Jūlijs Bērziņši tunnistus Punaarmee 201. (43. kaardiväe) Läti laskurdiviisi kohta aastatel 1942–1945

23.–28. detsembrini 1944 võitles 130. Läti laskurkorpus Džūkste lähedal lahingutes Läti Leegioni 19. diviisi vastu. 31. detsembril järgnesid lahingud Kārmači lähedal, seejärel veebruaris 1945 lahingud Zvārde lähedal ning märtsis 1945 arvati 130. Läti laskurkorpus reservi. See koondati Blīdenesse (Salduse lähedale) ja laiemasse piirkonda, kus märtsis toimusid regulaarsed lahingud. Tuleb märkida, et 4. märtsil alanud lahingut Blīdene lähedal võib kirjeldada kui „otsmikuga vastu seina löömist“. Jätkus see, mis oli alanud juba detsembris 1941 Moskva lahingute ajal – Läti sõdurid määrati võitlema praktiliselt lootusetus rindelosas. Lahingud Blīdene lähedal kestsid kuu aega.
8. mail 1945 – sõja lõpupäeval – asus 130. Läti laskurkorpus Imula jõe kaldal.
Märtsis 1947 muudeti diviis 29. eraldi kaardiväe Läti Riia laskurbrigaadiks, juunis 1950 43. kaardiväe Läti Riia laskurdiviisiks, kuid mais-juunis 1956 saadeti diviis ja selle üksused laiali.
Tegelikult iseloomustas kogu 201. Läti laskurdiviisi võitlusperioodi nii juhtkonna puudus kui ka suured isikkoosseisu kaotused lahinguväljadel ja sellest tulenevad raskused nende täiendamisel, eriti Läti sõduritega. See muutis radikaalselt diviisi rahvuslikku koosseisu, tekitades diviisiülemate, eriti Veikinsi seas rahulolematust.
JULIA BĒRZINĀSI ISIKSUS
Ainus infoallikas Jūlijs Bērziņši isiku kohta on see, mida ta ise oma memuaarides endast räägib. Jūlijs Bērziņš on lätlane Venemaalt, sündinud arvatavasti Nižni Novgorodis (aastatel 1932–1991 Gorkis), kus ta elas kuni 201. Läti laskurdiviisi värbamiseni. Tõenäoliselt sündinud Läti territooriumil ja evakueeritud Venemaale pärast Esimese maailmasõja puhkemist 1914. aastal. Sündinud 1900. aastal. Osales Venemaa kodusõjas, kuid pole teada, kui kaua ja millises rindesektoris. Enne Saksa-NSVL sõja puhkemist töötas ta Gorkis Vee- ja Kanalisatsioonitrusti majandusosakonnas raamatupidajana. Ta kutsuti Punaarmeesse 25. mail 1942, saadeti 1. eraldi Läti laskurväelaste reservrügementi ja pärast väljaõppe läbimist määrati ta 201. Läti laskurdiviisi 191. rügemendi 1. pataljoni kuulipildujakompaniisse. 1943. aasta kevadeks oli Bērziņšil reamehe auaste; ta võidi sõja ajal ülendada, kuna tema memuaarides mainitakse, et ta oli sõja lõpus laskemoonavaru (rühma) ülem. Tema memuaaridest ei selgu, kas ta kannatas Venemaal 1937.–1938. aasta repressioonide ajal, ja seda ei kinnita ka NSV Liidu poliitilise terrori ajal arreteeritute ja karistatute andmebaasid. Bērziņši võimalikku seost repressioonidega tõendab tema memuaaridele iseloomulik avalik kriitika 1937.–1938. aasta sündmuste ja tagajärgede suhtes.
1942. aasta septembris Tuganova lahingus sai Bērziņš haavata, mille järel veetis ta kolm kuud sõjaväehaiglates, kuni sama aasta 15. detsembril sattus ta taas Gorohoveci laagrisse 1. eraldi Läti laskurreservrügemendi koosseisus. Pärast väljaõpet, 1943. aasta märtsi lõpus, naasis ta 201. Läti laskurdiviisi, seekord 121. kaardiväe Läti laskurrügemendi koosseisu. Seal teenis ta nii kuulipildujate kompaniis kui ka viidi (vanuse tõttu) üle talurühma, kus teenis sõja lõpuni. Pärast sõda elas ta Moskvas.
Ta alustas oma memuaaride kirjutamist 1942. aasta juunis ja kuigi ta mainib ainult aastaid 1942 ja 1943, käsitleb autor ka 1944. ja 1945. aasta sündmusi. Bērziņš ei kirjuta mitte ainult sündmustest, milles ta ise osales, vaid annab ka hinnangu minevikule. On raske hinnata, kas autoril on fenomenaalne mälu või kasutab ta häid raamatuid, kuid kohati annab ta detailse ülevaate Venemaa ajaloo erinevatest etappidest.
Mälestused on uus, varem avaldamata tunnistus 201. Läti laskurdiviisist ja sellest, mida nad sõjas nägid. Mälestuste väärtuse määravad autori üldiselt objektiivsed hinnangud (neid saab kindlaks teha koos teabega teistest allikatest, sh ametlikest dokumentidest) ja üksikasjad, mida teistes allikates ei leidu ja mis täiendavad üksikuid sündmusi. Mälestused annavad üldise pildi olukorrast diviisis ajal, mil sõja tulemus oli juba teada. Sellele viitavad autori hinnangud minevikus toimunud sündmuste kohta ehk tegevused, mida oleks tulnud ette võtta, et tulemus oleks olnud teistsugune.
Selle väljaande jaoks on valitud ja tõlgitud Bērziņši mälestuste üksikud fragmendid. Välja on jäetud osad, mis kirjeldavad „kuivi” sõjalisi sündmusi, kuid lisatud on need, mis võimaldavad jälgida „elava” sõduri vaatlusi suhetes: sõdur – ülem, sõdur – teised sõdurid, sõdur – kohustused, sõdur – sündmused.