Mälestusi Anšlavs Eglītisest Läti Vabadussõjast ja 1919. aasta sündmustest Aluksnes

„Tol ajal pakkus palju meelelahutust erinevate vägede ja võimude vahetus. Sakslased, valged venelased, punased venelased, eestlased, soomlased, isegi taanlased ilusates, põlvini ripsmetes. Eelkõige on üks selline stseen sügavalt mällu juurdunud. Õnnetule punasele poolele, väikesele rühmale jäänud läti laskurid pidasid pikka päeva Alūksnet kahe eestlasele appi tulnud Soome vabatahtliku ehte vastu. Varahommikul sattus Puna -Vene pataljon täielikku paanikasse, metsikus rassis, ida poole paanikasse Alūksne kaudu. Paljud venelased jooksid relvastamata, nii et orud virvendasid ja pikad šinellpõrandad õhus lehvisid. Ootasime kogu aeg soomlaste saabumist, kellel oli kuulsus võimsate, "koletu" sõdalastega. Aga midagi ei juhtunud. Teisel pool linna, mäe pool, tulistati, tulistasid kuulipildujad. Kuulasime, kas lasud ei kõlanud paremale või vasakule, mis tähendaks ümbersõidu manöövrit, kuid ilmselt sõidavad niigi kopsakad soomlased otse Alūksne otsa. Nii jätkus kogu päevaks kuni hämarani. Siis valitses vaikus. Mõne aja pärast ilmusid kiriku platsile püssid. Umbes viisteist, mitte rohkem. Ühtegi käsku ega keelt ei mängitud. Silmad kinni väsinud töölistena, tööriistad üle õla kandes kõndisid nad kiirustades, astudes rahumeelselt tihedalt mööda meie kodu aknaid järvisteel, mis viis üle külmunud tasandiku. Ühel jalakäijal oli pea ja käsi sidemega. Teine lonkas verega määrdunud jalaga. Raskelt haavatud liige lohistatakse ratastega Maximi kuulipildujaga. Tema pea tuksus omakorda sammude rütmist - Laskurite kangelaslikkusel oli veel üks eriline iroonia. Nad kajastasid oma rahva suhtes vaenulike vene vallutajate tagasiastumist. Ja kuhu nad ise läksid? Lahkusime oma maalt, võõrana, kus neid ei oodanud tänulikkus, vaid ainult kahtlus, kadedus, repressioonid ja likvideerimine. (..) Lõpuks, hiliskevadel, elav laul huultel, sisenesid vaprad Läti sõdurid Alūksnesse. Jääma! "