukkus 4 abipolitseinikku. Intsidendi eest kättemaksuks andsid natside okupatsioonivõimud korralduse tappa kõik Audriņi elanikud ja küla põletada. Avalik hukkamine Rezeknes oli osa kättemaksukampaaniast.

2004. aasta augustis avati Preiļis Cēsu tänaval holokausti ohvrite mälestusmärk. Arhitekt Sergejs Rižs, idee autor ja rahastaja on aga USA elanik Dāvids Zilbermanis. Mälestusmärk asub juutide tsiviilhaudade ja juudi elanikkonna laskepesade vahelisel alal.

Esimesed juudid saabusid Preiļisse 19. sajandi alguses, kui hakati moodustama Preiļi linna. 1935. aasta rahvaloenduse andmetel olid Preiļi 1662 elanikust 847 (51%) juudid. Enamik neist olid kaupmehed, käsitöölised, aga ka intelligents – arstid ja õpetajad.

Kui Saksa natsiarmee sisenes 1941. a 28. juulil, 9. ja 10. augustil hävitati üle 720 Preiļi ja lähiümbruse juudi. Pärast sõda naasis osa juute Preilisse, kuid kogukonda ei õnnestunud üles ehitada.

2013. ja 2014. aastal viisid juudi kodanike kalmistul läbi Saksa noorteühenduse LOT õpilased ja selle juht Klaus Peter Rex. Koostati kalmistu kaart. 2015. aastal avati Dāvid Zilbermanise eestvõttel tema rahastuse ja annetuste toel juudi kogukonnale mälestuskaar Preiliis, juudi kodanike kalmistu sissepääsu juures, teel holokaustiohvrite memoriaali juurde.

2018. aastal tegi ühendus "Preiļu memoriaalid" (esimees Sergejs Rižs) kaevetöid juutide tapmispaigas juudi kodanike kalmistu kõrval. Avastati kolm süvendikohta. Pärast konserveerimist saab esemelisi tõendeid vaadata Preiļi ajaloo- ja tarbekunstimuuseumi põhinäitusel aadressil Rainiš bulvāri 28. Muuseumi spetsialistid pakuvad külastajatele haridusprogrammi "Mõelda holokaustile tähendab mõelda iseendale". Programm algab muuseumi ekspositsioonist ja lõpeb holokausti memoriaali juures. Mälestusmärki koos kalmistuga kasutatakse rahvahariduses vabaõhumuuseumina.