Läti punased laskurid
I I maailmasõda, I Vabadussõjad

Asub Riia kesklinnas Läti küttide väljakul Läti Okupatsioonimuuseumi lähedal.

Läti küttide monument avati 1971. aastal Läti küttide väljakul endise Läti Punaste Küttide Muuseumi (nüüd Okupatsioonimuuseum) kõrval. Nõukogude ajal vaadati teemat läbi kommunistliku režiimi kitsa ideoloogilise prisma. See koht esindas Riiat ja lõi idealiseeritud loo, tugevdades müüti lätlastest kui Nõukogude võimu eest võitlejatest.

Vene armee kergejalaväeüksusi nimetati laskuriteks. Esimese maailmasõja ajal loodi Läti laskurformatsioonid võitlemaks Saksa armee vastu kodumaal. Need olid motiveeritud, ohtlikud ja distsiplineeritud lahinguüksused. Kõrge haridustase ja saksa keele oskus olid kasulikud luureks ja üllatusrünnakute läbiviimiseks. Vene impeeriumi lagunemise ja Läti territooriumi täieliku okupeerimisega Saksamaa poolt sattus väga suur hulk Läti elanikke Venemaale, kus nad seisid jätkuvalt silmitsi bolševike agitatsiooniga. Algselt kasvas toetus Lenini ideedele ja osalemisele Venemaa kodusõjas. Hiljem järgnes pettumus ja enamik Läti sõdureid pöördus vasakpoolsetest ideedest eemale ning naasis Lätti. Enamik Venemaale jäänud sõduritest hukkus "Stalini puhastuste" käigus (1936-1938). Läti laskurid andsid suure panuse Läti riigi ja selle armee loomisse.

Täna saate külastada monumenti ja selle kõrval asuvat Okupatsioonimuuseumi.

Asub Plāņi vallas Vija jõe kaldal.

Kindral Kārlis Goppersi mälestustuba tema sünnikohas "Maskatis" on külastatav.

„Maskatu“ talu pidas kindrali vend Augusts Goppers, sest andekas sõjajuht oli hõivatud suurte sündmuste ja maailmasõdadega. 1920. aastal naasis kindral Lätti, oma sünnikodusse. Kuid paljud vastutusrikkad kohustused sidusid teda Riiaga. Augusts jätkas „Maskatu“ haldamist. 1940. aastal arreteeriti kindral Goppers ja lasti 25. märtsil 1941 Tšekaa keldrites maha. 1944. aastal põgenes Gopperi perekond kolme hobuvankriga Kuramaale. Sõda jagas perekonna ja Aleksandrs Goppersi tütred – Biruta, Elza ja Anna – jäid Lätti. Neil ei lubatud enam „Maskatu“ tagasi pöörduda. Majad olid suured ja hoolikalt hooldatud. Seal majutati eraldi tubadesse kolm või neli uustulnukate perekonda. Suurde laudas rajati hobusetalu. Vastastikuste tülide tõttu puhkes 1980. aastal tulekahju. Laut ja suur kuur põlesid maha. Õnneks tuli majale ei levinud, leegid tõrjusid meie esivanemate istutatud suured puud.

1991. aastal, pärast imelist ärkamist, sündis Läti riik teist korda. 1992. aastal sai kindral Goppersi venna Augusti perekond „Maskatuse“ tagasi oma esivanemate pühapaigana. Kümme aastat töötasid kõik kõvasti, et päästa maju hävingust, taastada ja ümber ehitada hävinud hooneid ning muuta kogu „Maskatuse“ talu ilusaks. Majad on taastatud oma iidsesse ilmesse ja loodud on ka kindral Kārlis Goppersi mälestustuba. Mälestustuba saab külastada ette helistades ja aja broneerides numbritel +371 29396870, +371 29254285.

Asub Spāre mõisa kompleksi territooriumil.

Esimese maailmasõja ajal asus Spāre mõisas Vene armee välihaigla. Seal hukkunud 24 sõdurit, sealhulgas Läti laskurid, on maetud lähedalasuvale vennaskonna kalmistule. Monument avati 6. oktoobril 1935.

Mälestusmärgi rajamisel (alustades teest) istutati tee mõlemale poole pärnade ridu. 1935. aastal tegid kõik piirkonna heakorrastustööd Spāre õpilased koolidirektor Kārlise ja Alvīne Skalbergsi juhtimisel.
Mälestusmärgi koristamisega tegelevad praegu ka Amata valla Spāre algkooli õpilased. Cēsise 27. kaitsepolgu rahvuskaart pakub nendes töödes suurt tuge.
Traditsiooniks on saanud tõrvikute rongkäik Esimeses maailmasõjas langenute mälestuspaigale, mida korraldatakse 11. novembril. Seda üritust juhib alati Cēsise 27. kaitseväe polk ja neid saadab alati kaplan. Ürituse lahutamatu osa on pidulik salv.

Spāre mõisakompleksi territooriumil pakutakse ekskursiooni Esimeses maailmasõjas langenud sõdurite monumendi juurde (45 min), külastus tuleb eelnevalt broneerida telefonil +371 26558464.

Asub Kiriku tänaval Püha Anna kiriku vastas.

Näha on Esimeses maailmasõjas ja Läti Vabadussõjas langenud sõdurite mälestusmärki.

1. mail 1923 istutati Mazsalaca luteri kiriku vastas „Kangelaste salu“, kus igale langenud sõdurile pühendati tammepuu. Likerti andmetel istutati kokku 97 tammepuud – 23 Vabadussõjas langenutele ja 74 Esimeses maailmasõjas langenutele. Tolleaegne ajakirjandus mainis aga 106 tamme istutamist.

21. augustil 1927 avati „Kangelaste salus“ arhitekt Pauls Kundziņši projekteeritud betoonmonument, mille ehitamises osales ka skulptor Vilhelms Treijs.

Monument asub Mazsalaca Püha Anna kiriku kõrval, mis ehitati spetsiaalselt valitud kohta, et selle sihvakas (58,6 m) ilus torn oleks kaugelt näha. Kirik on hästi säilinud, kuna nõukogude ajal seda ei hävitatud ega kohandatud muuks otstarbeks.

Asub Cēsise alumisel kalmistul, Lenču tänav 15, Cēsis.

Üks olulisemaid Esimese maailmasõja ja Vabadussõja mälestusmärke Cēsises on Lejas Kapises asuv Vennaste kalmistu.
Kalmistul asub Vennaste kalmistu monument, mille kujundas Cēsise kunstnik ja volikogu liige Augusts Julla (1872–1958), avati 1927. aastal ja mis on pühendatud Vennaste kalmistule aastatel 1915–1920 maetud sõduritele.

Cēsise Leja kalmistu vendade haudadele on maetud umbes 200 sõdurit. Nende hulgas on teadmata arv Esimeses maailmasõjas langenud läti laskureid ja vene sõdureid, samuti saksa (10), poola ja teiste rahvuste sõdureid. Läti vabastusvõitluste ajal maeti sellele kalmistule 22 5. (2.) Cēsise jalaväerügemendi sõdurit, samuti 11 vabadusvõitlejat, kes langesid teistes Läti armeeüksustes. Vendade haudadel puhkavad ka 2 eestlast, 15 bolševike ohvrit ja läti punased laskurid.

Krāči mäed on üks Litoriina mere suurimaid rannikuluiteid. Selle kõrgeim punkt asub 29 m üle merepinna ja 26 m üle ümbritsevate tasandike. Litoriina merd peetakse Läänemere eelkäijaks, mis eksisteeris umbes 7000–5000 aastat tagasi.

Vene 12. armee 6. eriväebrigaad alustas Jõululahingute ajal rünnakut Krāči mägedest, eesmärgiga murda läbi Saksa rinde Suurest Tīreļi soost Lielupe jõeni. Kuudepikkuste lahingute käigus vallutas Vene armee 25 ruutkilomeetri suuruse ala, kuid kaotused olid tohutud – 45 tuhat langenud, haavatud ja teadmata kadunud sõdurit. Läti laskurite kaotused olid 9 tuhat langenud, haavatud ja teadmata kadunud sõdurit. Jõululahingute ajal saavutasid Läti laskurid kangelaslike ja säravate sõduritena tohutu kuulsuse, makstes selle eest väga kõrget hinda – oma elu.

Lahingus langenute mälestuseks on püstitatud monument. Igal aastal 11. novembril, Lāčplēsise päeval, ja 18. novembril, Läti riigi väljakuulutamise aastapäeval, süüdatakse selles kohas langenud kangelaste mälestuseks küünlad.

Looduskaitseala "Krāči mäed" kui Litoriina perioodi luitemägi