Anšlavs Eglītise mälestused Läti Vabadussõjast ja 1919. aasta sündmustest Alūksnes
27. märtsil 1919 alustas 1. Valmiera jalaväerügement koos Tallinna (tollal Rēvele) ja Tērbatase Eesti Kaardiväe (kaitseliti) pataljonide ning kolme soomusrongiga Melnupe jõe kallastelt Läti vabastamist bolševike käest.
„Sel ajal pakkus vägede ja võimude vahetus küllaga meelelahutust. Sakslased, valgevenelased, punavenelased, eestlased, soomlased, isegi taanlased ilusates põlvepikkustes saabastes. Üks selline stseen on mulle eriti sügavalt mällu sööbinud. Õnnetud läti laskurid, kes jäid punaste poolele, väike grupp, hoidsid Alūksnet pika päeva kahe Soome vabatahtlike kompanii vastu, kes olid eestlastele appi tulnud. Punavene pataljon tormas varahommikul täielikus paanikas läbi Alūksne itta. Paljud venelased jooksid relvadeta, nii et ainult nende valenki välkusid ja pikad mantlid lehvisid õhus. Iga hetk ootasime soomlaste saabumist, kellel oli võimsate, „koletiste“ sõdalaste maine. Aga midagi ei juhtunud. Väikesed linnad Teisel pool mäge mürisesid lasud, kuulipildujad ragisesid. Kuulasime, kas lasud tulistati ka paremalt ja vasakult, mis tähendaks kõrvalepõikemanöövrit, aga jõulised soomlased ründasid ilmselt juba otse Alūksnet. See jätkus terve päeva kuni...“ Hämarus. Siis langes vaikus. Mõne aja pärast ilmusid kirikuplatsile laskurid. Umbes viisteist, mitte rohkem. Ei kuulnud ühtegi käsku ega sõna. Pead longus nagu väsinud töölised, tööriistad õlgadel, kõndisid nad aeglaselt ja rahulikult meie maja akendest mööda järveäärse tee poole, mis viis üle külmunud tasandiku. Ühel kõndijal oli pea ja käsi sidemes. Teine lonkas, jalg verine. Raskemini haavatud seltsimeest lohistati ratastel Maximi kuulipildujal edasi. Tema rippuv pea kõikus sammude rütmis... Laskjate kangelaslikkusel oli eriline iroonia. Nad katsid oma rahva suhtes vaenulike vene vallutajate taandumist. Ja kuhu nad ise taandusid? Eemale oma kodumaalt, võõrale maale, kus neid ei oodanud üldse tänulikkus, vaid ainult kahtlustus, kadedus, repressioonid ja likvideerimine. (..) Lõpuks, hiliskevadel, vapra lauluga huulil, marssisid Läti vaprad sõdurid Alūksnesse. Et jääda!
Anšlavs Eglītis. "Suur Mute". // Läti Noored, 12. juuni 1991, nr 59.
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud objektid
Alūksne vabastajate mälestuskivi
Asub Alūksnes, Helēnase ja Alsviķu tänavate ristumiskohas.
Mälestuskivi avati 29. mail 1999, Alūksne vabastamise 80. aastapäeval. Kivilõiketööd tegi skulptor Ainārs Zelčs.
31. märtsil 1919 asutati Tartu linnas Põhja-Läti brigaad, mille ülesandeks oli vabastada Vidzeme ja Latgale. Brigaadi koosseisu kuulusid ühendatud 1. Valmiera ja 2. Cēsise jalaväerügement, hiljem ka Põhja-Läti partisanide rügement, kaks ratsaväeeskadroni ja kaks suurtükipatareid. 26. mail okupeerisid need väed Valmiera, kuid 27. mail alustas 1. Valmiera jalaväerügement koos 2. Eesti ratsaväerügemendiga rünnakut Alūksne suunas. Bolševikud ei suutnud edasisi rünnakuid tõrjuda ja 29. mail 1919 vabastati Alūksne.
Soome vabatahtlike rügemendi "Põhja poisid" mälestuskivi
Asub Alūksnes, aadressil Jāņkalna tänav 52, Alūksne kitsarööpmelise raudteejaama lähedal.
23. veebruaril 2019, Läti Vabadussõja sajanda aastapäeva tähistamiseks, loodi Soome Iseseisvusvõitluse Traditsioonide Ühingu eestvõttel spetsiaalne mälestuspaik Läti iseseisvuse eest langenud Soome vabatahtlike austamiseks, kus ajaloolistest sündmustest annavad tunnistust spetsiaalne rändrahn ja infotahvel. Mälestuskivi rändas Alūksnesse Soomest – Salpa liinilt, mis ehitati aastatel 1940–1944 Soome idapiiri kaitsmiseks. 1200 km pikkune Salpa liin on üks iseseisva Soome tähelepanuväärsemaid kaitseliine ning üks tugevamaid ja paremini säilinud seda tüüpi kaitserajatisi Euroopas pärast Teist maailmasõda.
Alūksne'sse toodud kivi sümboliseerib kahe rahva – soomlaste ja lätlaste – võitlust oma iseseisvuse eest. Soome vabatahtlike rügement "Põhjapoisid" läks lätlastele appi kaitsma uue Läti riigi vabadust. 21. veebruaril 1919 osalesid "Põhjapoisid" ägedates lahingutes Alūksne (Marienburg) ümbruses. Pärast viietunnist lahingut Alūksne raudteejaama lähedal vallutasid soomlased Alūksne. Selles lahingus kaotas elu 23 Soome vabatahtlikku ja paljud said haavata.
Karva vendade kalmistu
Asub Alūksne - Ape maantee ääres Zuši mājas lähedal, Karvast lõunas, Rezakase pöörde juures.
Monument avati 12. septembril 1937. Graniidist steel valmistati Riias O. Dambekalnsi kivikarjääris Sõjaehituse Valitsuse arhitekti Vemers Vitansi projekti järgi.
1975. aasta sügisel hävitasid kohalikud kommunistid monumendi. 30. märtsil 1989 otsustas Alūksne rajooni nõukogu monumendi taastada ja 30. aprillil 1989 paigaldati selle asemele ajutine puidust mälestusmärk Läti hauaplaadi kujul, mille valmistas Riikliku Elektrotehase (VEF) tööline Jānis Jaunzems. Sellel oli kiri: „Siia taastatakse Karva vendade kalmistu monument.“
Sel ajal heakorrastati ka lähedalasuvat Vennaste kalmistut.
1993. aastal jätkus Alūksne vendade kalmistukomitee juhi Ulda Veldre algatusel mälestusmärgi restaureerimistöö. Uue monumendi valmistasid Cēsise kiviraidurvennad Aivars, Austris ja Auseklis Kerliņi.
Monument avati 11. juunil 1994.
Vennaskonna kalmistule on maetud neli Valmiera jalaväerügemendi 5. kompanii sõdurit - Jēkabs Sukse, Pēteris Leitlands, Ernests Puķītis ja Gustavs Ozols, kes langesid Zuši lähedal toimunud lahingutes 2. aprillil 1919. Viies sõdur, kes maeti 1930. aastate keskel, oli Roberts Glazners, Valmiera rügemendi sõdur, kes kadus jäljetult 31. märtsil 1919 Jaunā muiža lähedal. Algselt maeti ta tundmatuna, kuid hiljem tema nimi selgitati ja graveeriti monumendile. Omakorda on Apekalna kalmistule maetud viies Zuši lahingus langenud sõdur Augusts Dzedons (Ziedons).
Ingerilahingu osaleja Jānis Goldese (1891–1952) monumendi jalamile on paigaldatud mälestustahvel, kes hukkus Komi maakonnas Intas kommunistlikus koonduslaagris.
Teine mälestustahvel, mis avati 23. augustil 1992, on paigaldatud ühe puust risti lähedale ja on pühendatud 7. Sigulda jalaväerügemendi kapral Pēteris Jansonsile, kelle lahkuvad kommunistid 7. juulil 1941 mõrvasid.
Esimeses maailmasõjas ja Läti Vabadussõjas langenud Anna kihelkonna sõdurite mälestusmärk
Asub Anna kihelkonnas Ezeriņi kalmistu keskosas.
Kalmistul, kus on matuseid peetud alates 1925. aastast, asub Annase kihelkonna valveosakonna kogutud vahenditest püstitatud ja 1933. aastal avatud monument Esimeses maailmasõjas ja Läti Vabadussõjas langenud Annase kihelkonna sõduritele. Kuni Teise maailmasõjani hoolitsesid monumendi korrashoiu eest Annase kihelkonna valvurid, kes käisid igal pühapäeval kalmistul ja langenuid austades asetasid lilli. 18. novembril 1940 lasti monument maha, kuulide jäljed on siiani nähtavad. Tänapäeval korraldatakse kalmistul igal aastal Lāčplēsise päevale pühendatud mälestusüritusi.
2004. aastal avati kalmistul mälestuspaik 1941. ja 1949. aasta poliitiliselt represseeritutele ning 2006. aastal mälestustahvel rahvuspartisanidele.
