Kaastundlikud Leedu rannavalve mehed
Rohkem kui 70 aastat tagasi hukati Leedu rannavalvurid selle eest, et nad aitasid oma naabritel, Läti paadipõgenikel, Rootsi jõuda. Kui Saksa okupatsioonivõimud sellest teada said, siis nad julmalt
Leedu rannavalve üks ülesanne oli lisaks valmisolekule võidelda vaenlase maabumistega ja vaenlase laevade teatamisele ka takistada läti põgenikepaatide jõudmist 160 kilomeetri kaugusel asuvale Gotlandi saarele, kuhu kalurimootorpaadiga saab 12-14 tunniga.
Hiljem said aga Leedu rannavalvurid läti põgenike headeks sõpradeks ja kahetsesid oma hoolimatut tulistamist põgenike vastuvõtmisel paatidesse. Läheduses varjupaika leidnud paadipõgenikud pidid olema ettevaatlikud ka siin möllava nõukogude "Punase noole" miilitsate üksuse suhtes, kes mitte ainult ei röövinud tsiviilisikuid, vaid tapsid 1944. aasta detsembris Jūrkalne rannikul ka ühe Leedu rannavalvuri ja haavasid teist.
Samas jõudsid sakslasteni ka teated Leedu rannavalve abistamisest läti põgenikele ja leedulaste enda ettevalmistustest üle mere Rootsi minekuks.
10. jaanuaril 1945 kogunesid Leedu 5. politseipataljoni 1. kompanii sõdurid Pavilosta turuplatsil asuvasse vanasse dispanserihoonesse, et anda neile puhkust, kuid tegelikult olid nad pettuse teel desarmeeritud ja Saksa sandarmeeriaüksuste poolt ümber piiratud. Järgnes üle nädala kestnud ülekuulamine ja kohtuprotsess, mille tulemusena otsustati hoiatuseks teistele hukata seitse Leedu sõdurit ja vangistada veel 11 nende kaaslast koonduslaagrites Saksamaal. Seitsme leedu sõduri (kompaniiülem seersant Macijauski, sõdur Juozas Sendrjuas, sõdur Vladas Salickas, sõdur Ionas Bašinskis, Krasauskas ja veel kaks teadmata isikut) hukkamine toimus 21. jaanuaril 1945 Zaļkalns Pines Pavilostas.
Neist sai avalikult rääkida alles peaaegu pool sajandit hiljem, kui Läti Rahvarinde Pāvilosta haru liikme Edīte Biģelese algatusel puhastasid Pāvilosta elanikud koos Liepāja Leedu Kultuuriseltsiga 1994. aastal Zaļkalna metsa matmispaiga ja paigaldasid siin maha lastud sõduritele valge hauaristi. Kümme aastat hiljem paigaldas üliõpilasüksus "Austrums" spetsiaalse liiklusmärgi, millel on kiri "Rannavalve leedu vendade kalmistu (1944-1945). Lasti maha Läti põgenike abistamise eest", lõikasid püstikut ja tähistasid postidega tee mereäärsest kohast leedu sõdurite hauaplatsile.
Juba mitu aastat on Pāvilosta kohaliku ajaloo muuseumi direktori Irina Kurčanová julgustusel muuseumi inimesed igal kevadel seda paika korrastanud, andes kõigile soovijatele võimaluse panna lilli ja mälestada Leedu rannavalve sõdureid, kes hukati enam kui 70 aastat tagasi oma naabrite, läti paadipõgenike Rootsi aitamise eest.
https://www.la.lv/lietuviesu-karaviru-drama-latvija
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Leedu sõdurite hauad Zaļkalnsi metsas
Mälestusmärk asub Pāvilosta ranna vaatetorni lähedal luidetel. Mälestusmärgi juurde viitavad sildid.
Teise maailmasõja lõpus olid Lätis kasutusel ka kolm Leedu politseipataljoni, 5., 13. ja 256., mis pärast valveteenistust ja võitlust Nõukogude partisanide ja Punaarmee vastu idarindel osalesid 1944. aasta sügisest alates Läänemere ranniku valvamisel Kurzemes.
Oktoobris 1944 allutati kõik kolm pataljoni, mis koosnesid 32 ohvitserist ja umbes 900 instruktorist ja sõdurist, Saksa 18. armee 583. tagavarakaitseüksusele (Koruck 583). Selle üksuse ülesanne oli valvata Kurzeme rannikut Liepājast kuni Ventspilsi. Kõik kolm Leedu pataljoni paigutati Pavilosta lähedusse. Detsembris 1944 viidi 13. pataljon üle Saksa 1. armeekorpuse koosseisu Liepaja järve ääres.
Leedu rannavalve üheks ülesandeks oli lisaks valmisolekule võidelda vaenlase maabumistega ja vaenlase laevade teatamisele ka Läti põgenikepaatide takistamine 160 kilomeetri kaugusel asuvale Gotlandi saarele, kuid Leedu rannavalve mehed ei takistanud põgenikepaatide väljumist. Siiski jõudsid sakslasteni ka teated sellest, et Leedu rannavalve aitab läti põgenikke ja leedulased ise valmistuvad üle mere Rootsi minekuks.
10. jaanuaril 1945 koguti kokku Leedu 5. politseipataljoni 1. kompanii sõdurid. Järgnes üle nädala kestnud ülekuulamine ja kohtuprotsess, mille tulemusena otsustati hoiatuseks teistele seitse leedu sõdurit hukata ja 11 nende kaaslast vangistada Saksamaal asuvates koonduslaagrites. Seitsme leedu sõduri (kompaniiülem seersant Macijauski, sõdur Juozas Sendrjuas, sõdur Vladas Salickas, sõdur Ionas Bašinskis, Krasauskas ja veel kaks teadmata isikut) hukkamine toimus 21. jaanuaril 1945 Zaļkalns Pines Pavilostas.
Jaanuaris 1945 lasti 5. pataljon laiali ja lahinguvõimelised sõdurid jagati kahte allesjäänud pataljoni, ülejäänud moodustasid eraldi sapöörikompanii. Armeegrupi Kurzeme kapitulatsiooni ajal mais 1945 oli kaks pataljoni (13. ja 256.) veel Kurzemes sapöörikompaniina, kokku 900 sõduriga, kes sattusid Nõukogude Liidu poolt vangi.
Tee Vārve kihelkonnas asuva "Grīnieki" maja juurde
Tee Vārve kihelkonnas asuvate „Grīnieki” majade juurde, kus 1944. aastal asus üks Kuramaa ranniku peamisi paadipõgenike asulaid.
Paadimees V. Jurjakase mälestused: „„Grīnieki“ õuele sisenedes paistab kõik väga normaalne. Vaikne maamaja, mitte hingelistki, ilmselt inimesed päikese käes. [...] Selgus, et mitte ainult „Grīnieki“ elumaja polnud inimesi täis, vaid kõik hooned olid täis. Ait, ait, heinaküün ja supelmaja. Kohtasin üht-kaht tuttavat, sest oli aeg meie maalt lahkuda. [...] Toitumisolukord polnud kriitiline, aga üsna halb. [...] Õhtul hakkas põgenike karavan mereranna poole liikuma. Hoiatasin kõiki ette, et nad mererannaäärsetest põõsastest välja ei tuleks, sest lähedal olid rannavalve kaevikud ja vaatluspostid. See oli suur karavan, sest umbes 200 inimest läks mererannale. Polnud lootustki, et kõik õigeks ajaks kohale jõuavad. Õhtu polnud väga pime ja sain kogu grupi tegevust üle vaadata. Kõige silmatorkavamad olid suured „Kui inimesed elasid „Grīnieki“-s, siis nad neid ei näinud, aga nüüd, kui nad sisse toodi...“ valgust, nad nägid ainult seda. Ainuüksi kauba jaoks oli vaja tervet paati. Kaupadega laaditi 3-4 kahehobuse vankrit, millele järgnesid inimesed. [...] Me ootasime paati kaua, aga see ei tulnud. Terve karavan pidi tagasi pöörama. Oli väga pime."
Pāvilosta Koduloomuuseumi püsinäitus
Pāvilosta Koduloomuuseumis võib vaadata näitust „Pāvilosta, suletud ala”, mis räägib elust Pāvilostas Nõukogude okupatsiooni aastatel: täitevvõimust, piiritsoonist, kalurikolhoosist, kultuurielust ja olmest. Lisaks püsiekspositsioonile on välja pandud interaktiivne tundeküllane diginäitus kahes keeles ning audiovisuaalne installatsioon filmiga Pāvilostast.
Lisaks on muuseumis välja pandud uus näitus „Pāvilosta kuldsed liivaterad”. Digitaalne väljapanek tutvustab ammuseid sündmusi, Pāvilosta kujunemist ja tähtsamaid arenguid alates 1918. aastast tänapäevani. Militaarpärandit puudutatakse vabadusvõitlejatest rääkivas Läti Vabadussõja sektsioonis ja Nõukogude okupatsiooni sektsioonis.
"Laukgaļi" majad, kirjanik Kārlis Skalbe elukoht
Jūrkalne kihelkonnas asuv „Laukgaļi“, kus kirjanik Kārlis Skalbe peatus oktoobris – novembris 1944, oodates Rootsi suunduvat pagulaspaati.
Kirjanik Kārlis Skalbe (1879–1945) oli Läti Ajutise Rahvusnõukogu ja Läti Rahvanõukogu liige, Läti Vabariigi Põhiseadusliku Assamblee ning 1. ja 4. Saeimi saadik. Saksa okupatsiooni ajal oli ta kirjandusajakirja "Latvju Mēnešraksts" peatoimetaja, üks LCP 17. märtsi 1944. aasta memorandumi allkirjastajaid.
11. novembril 1944 põgenes ta Rootsi. Ta suri 1945. aastal Stockholmis.
