Kapten Mikelėnase lugu 1. jalaväerügemendi moodustamisest
Kapten Mikelėnase memuaarides on juttu tema põgenemisest sõjavangide laagrist, naasmisest Leetu, liitumisest Leedu armeega ja esimestest lahingutest bolševikega.
Kapten Mikelėnas luges ajalehest "Dabarties", et Leedu on välja kuulutanud iseseisvuse. Sellest teada saades palus ta end sõjavangilaagrist vabastada ja 19. septembril, olles vangistusest vabanenud, kiirustas ta Vilniusesse. Kapten Mikelėnas ütles, et tema süda põles ja rõõmustas, kui ta Vilniuses ohvitseriks võeti ja Leedu armeesse astus. Seejärel, pärast perekonna külastamist, alustas ta sõjaväeteenistust Vilniuse Riiginõukogu hoones.
Ohvitser annab tunnistusi, kuidas esimesed vabatahtlikud saabusid Leedu armeesse 16. oktoobril 1919. Kogunenud sõdurid laulsid Leedu hümni, otsisid ja said salaja Saksa armeelt relvi ning rõhutasid, et sakslased tahtsid noore Leedu armee sõdureid desarmeerida.
Lõpuks lahkus kapten Mikelėnas Alytusesse, kus formeeriti 1. jalaväerügementi ja peeti esimesi lahinguid bolševike vastu. Mälestustes mainitakse ka esimest hukkunud Leedu ohvitseri Antanas Juozapavičiust. Kapten Mikelėnas jutustab oma surmast Nemuma jõe silda ületades: „Me ei saanud Juozapavičiusega üle jää ratsutada,“ seisab mälestustes, sest hobused ei tahtnud üle jää minna, seega ratsutasime üle silla Alytusesse relvi tooma, bolševikud tulistasid meid ja „ma ei tea, kuidas ma eluga pääsesin.“ Pärast bolševike laskmist langes Juozapavičius sillal ja rügement hajus kahes suunas laiali.
- KAPTEN MIKELĖNAS, Meie teejuht, Mälestused 1. jalaväerügemendi elu alguspäevadest, Meie teejuht, XV kd, 1923, lk 477–484.
