Pranas Čėsna lugu venna partisanide ridadesse astumisest

Meie väike Dubėliai küla (Kaišiadorys vlsč.) – sõjajärgsel perioodil oli seal 13 onni. Metsas asus ka Dubėiai (Dubė) talu. Selle elanike seas oli ehk viisteist meest, kes olid sõjaväekõlbulikud, kui 1944. aastal hakkasime end kõikjal varjama. Minu vend Adam Čėsna (sündinud 1919) arreteeriti läbiotsimiste käigus ja viidi Kaišiadorysesse ning sealt edasi Vene armeesse. Möödus veidi aega, enne kui Adamil õnnestus põgeneda ja koju naasta. Samal ajal kogunesid küla mehed ja noored mehed, keda me hästi tundsime Svirplionysest, Bagdoniškiaist, Klūsaist, ühel hommikul metsa ja otsustasid koos vastu hakata. Nii sain minust Žaibas, olin tollal 23-aastane. Stasys ja Antanai Griesiai, Jonas Čėsna, Kazys Bauras, meie nõod Antanas ja Pranas Dzimidavičiai... Pole teada, kas sõdurid oleksid meid, kogenematuid külapoisse, kes polnud kunagi armees teeninud, lihtsalt maha lasknud, kui poleks olnud Pranas Jaromskas-Perkūnast, kellest sai meie rühmaülem.

Mul oli tol ajal lihtne vintpüss, mida mu vend Adomas oli veidi modifitseerinud ja parandanud, samal ajal kui teised kandsid juba automaatrelvi. Veetsin mõnda aega pidevas hirmus. Osalesin mitmes lahingus. Ja nüüd meenub mulle lahing Jačiūnai metsas, kui meid varitsesid sõdurid. Partisani elu polnud kerge, õnneks oli meil palju abilisi, kes meid toitsid ja ette valmistasid. Ja nad tegid seda kõike vabatahtlikult, pakkudes end ise. Meil olid metsades punkrid, me võtsime riske, varjates end kuurides ja küünides...

Kõndisin poolteist aastat, kui mulle kord pakuti legaliseerimist. Keegi ei teadnud minu parteilisusest, keegi ei rääkinud sellest ka mu perele. Kord avasin ukse uuele valitsusele, mis garanteeris mu vabanemise. Kahjuks hoidsid nad mind terve aasta kinni, istusin Kaišiadoryses, Trakais, Vilniuses... Parteilisuse perioodil kirjutasin üksuse tegevusest lühikese kokkuvõtte, aga enne registreerimist põletasin kõik ära, sealhulgas fotod ja muud tõendid meie tegevuse kohta. Ja nüüd olen palju unustanud.

Vend Adami tee oli keerulisem. Ta oli partisan kuni 1948. aastani. Nüüd ma ei saa aru, kuidas ja mida ta seal tegi, sest ta varustas metsnikke ebaseaduslike passe. Ta läks Vilniusesse nende fotodega ja sealt tõi ta passid tagasi. Olime kokku leppinud, kuidas ja mida öelda, kui me nende küüsi satume. Pidin kordama, et ta töötab külas ehitusel, käib sageli rongiga Vilniuses tööriistu, naelu, lukke ostmas... Kui nad minult Vilniuses viibiva venna kohta küsisid, ei teadnud ma veel, et ta oli arreteeritud. Nad lehitsesid mingit raamatut ja igal lehel oli mu venna lühike allkiri. Nii ma sain aru, et Adam oli juba arreteeritud. Mõtlesin oma edasistele tegudele. Ma ei teinud kellelegi liiga, sest kordasin alati oma eelnevalt tehtud laulu. Ilmselt teadsid nad mu vennast rohkem kui mina, et ta oli kümneks aastaks laagrisse mõistetud...