Jūlij Bērziņši tunnistus Punaarmee 201. (43. kaardiväe) Läti laskurdiviisi kohta aastatel 1942-1945

Foto: Jaunie Sarkanās armijas karavīri pirms došanās uz 43. gvardes latviešu strēlnieku divīziju beidzamās pusdienas Gorohovecas nometnē ieturēja starp ziediem. 1943. gada 4. jūlijs. Foto – A. Strautmanis. Latvijas Nacionālā arhīva Latvijas Valsts kinofotofonodokumentu arhīvs

2011. aasta sügisel jõudsid minuni mälestused Venemaal elavast lätlasest Jūlij Bērziņšist (1900–1963), Punaarmee 201. (43. kaardiväe) Läti laskurdiviisi (edaspidi - 201. Läti laskurdiviisi) endine sõdur. ; Division) - kahes märkmikus 189-leheküljelise käsitsi kirjutatud venekeelse jutuga Läti sõdurist tema kogemustest Saksa-NSVL sõjas (1941-1945). Ka need mälestused ei olnud tellimustööd.

23.–28. detsembrini 1944 võitles 130. Läti laskurkorpus Džukste lähedal lahingutes Läti Leegioni 19. diviisi vastu. 31. detsembril järgnesid lahingud Kārmači ümbruses, seejärel 1945. aasta veebruaris lahingud Zvārde lähedal, märtsis 1945 määrati reservi 130. Läti laskurkorpus. See oli koondunud Blīdenesse (Salduse lähedal) ja laiemale alale, kus märtsis toimusid regulaarsed lahingud. Tuleb märkida, et 4. märtsil alanud lahingut Blīdene lähedal võib kirjeldada kui "lööki laubaga vastu seina". Jätkus juba 1941. aasta detsembris Moskva lahingute ajal alanud – Läti sõdurid määrati võitlema praktiliselt lootusetusse rindesektorisse. Lahingud Blīdene lähedal kestsid kuu aega.
8. mail 1945 – päeval, mil sõda lõppes – oli 130. Läti laskurkorpus Imulase jõe kaldal.
Märtsis 1947 muudeti diviis 29. eraldi kaardiväe Läti Riia laskurbrigaadiks, juunis 1950 - 43. kaardiväe Läti laskurdiviisiks, kuid mais-juunis 1956 saadeti diviis ja selle üksused laiali.
Tegelikult iseloomustas Läti 201. laskurdiviisi lahingute kogu etappi nii komandöride vähesus kui ka suured isikkoosseisu kaotused lahinguväljadel ning sellele järgnenud raskused täiendamisel, eriti Läti sõduritega. See muutis radikaalselt jao rahvuslikku koosseisu, põhjustades jaoülema, eriti Veikini rahulolematust.
JULIUS BÄRZINSI ISIKUS
Ainus infoallikas Jūlij Bērzinsi isiku kohta on see, mida ta enda kohta mälestustes räägib. Jūlijs Bērziņš on vene lätlane, tõenäoliselt sündinud Nižni Novgorodis (1932–1991 Gorki), kus ta elas kuni värbamiseni 201. Läti laskurdiviisi. Tõenäoliselt sündis ta Läti territooriumil ja evakueeriti pärast Esimese maailmasõja algust 1914. aastal Venemaale. Sündis 1900. aastal. Osales Venemaa kodusõjas, pole aga teada, kui kaua ja millises rindesektoris. Enne Saksa-NSVL sõja algust töötas ta Gorkis vee- ja kanalisatsioonitrusti taluosas raamatupidajana. Ta kutsuti 25. mail 1942 Punaarmeesse, saadeti 1. eraldi Läti laskurpolgu, pärast väljaõppe läbimist astus kuulipildujakompanii koosseisu 201. Läti laskurdiviisi 191. polgu 1. pataljonis. Bērziņšil oli kuni 1943. aasta kevadeni reamehe auaste, arvatavasti sõja ajal ta ülendati, sest mälestustes mainib ta, et oli sõja lõpus laskemoonavarude (polgu) komandör. Mälestustest ei selgunud, kas ta kannatas 1937.–1938. repressioonides Venemaal, seda ei kinnita NSV Liidu poliitilise terrori ajal arreteeritute ja karistatute andmebaasid. Bērziņši võimalikust seotusest repressioonidega annab tunnistust mälestustele omane avatud 1937-1938. aasta sündmuste ja tagajärgede kriitikat.
1942. aasta septembris sai Bērziņš lahingus Tuganova lähedal haavata, pärast mida ootas teda kolm kuud kestnud teekond läbi sõjahaiglate, kuni sama aasta 15. detsembril naasis ta 1. eraldiseisvasse Läti laskurpolgu kuulunud laagrisse Gorohoveci. . Pärast ettevalmistust naasis ta märtsi lõpus 1943 201. Läti laskurdiviisi, seekord 121. kaardiväe Läti laskurpolgu koosseisu. Seal oli ta nii kuulipildujakompaniis kui ka viidi (ea tõttu) üle talurühma, kus ta teenis kuni sõja lõpuni. Pärast sõda elas Moskvas.
Oma memuaare hakkas ta kirjutama perioodist 1942. aasta juunist ning kuigi mainitud on vaid 1942. ja 1943. aastat, teeb autor ülevaate ka 1944. ja 1945. aastal toimunu kohta. Bērziņš ei kirjuta mitte ainult sündmustest, milles ta oli kaasosaline, vaid annab ka hinnangu minevikule. Raske on hinnata, kas autoril on fenomenaalne mälu või on ta kasutanud häid raamatuid, kuid mõnikord annab ta üksikasjaliku ülevaate Venemaa ajaloo erinevatest etappidest.
Mälestused on uus, seni avaldamata tunnistus 201. Läti laskurdiviisi ja sõjas nähtu kohta. Mälestuste väärtuse määravad autori üldised objektiivsed hinnangud (neid saab paigutada teistes allikates, sh ametlikes dokumentides leiduva teabe kõrvale) ja detailid, mis täiendavad teatud sündmusi, mida teistes allikates ei leidu. Mälestused annavad üldise ettekujutuse diviisi olukorrast, kui sõja tulemus oli juba teada. Sellele viitavad autori hinnangud minevikusündmustele või sellele, mida oleks tulnud teha, et tulemus oleks teistsugune.
Selle väljaande jaoks on valitud ja tõlgitud eraldi fragmendid Bērziņši mälestustest. Siia ei kuulu need osad, mis kirjeldavad "kuiva" sõjalisi arenguid, kuid need, mis võimaldavad jälgida "elus" sõduri tähelepanekuid suhetes: sõdur - komandör, sõdur - teised sõdurid, sõdur - kohustused, sõdur - sündmused on lisatud. .

Loo jutustaja: Ilze Jermacāne; Loo ülestähendaja: Jana Kalve
Kasutatud allikad ja viited:

Ilze Jermacāne "Jūlija Bērziņa tunnistus" LVIZ 2012

https://www.lvi.lu.lv/fileadmin/user_upload/lu_portal/lvi.lu.lv/LVIZ_Numuri/2012_2/I_Jermacane_Julija_Berzina_liecibas_LVIZ_2012_2.pdf

"Lätlased kuulide ees ei kummarda" - mida me teame ja ei tea lätlastest Punaarmees - DELFI

https://www.delfi.lv/kultura/news/books/latviesi-lodem-neklanas-ko-mes-zinam-un-nezinam-par-latviesiem-sarkanaja-armija.d?id=53232121

Teie kommentaarid

Üldiselt on tunne, et leiutisi on palju ja kõiksugu asju sisse toodud, nagu kuulujutud ja midagi, mis ilmus pärast muudatusi 90ndate alguses, kui juba kujunes negatiivne suhtumine nõukogude minevikku. Ma ei näe sellistel mälestustel väärtust. 43. Läti diviisi ajalugu huvitab mind aga väga. Minu isa Buikis Peteris oli diviisis selle moodustamise algusest peale ja teenis kuni 45. aasta lõpuni. Viimased 2 aastat olen olnud asetäitja ametikohal. logistika divisjoniülem, st diviisi logistikaülem. Kui ma olin 8-aastane, olin ma oma isa osakonnas Baltezers-Adazis. Mäletan hästi, kuidas sõdureid demobiliseeriti. Haavatuid raviti veel arstipataljonis jne.

 
Буйкис Леонид
14. nov 2023 12:43:59

Seotud objektid

Kuramaa Koti Muuseum Zantes

Kuramaa Koti Muuseum on suur erakogu Kuramaal, mis on pühendatud Teise maailmasõja sündmustele. Muuseum asub Zante külas Kandava vallas, paigas, mis on osa Kuramaa koti sõjaajaloost. Muuseumisse on välja pandud sõjaajaloolisi esemeid ja militaartehnikat ning siin võib tutvuda restaureeritud kaevikute ja punkritega.

Kuramaa kotiks nimetatakse Saksa armee ja Punaarmee vahelisi lahinguid Kuramaal aastatel 1944–1945. Need lahingud olid tähelepanuväärsed, sest Saksa armee, mis paiknes osaliselt isoleeritud maa-alal, suutis vastu pidada Punaarmee mitmele ägedale rünnakule ajal, mil Berliin oli liitlaste kätte langenud ja Saksamaa oli juba kapituleerunud. Kuramaa parimate lahinguüksuste hulgas olid Läti leegioni üksused. Läti leegionärid uskusid, et nende võitlus aitab tuhandetel lätlastel pääseda Punaarmee kuritegude eest tsiviilelanike vastu. Veel pikalt pärast sõja lõppu oli Kuramaal palju tõendeid peetud lahingutest: sõjaväekalmistud, hävitatud varustus, relvastus ja kaevikud.

Giidiga ekskursioon Priekule "Teise maailmasõja jälgedes "Kuramaa taskus""

Giidiekskursioonid tutvustavad Priekule linna ümbruses asuvaid Teise maailmasõja lahinguvälju. Marsruudi pikkust ja ekskursiooni kestust saab kohandada grupi huvidele: 10 kilomeetrist kolme tunniga kuni 40 kilomeetrini kuue tunniga. Ekskursioonid toimuvad aastaringselt läti, vene ja inglise keeles ning need tuleb ette tellida. Ekskursioonid sobivad alates 13. eluaastast. Kõige sobivam transpordivahend on auto või kuni 30-kohaline buss. Peamised peatuspaigad: 1) Gramzda, kust Nõukogude armee alustas 1944. aasta sügisel rünnakut Saksa sõjaväe positsioonide vastu Priekules; 2) Priekule vennaskalmistu – Baltikumi suurim vennaskalmistu, kus puhkab üle 23000 Punaarmee sõduri; 3) Priekule – strateegilise tähtsusega paik Kuramaa koti lõunaosas, kus peeti eriti raske ja keeruline lahing; 4) Krote, kus 1945. aasta veebruaris Vārtāja jõe kaldal peatus Nõukogude armee rünnak Kuramaa kotti piiratud Saksa vägede vastu.

Kurzeme kindlustuse kaitsjate mälestuskivi

Asub Tukumsi piirkonnas, kiirtee A9 ääres, pöördest Lestenisse Riia suunas 500 m.

Mälestuspaik rajati 1991. aastal Rumbu majade juurde, mille ümbruses käis aktiivne sõjapidamine. See on austusavaldus II maailmasõjas Punaarmee vastu võidelnud "Kurzeme kindluse" kaitsjatele. Lahingud olid märkimisväärsed, kuna peatasid ajutiselt Läti täieliku okupeerimise Punaarmee poolt. Umbes 300 000 lätlast emigreerus, vältides Nõukogude režiimi kuritegusid tsiviilelanikkonna vastu.

Teise maailmasõja lõpus oli Läti territooriumil kujunenud omapärane olukord. Kurzemes olid Saksa armee väed, mida Punaarmee püüdis likvideerida või takistada nende osalemist lahingutes Ida-Preisimaal või Berliini ümbruses. "Kurzeme kindlus" - kõige levinum termin Kurzeme sõjapidamise kirjeldamiseks aastatel 1944–1945. "Kurzeme lahingud" olid Saksa armee lahingud Punaarmee ulatuslike rünnakute tõrjumiseks. Kurzeme kindlus lakkas eksisteerimast varsti pärast Saksa kapitulatsiooni.

Täna saab näha mälestus- ja puhkepaika, mis on olnud Läti leegionäride seas populaarne alates Läti taasiseseisvumisest.

 
Pienava jõuluvõitluse ohvrite mälestusmärk

Asub Tukumsi piirkonnas, kiirtee A9 ääres, umbes kilomeeter Pienava taga Liepaja suunas.

Mälestusmärk on püstitatud piirkonda, mille ümbruses toimus 1944. aastal Kurzeme kolmas suurlahing ehk jõululahing. Teise maailmasõja lõpus oli Läti territooriumil kujunenud omapärane olukord. Kurzemes olid Saksa armee väed, mida Punaarmee püüdis likvideerida või takistada nende osalemist lahingutes Ida-Preisimaal või Berliini ümbruses. "Kurzeme kindlus" - kõige levinum termin Kurzeme lahingute kirjeldamiseks aastatel 1944–1945. "Kurzeme lahingud" olid Saksa armee sõjategevus Punaarmee ulatuslike rünnakute tõrjumiseks. Kurzeme lahingutest võtsid aktiivselt osa ka Läti leegionärid.

Täna saab mälestuspaika näha. Avatud maakoht ilma vanimate hooneteta on sõja tunnistajaks.