Naljad ja mängud sõjaväe laskemoonaga
Pärast Teist maailmasõda oli Läti maa täis füüsilisi sõjajäänuseid. See oli suur hulk mürske, lõhkemata miine ja lihtsalt padruneid. Isegi praegu, eriti kohtades, kus toimus aktiivne sõjategevus, leitakse lõhkemata miine, mis on suur haruldus, samas kui sõjajärgsetel aastatel olid need mürsud osa metsade ja isegi õuede elanike igapäevaelust ning isegi laste mänguasjad.
Mina ja naabripoisid olime tõsiselt lummatud nii suurtükimürskude kui ka miinide ja detonaatorite otsimisest. Tassisime sinna raskeid. Naabritega lõhkusime väiksemad, aga suuremad tuli ettevaatlikult kinni keerata, kui kuhugi pihta said, toimus plahvatus. Põletasime neid, kui pihta said, siis nad plahvatasid, aga põletada võis.
Siis me jätsime kooli vahele ja läksime metsa padruneid koguma, seal oli palju mulda, eemaldasime kätega natuke sammalt ja kõik oli täis. Otsisime ka miine, need olid head, me juba teadsime, kus detonaator asub, kuidas seda lahti keerata. Siis meil olid sellised nipid, seal oli Riia-Moskva raudteeliin. Panime kogutud padrunid rööbastele ja kui rong mööda sõitis, kostis üks pauk teise järel. Rongiga ei juhtunud midagi, aga paugud olid valjud. Ühel hetkel peatati rong ja siis politsei tabas meid ka, kuigi keegi oli juba näinud, mida me seal tegime, siis viidi kõik, mis meil oli kogutud, minema.
Mul oli ka kodus palju neid padruneid alles, aga emale need ei meeldinud ja iga kord, kui ta need leidis, võttis ta need minult ära ja viskas tiiki. Leidsime ka lennukikahurimürske, seal oli üks eriti soine koht, kus me käisime ringi metallvardaga ja torkisime maasse ning kui metalli tabasime, kaevasime need välja. Ükskord vedas meil väga, sest olin metallvardaga torganud ainult väikese miinipõleti tüki, kui see oleks tabanud, oleks plahvatus olnud. Pärast seda kaevasime naabripoistega augu, täitsime selle igasuguste kogutud mürskudega, mis olid enamasti plahvatamata, panime ka lennukikahurimürske, olime neid juba uurinud ja paigutanud nii, et midagi põleks ja plahvataks. Aga siis läks see lahti nii, nagu me polnud oodanud, kõik hakkas plahvatama. Politsei ja tuletõrjujad saabusid, aga selleks ajaks olime juba minema läinud ja jälgisime põõsastest. Nad ei tulnud üldse lähedale, nad ootasid, kuni tuli ja plahvatused vaibusid. Siis ma ei ilmunud koju enne pimedat, peitsin end ära. Siis oli üks klassivend, kellega me üllatusmiinidele sattusime, korjasime need üles ja panime tagasi tulle, olid ka head plahvatused ja isegi siis me ei läinud pikka aega koju. See oli meie jaoks väga aktuaalne teema.
Siis, kui ma olin vanem ja töötasin sõjakomissariaadis, kutsuti meid kohale, kuna leiti plahvatamata pomm. Sõitsime kohale ja kutsusime sapöörid kohale, aga pidime sapööride saabumist nii kaua ootama, et otsustasime kolleegiga miini ise sõjakomissariaadi hoonesse viia. Tema oli mopeedi roolis, mina aga istusin külgkorvis, miin süles, detonaator ülespoole, et see ei plahvataks. Sõitsime rahulikult miini läbi Riia ja sapöörid tulid meie juurde, korjasid selle kokku ja viisid minema, kuna lapsepõlvemängud aitasid meid hiljem.
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Nõukogude perioodi ajalooliste tõendite näitus Tirza valla koduloomuuseumis
Näitus, mis asub endise kolhoosi dispetšeri ruumis, avati 2005. aastal. Külastajaid kutsutakse kogema NSV Liidu atmosfääri interaktiivsetes tundides: arutletakse nõukogude perioodi üle, luuakse legende ajalooliste tõendite kohta, osaletakse koorilaulmises, tantsitakse "letkisid", valmistatakse paberlennukeid ja tšapuškasid, elades üle koolivaheaja, ning nautides kilavu-kukleid ja pärnaõieteed.
Lood ja ajaloolised tõendid traditsioonide, iidsete käsitööde ja silmapaistvate kohalike inimeste kohta.
Palun broneerige oma külastus ette!
Täiskasvanud: 2.00 eurot
Õpilased, pensionärid: 1.00 eurot
Giidiga ekskursioon kuni 6 inimesele (1-1,5 tundi): 6.00 Eur
Giidiga ekskursioonid enam kui 6 inimesele (1-1,5 tundi): 1,00 eurot inimese kohta
Läti Okupatsiooni-muuseum
Muuseumis eksponeeritakse Läti ajalugu Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal aastatel 1940–1991. „Tuleviku maja“ on okupatsioonimuuseumi rekonstrueerimis- ja laienemisprojekt, mille autor on Ameerikas elav tuntud läti arhitekt Gunārs Birkerts, ning sellega seotud uus muuseumiekspositsioon. Okupatsioonimuuseumi väljapanek „KGB ajalugu Lätis“ asub KGB-hoones (Nurgamajas). Läti Okupatsioonimuuseum asutati 1993. aastal. See jutustab pikka aega varjatud loo Läti riigi, rahva ja maa saatusest kahe võõrriigi totalitaarse okupatsioonivõimu all aastatel 1940–1991. 2020. aasta lõpus kuulus muuseumikogusse üle 70 000 ajaloolise eseme (dokumendid, fotod, kirjalikud, suulised ja materiaalsed tõendid, esemed ja mälestusesemed). Muuseumi spetsialistid on salvestanud rohkem kui 2400 videomälestust, mis teeb sellest ühe suurima okupatsiooni käsitleva kogu Euroopas. Lätis, Leedus ja Eestis toimunud sündmused näitavad meile selgelt, mida need rahvad pidid kahe totalitaarse režiimi all kogema.
Läti Sõjamuuseum
Läti Sõjamuuseum asub Riia vanalinnas Vabadussamba läheduses ajaloolises hoones, mida nimetatakse Püssirohutorniks. Muuseumis on 11 ekspositsiooni. Näitustele on välja pandud relvi, dokumente, vormiriietust, autasusid ja muid sõjaga seotud või sõdurite igapäevaelu kirjeldavaid esemeid. Läti Sõjamuuseum on üks vanimaid muuseume Lätis. See sai alguse Esimese maailmasõja ajal. Muuseumikogu moodustati peamiselt sõdurite isiklikest või lahinguväljadelt leitud esemetest. Pärast Läti riigi iseseisvumist sai muuseumi peamiseks eesmärgiks luua ekspositsioon Läti sõjaajaloost ja elanikkonna aktiivsest rollist oma maa kaitsmisel. 1937. aastal laiendati muuseumi juurdeehitusega ja see oli tol ajal tehniliselt üks moodsamaid muuseume Euroopas. Püssirohutorn oli kunagi üks Riia kindlustuse tornidest. Seda on Liivatorni nime all mainitud juba 1330. aastal. Algne torn hävis 1621. aastal, kui Riia linna piiras Rootsi sõjavägi. 1650. aastal ehitati püssirohu ja relvade ladustamiseks uus torn. Pärast linna kindlustuse lammutamist on Püssirohutorn Riia kunagise kaitsesüsteemi üheks tähtsaimaks tunnistuseks.
Erasõjaväe kollektsioon Mundigciemsis
Erasõjaväe kollektsioon Mundigciemsis. Aivars Ormanis on aastaid kogunud ajaloolisi esemeid - sõjaväe vormiriietust, vormiriietust, kamuflaaži, sidevahendeid, majapidamistarbeid, kaitsevarustust erinevatest perioodidest ja riikidest, alates Teisest maailmasõjast, Nõukogude armeest ja iseseisva Läti taastamisest.
Praegu ei ole kollektsioon hästi hooldatud ja eksponaadid asuvad endises kolhoosiaidas.
