Nannid ja mängud sõjaväe laskemoonaga
Pärast Teist maailmasõda oli Läti maa füüsilisi sõjajäänuseid täis. See oli suur hulk mürske, lõhkemata laskemoona ja lihtsaid padruneid. Ka tänapäeval, eriti aktiivse sõjapidamise paikades, leitakse lõhkemata lõhkekehi, mis on väga haruldane, samas kui sõjajärgsetel aastatel olid need laengud metsades ja isegi hoovides elanike igapäevaelus ja isegi laste mänguasju. .
Naabrimeest ja poisse paelus tõsiselt suurtükimürskude, miinide ja detonaatorite otsimine. Tõmbasime seal raskelt. Naabritega lõhkusime need veel väiksemaks, aga suuremaid tuli hoolega kruvida, kui midagi pihta saad, siis plahvatus. Põletasime need ära, kui peksti, siis plahvatasid, aga põletada võisid.
Siis käisime ka koolis ja läksime metsa patroonide juurde lugema, maa täis, sammal käsitsi ära ja kõik sai täis. Otsisime ka miine, need olid head, teadsime juba, kus detonaatorit lõhata. Siis meil olid sellised nipid, seal oli raudteeliin Riia Moskva. Panime need kokkupandud padrunid rööbastele ja kui rong üle läks, kostis üks pauk teise järel. Rongiga ei juhtu midagi, aga paugud on suured. Ühel hetkel pandi rong kinni ja siis sai miilits meid kinni, kuigi keegi oli juba näinud, mis me seal teeme, siis jäime kõigest loetust ilma.
Majas oli mul ka palju nende patroone, aga emale see ei meeldinud ja iga kord, kui selle leidsin, viidi mind minema ja visati tiiki. Leidsime ka ühe lennukahuri mürsud, seal oli üks selline soine koht, kus käisime sellise metallvardaga ja kaevasime maasse ja kui saime vastu metalli, siis kaevasime selle välja. Omal ajal mul väga vedas, sest olin metallvardaga torganud väikese tüki miinidetonaatorist, see oleks tabanud, siis oleks plahvatus toimunud. Peale seda kaevasime ka naabripoistega süvendi, monteerisime selle täis kõik laadimata laengud, mis olid enamjaolt lõhkemata, panime kokku ka lennukahuri laengud, olime seda juba uurinud ja kokku pannud, et midagi oleks. põlema ja plahvatada. Nüüd aga läks oodatust valjemaks, kõik hakkas plahvatama. Kohale jõudsid nii miilits kui ka tuletõrjujad, kuid nüüd olime ära jooksnud ja põõsast välja vaadanud. Nad ei tulnud üldse, oodates tulekahju ja plahvatuste vaibumist. Siis ma koju ei ilmunud, peitsin end. Siis oli üks klassivend, kellega koos mõtlesime välja üllatusmiinid, korjasime need üles ja panime tagasi tulle, olid ka korralikud plahvatused ja kaua me koju ei läinud. See oli meie jaoks väga aktuaalne teema.
Kui ma suureks kasvasin ja sõjaväekomissariaadis töötasin, kutsuti meid, kuna meil oli plahvatamata laskemoon, sõitsime ja helistasime Sappersile, kuid me pidime nii kaua ootama, et saaksime ise puhkama tulla. Ta oli mopeedi roolis, mina aga istusin külgkorvis, miin süles ja detonaator üleval, et plahvatust vältida. Viisime kaevanduse rahulikult läbi kogu Riia ja sapöör tuli meie juurde, korjas kokku ja viis ära, kuna lapsepõlvemängud aitasid hiljem.
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Tirza kihelkonna NSV Liidu perioodi koduloohoidla ajalootõendite ekspositsioon
Endises kolhoosi dispetšeriruumis asuv ekspositsioon avati 2005. aastal. Külastajatele pakutakse interaktiivsetes tundides kogeda NSVL-aegset õhkkonda: arutleda nõukogude perioodi üle, luua legende ajaloolistest tõenditest, osaleda koorilaulus, tantsida "letkisid", meisterdada paberlennukeid ja hlapuškasid, elades nii üle koolivaheaeg. , samuti nautides kilava kukleid ja pärna teed .
Lood ja ajaloolised tõendid traditsioonide, iidsete ametite ja silmapaistvate elanike kohta.
Palume külastus ette broneerida!
Täiskasvanutele: 2,00 Eur
Õpilastele, pensionäridele: 1,00 Eur
Ekskursioon giidiga kuni 6 inimesele (1-1,5 tundi): 6,00 Eur
Giidiga ekskursioonid rohkem kui 6 inimesele (1-1,5 tundi): 1,00 Eur inimene
Läti Okupatsiooni-muuseum
Muuseumis eksponeeritakse Läti ajalugu Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal aastatel 1940–1991. „Tuleviku maja“ on okupatsioonimuuseumi rekonstrueerimis- ja laienemisprojekt, mille autor on Ameerikas elav tuntud läti arhitekt Gunārs Birkerts, ning sellega seotud uus muuseumiekspositsioon. Okupatsioonimuuseumi väljapanek „KGB ajalugu Lätis“ asub KGB-hoones (Nurgamajas). Läti Okupatsioonimuuseum asutati 1993. aastal. See jutustab pikka aega varjatud loo Läti riigi, rahva ja maa saatusest kahe võõrriigi totalitaarse okupatsioonivõimu all aastatel 1940–1991. 2020. aasta lõpus kuulus muuseumikogusse üle 70 000 ajaloolise eseme (dokumendid, fotod, kirjalikud, suulised ja materiaalsed tõendid, esemed ja mälestusesemed). Muuseumi spetsialistid on salvestanud rohkem kui 2400 videomälestust, mis teeb sellest ühe suurima okupatsiooni käsitleva kogu Euroopas. Lätis, Leedus ja Eestis toimunud sündmused näitavad meile selgelt, mida need rahvad pidid kahe totalitaarse režiimi all kogema.
Läti Sõjamuuseum
Läti Sõjamuuseum asub Riia vanalinnas Vabadussamba läheduses ajaloolises hoones, mida nimetatakse Püssirohutorniks. Muuseumis on 11 ekspositsiooni. Näitustele on välja pandud relvi, dokumente, vormiriietust, autasusid ja muid sõjaga seotud või sõdurite igapäevaelu kirjeldavaid esemeid. Läti Sõjamuuseum on üks vanimaid muuseume Lätis. See sai alguse Esimese maailmasõja ajal. Muuseumikogu moodustati peamiselt sõdurite isiklikest või lahinguväljadelt leitud esemetest. Pärast Läti riigi iseseisvumist sai muuseumi peamiseks eesmärgiks luua ekspositsioon Läti sõjaajaloost ja elanikkonna aktiivsest rollist oma maa kaitsmisel. 1937. aastal laiendati muuseumi juurdeehitusega ja see oli tol ajal tehniliselt üks moodsamaid muuseume Euroopas. Püssirohutorn oli kunagi üks Riia kindlustuse tornidest. Seda on Liivatorni nime all mainitud juba 1330. aastal. Algne torn hävis 1621. aastal, kui Riia linna piiras Rootsi sõjavägi. 1650. aastal ehitati püssirohu ja relvade ladustamiseks uus torn. Pärast linna kindlustuse lammutamist on Püssirohutorn Riia kunagise kaitsesüsteemi üheks tähtsaimaks tunnistuseks.
Erasõjaväe kollektsioon Mundigciemsis
Erasõjaväe kollektsioon Mundigciemsis. Aivars Ormanis on aastaid kogunud ajaloolisi esemeid - sõjaväe vormiriietust, vormiriietust, kamuflaaži, sidevahendeid, majapidamistarbeid, kaitsevarustust erinevatest perioodidest ja riikidest, alates Teisest maailmasõjast, Nõukogude armeest ja iseseisva Läti taastamisest.
Praegu ei ole kollektsioon hästi hooldatud ja eksponaadid asuvad endises kolhoosiaidas.
Teise maailmasõja aegsed lahingupaigad Pampāļi ja Arthurs Hartmanise erakogu
Pampali vallas asuvas "Dzirnavas" asub muljetavaldav antiigikogumik, mida noor kollektsionäär hakkas juba varakult koguma. Erakogusse kuulub palju ümbruskonnast leitud II maailmasõja aegseid reliikviaid.
Kollektsionääri entusiastlikku jutustust kuulates saab tutvuda Pampāļist ja selle ümbrusest leitud antiikesemetega, alates majapidamistarbedest, kaasavara kirstudest, raadiotest ja töötavatest patafonidest kuni sõjaaegsete reliikviateni ja imelise postmarkide kollektsioonini.
Pampāļi ajalugu algas 1835. aastal, kui Ludwig von Stiglitz alustas mõisa ehitamist. 1837. ja 1839. aastal pühitseti Pampally uus kirik.
Vabadussõda
Läti Vabadussõja ajal oli Pampāļi oluline teekonnakoht Järve ja Salda vahel ning selle ümbruses toimus mitu lahingut Dzelzdivisjoni saksa üksuste ja nõukogude Läti vägede vahel. Just Pampāzdļi juurest suundus von Borke pataljon 6. märtsi varahommikul 1919. aastal ühismissiooni täitmiseks ja sattus hiljem arusaamatusse lahingusse Läti eraldiseisva pataljoniga, mille tagajärjel hukkus kolonel Oskars Kalpaks.
Teine maailmasõda
Vaenutegevus Pampally ümbruses algas 21. novembril 1944, kui Nõukogude 4. löögiarmee alustas Venta jõe kaudu rünnakut Salduse suunas. 24. novembriks stabiliseerus olukord ja rindejoon jäi muutumatuks kuni 21. detsembrini.
21. detsembril 1944 algas nn. 3. lüheme bolshoi, mille käigus 1. Balti rinde 4. šokkarmee 4. laskurkorpuse (12 laskurdiviisi) ja 3. kaardiväe mehhaniseeritud korpuse koosseisus ründas Salduse suunas, et ühineda sealse 2. Balti rinde üksustega. Saksa 132. jalaväediviis kaitses Pampally piirkonnas, kusjuures 436. grenaderirügemendi 1. pataljon kindlustas end mõisa ja kiriku läheduses.
Rünnakut Pampallyle viisid läbi 1. laskurkorpuse 357. ja 145. laskurdiviis, mida toetas 39. kaardiväe tankibrigaad, massiivse suurtükitule all. Lahingu esimese 24 tunni jooksul piirati Pampally garnison, mida juhtis 436. Grenaderirügemendi 14. (tankitõrjekompanii) kompanii ülem kapten Eberard Coll, ümber ja hävitati peaaegu täielikult ägedates lahingutes.
Kuna Pampally asus otse rindejoonel, kannatasid kõik hooned suurtükitule all ja on tänapäeval praktiliselt olematuks jäänud. Siiski on säilinud kunagise kiriku piirjooned, mis nõukogude ajal muudeti töökojaks, ning mürskude jäljed endise ... hoone seinal.
