J. Lukša Daumantase mälestused partisanide jõuludest

Nagu iga päev Leedus, ei möödunud ka jõulud ilma verevalamiseta. Pühade ajal olid bolševikud eriti aktiivsed. Neile oli selge, et iga partisan, juhindudes Leedu kommetest, püüdis pühade puhul külastada oma perekonda, tunda pidulikku soojust sugulaste hubases õhkkonnas. See julgustas bolševikke selliste pühade ajal tugevamalt hiilima dešifreeritud partisanide kodumaale.

Sellega seoses andis partisanide juhtkond käsu, mis keelas võitlejatel suurematel pühadel oma perekonda külastada. Mõnikord juhtus aga nii, et võitlejad seda käsku eirasid ja oma perekonda igatsedes oma elu ohtu seadsid.

Viesulas veetis jõululaupäeva koos enamiku oma kompanii meestega. Mõni päev varem toimetati kommunistlikelt ametnikelt konfiskeeritud või annetustena kogutud toit etteantud kohta. Jõululaupäeva laua taha kogunesid naaberüksuste külalised ja partisanide sugulased.

Esimese jõuluööl asusid Viesulas, Tigras ja Gaidys pühade ajal naaberüksust külastama. Jõudnud Pašventise külla, kuid täpset teed ikka veel teadmata, peatusid nad talunik Z. juures, et küsimusi esitada. Leedu kombe kohaselt pani ta partisanid jõululaua taha istuma ja hakkas neid kostitama.

Kui nad selle talu poole kõndisid, jälgis keegi neid naabri akna kardinate vahelt. Tigrile tundus, et see oli vormiriietuses venelane, kuid Viesulas ja Gaidis eitasid seda. Nad oleksid peaaegu oma õhtuse eksimuse eest peaga maksnud.

Õnneks ei jäänud nad selle taluniku juurde kauaks. Pidu oli kahekümne minutiga läbi. Partisanid valmistusid juba uksest sisse minema. Keegi seisis väljas ukse juures ja kui omanik küsis, kes koputab, ei vastanud keegi küsimusele, vaid käskis vaid ukse avada käskival toonil. Ta rääkis leedu keeles, aga hääl oli võõras.

Partisanid valmistasid oma relvad ette. Gaidysel ja Viesulasel olid ainult püstolid. Ettevaatlik Tigras oli relvastatud Saksa kuulipildujaga MG 36. Tema oli kolmiku ainus jõud ja lootus.

Pärast seda, kui Tigras oli palunud omanikul välisuksest teise tuppa kolida, leidis ta end välisukse juures kuulipildujaga. Hoovis, uksest mõne meetri kaugusel, märkas ta relvastatud bolševikke. Tigras tõmbas ootamata oma kuulipilduja välja.

Väljastpoolt kostis kuulipildujapaukude seeria. Selle tulistas Prienai NKGB ülekuulaja Kruglov Arkadi, kes seisis uksel. Selgus aga, et Tiigri nahk oli liiga sitke. Ukse läbistanud kuulid jätsid Tiigri jalgevahele, ükski neist ei jõudnud tema kehani. Tiiger vastas uue kuulipildujapaukude seeriaga. Kuulipilduja näris ukse sisse augu, et hea koer saaks sellest läbi minna. Ülekuulaja Kruglov seisis nende kõrval. Valmis lint asendati teisega. Nüüd tulistas Gaidys valgustatud kuulidega. Ta avas ukse. Tiiger tulistas veel ühe seeria sisehoovi pimedusse. Vene poolelt ei tulnud vastuseks ühtegi lasku, sisehoovis oli kuulda vaid haavatute venelaste needusi.

Partisanid jooksid õue. Nad ei kuulnud ikka veel ühtegi lasku. Kukk küsis, kes tulistab. Jällegi ei midagi. Siis jooksis ta oma kelgu juurde ja tõi tagasi laskemoona. Kukk relvastas end tapetud Kruglovilt võetud automaatpüssiga. Alles nüüd voolas õlgkoonusest välja mitu automaatpüssipauku. Jänes kraapis tiigrit, kes vihaselt koonuse poole suundus. Ruskelid jäid taas vait, seekord aitas Kukk tiigrit.

Pärast seda tulevahetust hülgasid partisanid oma hobused ja taandusid jalgsi.

Nagu hiljem selgus, vaikisid bolševikud, sest esimeste laskudega tappis Tiiger kolm NKGB üksuse endist ülemat: kapten Kruglovi, leitnant Marcinkevičiuse ja veel ühe Vene ohvitseri. Pärast kogu juhtkonna kõrvaldamist ei suutnud ellujäänud NKVD sõdurid välja mõelda, kuidas rünnakut ilma komandodeta jätkata. Nad lubasid partisanidel relvitult taanduda.