Kolonel Vladas Skorupskise memuaarid lahingutest kindral L. Želigovskise vägedega
Kolonel V. Skorupskise memuaarid annavad edasi
Poola armeega 1920. aasta sügisel toimunud lahingute kogemus, rõhutades Leedu armee võitu Širvintose ja Giedraičiai all.
Seisin oma üksustega rindel, kaitstes Leedu riigi neutraalsust. Territooriumi okupantidelt tagasi võttes desarmeerisin bolševike peakorteri, mis ei tahtnud Leedu neutraalsust tunnustada.
Pärast bolševike läbikukkumist Varssavi all läks Vilniuse kontroll meie kätte ja usuti, et pärast Poolaga Suwalkis 7. oktoobril 1920 lepingu allkirjastamist ei ründa keegi Vilniust enam. Poolakad püüdsid hoida väga häid suhteid meie sõjaväe juhtkonnaga, mis paiknes Augustaus.
Kuid Poola armee, mis oli moodustanud eraldi armee ja eiranud lepingut, ründas ootamatult meie armeed Augustau lähedal, murdis rinde läbi, ületas Druskininkai juures Nemunase ja hakkas marssima Vilniuse poole. 9. oktoobril 1920 okupeeris L. Želigovskise armee Vilniuse ja hakkas marssima Kaunase poole. Kõige tähtsam L. Želigovskise diviis viis läbi rünnaku Vilniuse - Širvintose - Ukmergė suunas. <…> Širvintose lähedal toimus äge lahing. Selles visas lahingus kasutati isegi tääke. L. Želigovskise armee sai selles kohas täielikult lüüa ja selle suurtükivägi võeti vangi. Selles lahingus paistsid eriti silma žemaitialased, keda juhtis tolleaegne reservkapten Balnas. Rahvas räägib siiani: "Nad kõndisid nagu lõvid palja rinnaga, karjudes - "Valios". Miski ei suutnud neid peatada, ei vintpüssid ega granaadid. "Kõik, kes suutsid, läksid Želigowski armeed jälitama. Pealegi peatas sõjaväejuhatus pärast meie edu pealetungi, kuna Ühtsussõja missioon seda nõudis."
- V. Skorupskis, Sõda Leedu Vabaduse Eest, Kaunas, 1934, lk 130–131.
