Riia geto ja holokaust
Teadlikult valiti kolme erineva inimese memuaaride fragmendid, mis võimaldasid meil holokausti kuritegu lähemalt uurida erinevatest vaatenurkadest.
Saksa armee kindralmajor WALTER BRUNS täheldas Rumbula operatsiooni: „Augud olid 24 meetrit pikad ja umbes 3 meetrit laiad, neis pidi lamama nagu sardiinid konservipurgis, pea keskel. Kuus inimest peal kuulipildujatega, kes siis tulistasid sulle pähe. Kui ma kohale jõudsin, oli see juba täis, elavad pidid peal lamama ja siis lasti nad maha; ruumi kokkuhoiuks pidid nad lamama tihedates ridades. [...] Kui nad lähemale jõudsid, nägid nad, mis nende ees toimus. [...] Nad pidid loobuma oma ehetest ja kohvritest. Head asjad läksid kohvritesse ja ülejäänu – ühte suurde hunnikusse, veidi kaugemal pidid nad riided seljast võtma ja 500 meetrit enne metsa pidid nad täielikult riided seljast võtma, neil lubati jääda ainult särkidesse või aluspesu. Nad kõik olid naised ja väikesed lapsed, umbes 2-aastased.“
ŽANIS LIPKE, juudi päästja: „Seisin väikeses inimrühmas geto aia taga õudusega ja vaatasin, mis okastraadi taga toimus. Valitses tõeline kaos: inimesed tormasid abitult ühest kohast teise, karjusid ja nutsid. Mõned lohistasid kotte ja kohvreid, teised kandsid süles lapsi või lükkasid neid lapsevankrites. Purjus politseinikud karjusid inimeste peale vaikselt, tirisid neid korteritest välja ja peksid halastamatult. Mõned politseinikud, kes vaatasid tühja pilguga pealt, tulistasid suvaliselt – otse rahva sekka. [...] Saksa sõdurid ja Läti politseinikud peksid ja tulistasid neid, kes kolonnist maha jäid. Tapetud inimeste surnukehad jäeti tänavale, mida mööda inimesi maha laskmiseks sõidutati. Suure maja hoovis nägin palju naiste ja imikute surnukehi. Maja asus Lāčplēša tänaval okastraadist aia kõrval, mis oli püstitatud „geto” ümber.“
BAILA HAMBURGA, Riia geto vang, Rumbula kampaania üleelanud: „Inimesed liikusid aeglaselt edasi, politsei karjus „kiiresti, kiiremini“, aga miski ei aidanud. Me muutusime ükskõikseks, elutahe kustus. Me kõndisime mööda Maskavas tänavat, inimesed seisid akende juures ja vaatasid meid. Mõned pühkisid silmi, aga ma nägin ka neid, kes naersid. Üks näitas isegi rusikat. Jõudsime linna piiril asuvasse kummivabrikusse „Kvadrāts“ ja kõndisime edasi, kuni kuulsime palju laske. Nüüd nutsid lapsed valjult. Politsei oli juba purjus ja käskis ainult „kiiremini, kiiremini“.
Kindralmajor Walter Bruns (1891–1957) oli Saksa armee insenerkolonel, kes paigutati 1941. aasta lõpus Riia lähedale ja kes oli tunnistajaks massimõrvadele Rumbulas. Ta võeti vangi 8. aprillil 1945 ja hoiti vangina Briti Saksa ohvitseride interneerimislaagris. Need kinnipidamiskeskused olid varustatud pealtkuulamisseadmetega, nii et vangide vestlusi salvestati ja salvestati. Ühes sellises vestluses Brunsi ja teiste ohvitseride vahel rääkis ta Rumbula sündmustest, pakkudes tõendeid holokausti kohta Riias. 1948. aastal tunnistas Bruns pealtnägijana Wehrmachti ülemjuhatuse kohtuprotsessil. Ta vabastati vanglast samal aastal.
Žanis Lipke (1900–1987) oli Riia sadamas dokkeritööline. Kui natsid Riia okupeerisid, tahtis ta juudi kogukonda aidata. Selleks sai ta töökoha Luftwaffe ladudes Riia geto lähedal asuva Keskturu lähedal. Ta pidi juute ladudesse ja sealt tagasi juhtima. Lipke kasutas seda võimalust, et mõnda juuti peita, et nad ei peaks getosse tagasi pöörduma, vaid saaksid minna Lipke majja, kus ta oli neile juba punkri ette valmistanud. Hiljem leidis Žanis Lipke tuttavate kaudu Riias ja Dobeles juutidele teisi peitmiskohti. Kokku päästsid Žanis Lipke ja tema abilised üle 50 inimese.
Beila Hamburga oli Riia geto vang, kes elas üle Rumbula operatsiooni. Ta suri Stutthofi koonduslaagris.
Mälestused on avaldatud Läti Okupatsioonimuuseumi veebilehel. Saadaval aadressil: http://okupacijasmuzejs.lv/rumbula/
Seotud teemad
Seotud objektid
Riia Geto- ja Läti Holokaustimuuseum
Riia Geto- ja Läti Holokaustimuuseum asub Riias keskturu ja pearaudteejaama läheduses. Muuseum avati 2010. aastal kohas, kus kunagi asusid linna laod. See on rajatud ajaloolisse linnaosasse, mis piirnes endise juudigetoga. Geto ala on ainulaadne, sest arhitektuuriliselt ei ole see pärast Teist maailmasõda muutunud. See on mälestuspaik juudi rahva tragöödiale. Natsi-Saksamaa poliitika Läti juudi elanikkonna suhtes seisnes 1939. aasta lõpuni selles, et Saksa diplomaadid ja poliitikud üritasid avaldada survet Läti valitsusele juudivastaste meetmete rakendamiseks ja nende vabaduse piiramiseks. Pärast baltisakslaste lahkumist 1939. aastal ei olnud Saksa saatkonnal enam nii head ülevaadet elanikkonna meelsuse ja Lätis toimuva kohta. Kui Punaarmee okupeeris Läti ja hakkas ühiskonnaga manipuleerima, toetas osa juudi elanikkonnast uut okupatsioonivõimu. Pärast seda, kui režiim pöördus terve ühiskonna vastu, langes toetus kiiresti. Ometi oli tekkinud sügav lõhe elanikkonnas, mida püüdis hiljem ära kasutada järgmine okupatsioonirežiim, Natsi-Saksamaa. See lootis, et kohalik elanikkond ahistab ja ründab juute, kuid seda ei juhtunud. Saksamaa töötas välja uue plaani, mis alguses nägi ette Riia geto loomist, aga hiljem hävitas selle elanikud.
Juudi mälestusmärk Rumbulas
Asub Rumbulas Maskavas tänava lähedal.
Rumbula on üks suurimaid juutide massilise hävitamise paiku Euroopas. Kahe aktsiooni käigus – 30. novembril ja 8. detsembril 1941 –, mis viidi läbi natside juhtkonna otsuse alusel hävitada täielikult Riia getos vangistatud juudid, lasti Rumbula metsas maha üle 25 000 inimese, sealhulgas umbes 1000 Saksamaalt deporteeritud juuti. 1944. aastal tapeti Rumbulas ka mitu sada juudi meest Kaiserwaldi koonduslaagrist.
Esimesed katsed jäädvustada Rumbulas tapetud juutide mälestust pärinevad 1960. aastate lõpust. Vaatamata Nõukogude valitsuse piirangutele kinnitati üksikute juutide initsiatiivil 1963. aastal ühele Rumbula männile jidiši keeles kirjutatud puidust mälestustahvel ning Rumbula raudtee lähedale (Riia-Moskva liini lähedale) paigaldati kunstnik Josif Kuzkovski suur plakat „Juut“. Plakatil oli kujutatud meest, kes näis hauast rusikaga tõusvat, sümboliseerides protesti tehtu vastu. Nii mälestustahvel kui ka plakat eemaldati 1964. aastal, kuid juutidel õnnestus saada luba paigaldada Rumbulasse mälestuskivi, millel oli kiri „Fašismi ohvritele“ mitte ainult läti ja vene keeles, vaid ka jidiši keeles.
29. novembril 2002 avati Rumbulas arhitekt Sergejs Rižsi projekteeritud memoriaalansambel. Selle ehitamist toetasid rahaliselt Läti, Iisraeli, USA ja Saksamaa institutsioonid ning eraisikud.
Maantee äärde, memoriaali juurde viiva tee äärde, on paigaldatud metallkonstruktsioon sildina, mis sümboliseerib natsismi jõude. Lähedal on kivi selgitusega, et tuhandeid juute aeti mööda seda teed surma. Memoriaali sissepääsu juures on mitu kivitahvlit läti, inglise, saksa ja heebrea keeles kirjutatud kirjadega, mis tutvustavad Rumbula tragöödia sündmusi ja memoriaali rajamise ajalugu. Memoriaali keskosas, Taaveti tähe kujulise väljaku kohal, kõrgub seitsmeharuline kandelaaber – menora, mille ümber on asetatud kivid Rumbulas tapetud juutide nimedega. Endise Riia geto tänavate nimed on graveeritud üksikutele kividele, millega väljak on sillutatud. Memoriaali territooriumil on mitu massihauda, mille asukohad on tähistatud ristkülikukujuliste betoonpiiretega.
Žanis Lipke memoriaalansambel
Žanis (Janis) Lipke memoriaalansambel asub Riias Ķīpsalas. Žanis Lipke Muuseum on tõenäoliselt üks Riia peidetumaid muuseume. Memoriaali varjatud asukoht ei ole juhuslik ja sellel on sümboolne tähendus. See on rajatud kohta, kus Teise maailmasõja aegse Saksa okupatsiooni ajal asus maa-alune peidupaik inimeste päästmiseks. Siin päästsid Žanis Lipke ja tema perekond 55 juuti. Praegune memoriaal on rajatud Žanis Lipke perekonna maja juurde. Memoriaalehitis „Must kuur“ on sümboolne hoone, kus pakuti ja saadi varju. Hoone kujundamisel on saadud inspiratsiooni Ķīpsala kalurite ja meremeeste ajaloolistest tõrvatud hüttidest, mille ehitamisel kasutati pargastest saadud materjale. Seetõttu oli neil väga eripärane värv ja tõrvalõhn. Ainulaadne ei ole ainult selle paiga lugu, vaid ka viis, kuidas muuseum oma külastajatega suhtleb. Üldisel kujundusel on sarnasusi Piiblis kirjeldatud Noa laevaga, samuti meenutab see kaldale tõmmatud ja ümber pööratud paati, mis on oma ülesande täitnud. Memoriaalansambli kontseptsioon tugineb koha ja loo tõesusele ja nendega seotud mälestusesemetele. See on lugu inimese vabadusihast, uskumatust põgenemisest ja usaldusest. Teel muuseumisse on võimalik tutvuda ka Pārdaugava ajaloolise hoonestusega.
Holokaustiohvrite memoriaalansambel Liepājas
Läti suurim holokaustiohvrite memoriaalansambel asub Liepājas Šķēde liivaluidetes. Memoriaalansambel on pühendatud rohkem kui 3000 Liepāja juudi mälestusele, kes tapeti Teise maailmasõja ajal. See on Iisraeli rahvussümboli menoraa ehk 7-harulise küünlajala kujuline. Memoriaali kontuur, mida on hästi näha linnulennult, on valmistatud lõhutud kivirahnudest ja graniitplokkidest. Menoraa tuled on valmistatud graniitsammastest, millele on raiutud heebrea, inglise, läti ja vene keeles värsid Jeremija nutulauludest.
Mälestusmärk "Sünagoogi aed"
Mälestusmärk asub kesklinnas, Bauska valla turismiinfokeskuse ja raekoja platsi lähedal.
See loodi tänu Iisraelis, USAs ja Suurbritannias elavate Bauska juutide järeltulijate algatusele ja annetustele, samuti Bauska vallavolikogu ja Läti juudi koguduste ja kogukondade toetusele.
Mälestusmärgi kujundas skulptor Ģirts Burvis. See on sama suur kui endine Bauska Suur Sünagoog ja kivist kujud sümboliseerivad juute, kes pärast teenistust jumalateenistuselt lahkuvad. Mälestusmärgi keskel asub sümboolne bima; see on kõrgendatud platvorm või laud, mida kasutatakse sünagoogis juudi religioossetes rituaalides. Sellel on kiri: „Austusavaldus Bauska juutidele, kes elasid siin sajandeid ja ehitasid selle linna ning kelle natsid ja nende kohalikud abilised 1941. aastal tapsid. Austades juudi rahva – Bauska juutide järeltulijate ja Bauska rahva – mälestust.“
1935. aastal elas Bauskas ligi 800 juuti. Pärast natside okupatsiooni, 1941. aasta juulis, arreteeriti ja küüditati palju juute ning umbes 700 juuti lasti maha. Bauska Suur Sünagoog hävitati Teise maailmasõja ajal.
