Ventspilsi 46. rannavalvepatarei tuletõrjetorni lugu

Б-13 lielgabals. Lielgabala apkalpe šaušanas mācībās.

Ventspilsi sõjalise pärandi objekt on ainulaadne, sest see on üks väheseid rannikukaitseehitisi Lätis ja Baltikumis, mis kujutab II maailmasõja ajaloolist kindlustust. Samuti on see ainulaadne selle poolest, et tegemist on sõjalise objektiga, mille Nõukogude Liit ehitas Läti Vabariigi iseseisvuse aastatel ja mis sümboliseerib omamoodi väikese riigi suutmatust astuda vastu suurriikidele Teise maailmasõja eelõhtul. See on ainus rannikukaitsepatarei, mis on säilinud nii hästi, ilma ajalooliste kihtideta ja täielikus ehitusjärgus. See paik näitab kogu nõukogude sõjalise kontseptsiooni arengut alates 1939. aastast kuni nõukogude vägede väljaviimiseni 1994. aastal.

Novembris 1939 saabus Ventspilsi Nõukogude armee 35. inseneride/ehitajate pataljon, et alustada Nõukogude Liidu Punalipulise Balti laevastiku 46. rannakaitsepatarei ehitamist. Ehitajad asuvad telkides linna lõunaosas, Vasarnīcu tänava piirkonnas. Patarei koosnes neljast Б -13 kahuripositsioonist, tulejuhtimistornist, komandopunktist, veevõtupunkrist, generaatori/katlamaja punkrist ja inseneripunkrist. Suurtükkide positsioonide lähedusse Mētru ja Sila tänava rajooni rajati sõjalinnak, kus majutasid ohvitserid peredega, aga ka muu rannakaitsepatareid teenindav personal. Sõja alguseks oli rannavalvepatarei valmis saanud ja lahinguvalmis. Patarei allus Nõukogude punase lipuga Balti laevastikule SKBF ja seda teenindasid mereväe madrused.

22. juunil 1941. aastal kell neli hommikul lendas Natsi-Saksamaa lennundus üle linna, sadama ja lennuvälja. 24. juunil üritas Saksa torpeedopaat (võimalik, et Schnellboot S-38 tüüpi) rünnata Ventspilsi sadamat, kuid 46. rannakaitsepatarei tule abil saadi vaenlane välja, see oli esimene lahing see aku. 25. juunil tegi Saksa torpeedopaat teistkordse katse rünnata sadamat ja sadamaalal olevaid laevu, kuid patarei tulistada ei õnnestunud. 26. juunil üritasid sakslased linna vallutada nii mere- kui õhuteel, rünnak löödi tagasi, kuid olukord linnas oli ähvardav ning 28. juuni hommikul lasti kahurid õhku ning Nõukogude sõdurid lahkusid linnast. Teadaolevalt sooritas Saksa lennundus sõja alguses mitu rünnakut patarei pihta.

Pärast punalipuliste mereväe madruste patareist lahkumist jäeti see maha kuni 1944. aastani, mil selle okupeerisid Natsi-Saksamaa väed, kes lammutasid õhku lastud Vene suurtükid ja asendasid need õhutõrjekahuritega Flak-40.

Lisaks sisseehitatud betoonist positsioonidele kaevatakse välja kaponerid (spetsiaalselt sõjatehnika jaoks mõeldud muldvallid), et kahureid saaks tuua, paigutada ja tulistada ning nende positsioonide avastamise korral kiirendada.

Kaasaegse sõjatehnika arenedes asenduvad kahurid rakettidega. 1960. aastate alguses säilitati ka 46. rannakaitsepatarei ja hakati ehitama raketisõda.

 
Loo jutustaja: Artūrs Tukišs; Loo ülestähendaja: Valdis Kuzmins, Jana Kalve
Kasutatud allikad ja viited:

www.ventspilsmuzejs.lv

 

 
1941_b13lielgabalsAPKALPE.jpg
1_46krastaBaterejaTornis_vēstkarte.png
CM-4-1_.png
flak37zenītliegabals_vācu.jpg

Seotud objektid

Ventspilsi 46. rannakaitsepatarei tulejuhtimistorn

46. rannakaitsepatarei taastatud tulejuhtimistorn asub Ventspilsis Saulrieta tänaval ja on külastajatele avatud vaatetornina. Torn koos selle juures asuva nelja suurtükipositsiooniga on ainus nii hästi säilinud Teise maailmasõja aegne rannakaitsepatarei Lätis. Torni välisplatvormile viib trepp ja sealt avaneb vaade merele. Torni kõrvale on paigaldatud infostend, millel asuva QR-koodi abil saab vaadata animatsiooni ajaloosündmustest. Torni juurde on rajatud uus tänav, suur parkla ja laudtee üle looduskaitseala.

See sõjaväekompleks ehitati 1939. aastal, mil NSVL hakkas Lätti rajama oma sõjaväebaase. 46. rannakaitsepatareil oli neli positsiooni suurtükkidele Б-13. Patarei osales esimest korda lahingus 24. juunil 1941, kui Ventspilsi sadamat ründasid Saksa sõjalaevad, mille patarei Läänemere kaldalt eemale tõrjus. 28. juunil 1941 lasi Nõukogude armee suurtükid õhku.