Läti punapüssid I Maailmasõda ja iseseisvumine
Mõiste "punased püssimehed" tekkis Vene kodusõja ajal 1918. aastal, seostades Läti laskurüksusi "punakaartidega", Venemaa "punaarmee" ja üldmõistega "punane", mida omistati enamlaste (hiljem) toetajatele. kommunistid).
Esimese maailmasõja puhkedes okupeerisid Läti territooriumi järk-järgult Saksa väed ja algas suur pagulasliikumine. 1915. aasta suvel sai Vene armee raskeid kaotusi, Kurzeme, Zemgale ja osa Seliast läksid Saksa okupatsiooni alla. Läti algatus rahvusüksuste moodustamiseks oli üks väheseid õlekõrt, millest tagakiusatud Vene armee võis klammerduda. 10. augustil 1915 avaldati ajakirjanduses kirjanike K. Skalbe ja A. Ķeniņši poolt kirjutatud kutse läti rahvale rahvuslike väeosade asutamise kohta ning millele kirjutasid alla Venemaa riigiduuma liikmed Jānis Goldmanis ja Jānis Zālītis. Kokku kandideeris umbes 8000 vabatahtlikku, Läti laskurpataljonides oli kogu I maailmasõja jooksul kuni 25 000 meest.
1917. aastal levisid sõjast meeleheitel olnud lätlaste seas kiiresti ideed suurusest. Sõjast räsitud Läti ühiskonnas olid väga populaarsed bolševike loosungid rahust, maast ja leivast. Suurenes bolševike mõju ka püssimeeste seas, kes said möödunud talvelahingutes mõttetuid ja raskeid kaotusi.
1917. aasta sügisel okupeerisid sakslased, kasutades ära Vene armee lahinguvõime langust, Riia ning 1918. aasta veebruaris kogu Vidzeme ja Latgale. Paljud laskurid alistusid sakslastele või deserteerusid lihtsalt väeosadest, et jääda Vidzemesse. Bolševikud ja ustavamad püssimehed põgenesid Venemaale. 13. aprillil 1918 asutati Moskvas Läti laskurnõukogude diviis.
Läti punase vintpüssi üksusi kasutati Venemaa Nõukogude valitsuse ja kõrgemate ametnike, välissaatkondade valvamiseks, korra tagamiseks Venemaa suuremates linnades, talupoegade ja tööliste rahutuste mahasurumiseks ning bolševike poliitiliste vastaste vastu võitlemiseks Vene kodusõja ajal alates 1918. aastast. aastani 1920.
Venemaa ja Läti vahelise rahulepingu sõlmimisega naasis 1921. aasta suvel Nõukogude Venemaalt 11 395 endist "punast" läti laskurit. Osa komando koosseisust jäi Nõukogude Venemaale ja tegi edukat sõjaväelist karjääri. 1937-1938. Stalini suurte repressioonide tagajärjel 2006. aastal hukkus enamik endisi püssimehi.
Rohkem teabeallikaid
1. Hingede tuisk. Digimuuseum. Saadaval: https://www.dveseluputenis.lv/lv/laika-skala/notikums/93/1917.-gads--latvijas-neatkaribas-cela-sakums/, https://www.dveseluputenis.lv/lv/laika -skaala / sündmus / 128 / strelnieki-returns-majup-from-russia / [vaadatud: 08.05.2021].
2. Šiliņš J. "Läti punased laskurid". Rahvuslik entsüklopeedia. Kättesaadav: https://enciklopedija.lv/skirklis/36374-latviešu-sarkanie-strēlnieki [vaadatud 08.05.2021].
3. Vējiņš J. Läti - saatuse käigus 1918 - 1991, Pressimaja, 2007.
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Läti laskurmonument Riias
See asub Riia kesklinnas Läti laskurite väljakul Läti Okupatsioonimuuseumi lähedal.
Läti vibulaskjate monument avati 1971. aastal Läti vibuküttide väljakul endise Läti punavibumuuseumi (silt: Okupatsioonimuuseum) kõrval. Nõukogude ajal vaadeldi teemat läbi kommunistliku režiimi ideoloogia kitsa prisma. Koht esindas Riiat ja lõi idealiseeritud loo, tugevdades müüti lätlastest kui Nõukogude võimu vastu võitlejatest.
Kergejalaväe üksusi Vene armees nimetati vibulaskjateks. Esimeses maailmasõjas loodi kodumaal Saksa armee vastu võitlemiseks Läti laskurformeeringud. Need olid motiveeritud, ohtlikud ja distsiplineeritud võitlusüksused. Kõrge haridustase ja saksa keele oskus tulid kasuks luure- ja üllatusrünnakuteks. Kui Vene impeerium lagunes ja Saksamaa Läti territooriumi täielikult okupeeris, suundus väga suur osa Läti elanikke Venemaale, kus neil jätkus suurkujude agitatsiooni. Esialgu kasvas toetus Lenini ideedele ja Venemaa kodusõjas osalemisele. Hiljem järgnes pettumus ning enamik Läti sõdureid pöördus vasakpoolsetest ideedest eemale ja naasis Lätti. Venemaale jäänud sõdurid hukkusid enamasti "Stalini puhastustes" (1936-1938). Läti vibulaskjatel olid suured teened Läti riigi ja selle sõjaväe loomisel.
Täna saab näha monumenti ja selle kõrval asuvat okupatsioonimuuseumi.
Kindral Karl Gopperi mälestustuba Muscati kodulinnas
Asub Plāņi vallas Vija jõe kaldal.
Näha on kindral Karl Gopperi mälestustuba tema sünnimajas "Muscat".
"Muscati" talu juhtis kindrali vend August Goppers, sest andekas sõjapealik oli hõivatud suursündmuste ja maailmasõdadega. 1920. aastal naasis kindral Lätti, oma sünnikodusse. Kuid paljud vastutusrikkad kohustused sidusid teda Riiaga. August jätkas tegevust Muscatis. 1940. aastal kindral Gopper arreteeriti ja lasti 25. märtsil 1941 tšekikeldris maha. 1944. aastal läks perekond Gopper kolme hobuvankriga põgenikena Kuramaale. Sõda lõhestas pere, Aleksander Gopperi tütred – Biruta, Elza ja Anna – jäid Lätti. Neid ei lubatud Muscati naasta. Majad olid suured ja hoolikalt hooldatud. Kolm neli uustulnukate perekonda majutati eraldi tubadesse. Suurde lauta rajati hobusekasvandus. 1980. aastal puhkes tulekahju vastastikusest kärntõvest. Ait ja suur ait põlesid maha. Õnneks tuli majja ei levinud, leeke peletasid meie esivanemate istutatud suured puud.
1991. aastal, pärast imelist ärkamisaega, sündis Läti riik teist korda uuesti. 1992. aastal sai kindral Gopperi venna Augustuse perekond Muscati tagasi esivanemate pühapaigana. Kümme aastat nägid kõik juustud kõvasti tööd, et päästa majad hävingust, taastada ja ehitada varemeis hooneid, et muuta kogu Muscati talu kauniks. Majad on taastatud vana välimusega, olemas ka kindral Karl Gopperi mälestustuba.Mälestustoaga saab eelnevalt tutvuda telefonidel +371 29396870, +371 29254285.
Ekskursioon Esimeses maailmasõjas langenud sõdurite mälestussamba juurde Spāre mõisa pargis
Asub Spāre mõisakompleksi territooriumil.
Esimese maailmasõja ajal asus Spāre mõisas Vene sõjaväe välihaigla. Seal hukkunud 24 sõdurit, sealhulgas läti püssimehed, maeti lähedal asuvale kalmistule. Monument avati 6. oktoobril 1935. aastal.
Mälestuspaiga ajaks istutati pärnad mõlemale poole teed (alates teest). 1935. aastal tegid kõik piirkonna heakorratööd Spāre õpilased koolipidaja Kārlise ja Alvīne Skalbergsi juhendamisel.
Mälestuspaiga koristamisega tegelevad ka Amata piirkonna Spāre algkooli õpilased. Nendes töödes pakuvad suurt tuge Cēsise 27. KB maakaitsjad.
Traditsiooniks on saanud 11. novembril toimuv tõrvikurongkäik I maailmasõjas langenute mälestussamba juurde. Sellel üritusel on alati rahvast täis Cēsise 27. KB valvurid, nendega on alati kaasas kaplan. Pidulikud võrkpallid on ürituse lahutamatu osa.
Spāre mõisakompleksi territooriumil pakutakse ekskursiooni Esimeses maailmasõjas langenud sõdurite mälestussamba juurde (45 min) eelneval kokkuleppel telefonil +371 26558464.
Monument Esimeses maailmasõjas ja Läti Vabadussõjas langenud sõduritele
Asub Baznīcase tänaval Püha Anna kiriku vastas.
Vaadata saab mälestussammast Esimeses maailmasõjas ja Läti Vabadussõjas langenud sõduritele.
1. mail 1923. aastal istutati Mazsalaca luteri kiriku vastas "Kangelassalu", kus igale langenule pühitseti tamm. Likerti sõnul istutati kokku 97 tamme - 23 Vabadussõjas langenutele ja 74 Esimeses maailmasõjas langenutele. Toonane ajakirjandus mainis aga, et istutatud on 106 tamme.
21. augustil 1927 avati Kangelaste väljakul arhitekt Pauls Kundziņši ehitatud betoonist monument, mille ehitamisel osales ka skulptor Vilhelms Treijs.
Monument asub Mazsalacas Püha Anna kiriku kõrval, mis on ehitatud spetsiaalselt liugumiseks ettenähtud kohta (58,6 m), kaunis torn paistab juba kaugelt. Kirik on hästi säilinud, kuna nõukogude ajal seda ei hävitatud ega muuks kasutuseks kohandatud.
Cesise vendade kalmistu
Asub Cēsise Lejase kalmistul, Lenču tänav 15, Cēsis.
Üks olulisemaid Esimese maailmasõja ja Vabadussõja mälestuspaiku Cēsises on Alumisel kalmistul asuv vendade kalmistu.
Kalmistu on 1927. aastal Cēsise kunstniku ja mõtleja Augustus Julla (1872-1958) ehitatud Vennaskalmistu monument, mis on pühendatud aastatel 1915-1920 Vennaskalmistule maetud sõduritele.
Cēsise Alumise kalmistu vendade kalmistule on maetud umbes 200 sõdurit. Nende hulgas teadmata arv Esimeses maailmasõjas langenud läti laskureid ja vene sõdureid, samuti saksa (10), poola jt rahvusest sõdureid. Selle Läti kalmistu ajal maeti nendele kalmistutele 5. (2.) Cēsise jalaväerügemendi 22 langenud sõdurit, samuti 11 vabadusvõitlejat, kes langesid teistes Läti armee üksustes. Vennaskalmistule on maetud 2 eestlast, 15 enamlaste ohvrit ja ka läti punapüssimeest.
Seotud lood
Mälestusi Anšlavs Eglītisest Läti Vabadussõjast ja 1919. aasta sündmustest Aluksnes
27. märtsil 1919 alustas 1. Valmiera jalaväerügement koos eesti ihukaitsjate Tallinna (tollal Rēvele) ja Tērbata pataljonidega ning kolme relvastatud rongiga Melnupe kallastelt Läti vabastamist enamlastest.
Kindral Karl Gopperi kohta
Kindral K. Goppers (1876-1941) oli silmapaistev sõdur ja silmapaistev mees. Ta paistis silma eduka ülemana, kes võttis üle pataljoni ja rügementide juhtimise, juhtides kangelaslikult oma laskureid lahingutes Läti vabaduse eest Esimese maailmasõja ajal (1914-1919). Ta on osalenud lahingutes Tīreļpurvsis, Ložmetējkalnsis ja kaitsnud Riiat.
Mälestusi Sõjamuuseumi loomise algusest
Jutustaja kirjeldab sõjamuuseumi loomise tingimusi. Nimetatakse probleeme ja kogumistööd.
Päästke Nega jõe sild lõhkamisest
1944. aasta sakslaste taganemise ajaks olid paljud olulised paigad õhku lastud ja seda oli väga raske ära hoida, kuid on ka lugusid imelistest sündmustest, kus kohalike julgus ja sõduri taluvus lubavad lõhedel kohati ellu jääda. kohalikele oluline. Üks lugudest räägib ka arutelust koduperenaise ja saksa sõduri vahel, kes päästis õhkulaskmisest terve silla.