Leitud sõjaesemete kohta

„Minu teada olid pärast sõda meie piirkonnas laiali pillutatud vaid kergekahurvägi ja kuulipilduja. Üks Vene 45 mm tankitõrjekahur, millelt polt oli eemaldatud, oli teeäärsetes põõsastes kuni 1960. aastani või veidi kauem. Samuti seisis järve ääres põõsastes „Maksis“ (K.Š. Maximi süsteemi kuulipilduja), nägin seda ise lapsena, pioneerid vedasid selle vanarauaks. Oli ka teine, üks onudest kogus selle kokku ja mattis kuhugi maja lähedale. Klassivend ja tema ristiisa otsisid edutult „MG“-d (Saksa kuulipilduja K.Š. Domāts), mille ristiisa oli 40 aastat tagasi matnud. Pärast maaparandust olukord muutus.“

Ma tean, et sellel põllul maja lähedal, kus asus Vene haigla, oli tiik. Tiigid täideti haavatute ja surnute relvadega. Pärast maaparandust täideti tiik ja majad lammutati. Sellel pole elus enam kohta.

Pärast 1944. aasta suve lahinguid koguti Steķi lähedalt veoautotäis langenud „plinte” (K.Š. Domāti relvad) ja viidi Jēkabpilsi. Veoauto ei jõudnudki lõppsihtkohta, kadudes koos juhi ja sellega kaasas olnud Tšekaa leitnandiga. Kuni 1990. aastateni püüdsid miilits ja Tšekaa välja selgitada, kas keegi on juhtumist midagi kuulnud. Umbes 1995. aastal sain teada, et selle veoauto mootor oli ilmselt kuskil majas. Kahjuks oli see raske ja lähim muuseum polnud selle ostmisest huvitatud. Vanarauakogujad ostsid mootori tädilt 10 lati eest. Kõik tunnistajad surid kellelegi rääkimata.

Sõja ajal alla kukkunud lennukid lammutasid sakslased. Samamoodi ka 1941. aastal mahajäetud venelaste suurtükid. Olen kuulnud, et üks kaevaja leidis metallidetektoriga selliseid „puškide“ (K.Š. Domatsi suurtükkide) tükke. Mõned Saksa „T-4“ tanki tükid võivad minu poolel kuivenduskraavide ääres endiselt vedeleda. Sakslased tulistasid pärast edukat lahingut nelja „T-34“ (K.Š. Punaarmee tank) ja kahe „SU-76“ (K.Š. Punaarmee iseliikuv suurtükiväeseadeldis) vastu alla Vene IL-2 (K.Š. Punaarmee ründelennuk). Olen siiani näinud ümbritsevates taludes sellest lahingust pärit suuri rauatükke. Enamasti on kõik vanarauaks lammutatud. Isegi tänapäeval seisab ühe tee all tornita „T-34“. Koht on soine, nad lõhkusid torni maha, vedasid selle kolhoosi töökodadesse, aga tee parandamisel katsid põhja kruusaga. Torni soomusest sai suurepäraseid lõhestuskirveid. Ostsin ühe sellise kohalikelt vanametalli kokkuostjatelt.

Sõjajärgselt veel vedelevad sõjalennukid ja tankid olid minu ajal kolhoosi vanarauakogujate poolt juba ära viidud. Järele jäid vaid lennukiduralumiiniumpleki tükid, mida kohalikud tööriistana kasutasid. Näiteks ühe klassikaaslase vanaisa oli teinud aknakatteid. Ostsin need hiljem klassikaaslaselt ristiga tagasi.

Sepp kogus kogu raua kokku, see oli tema jaoks raha teeniv äri, ta sepistas kõik eesli seljas ja muutis selle kasulikeks majapidamistarveteks. Mees suri, enne kui kõiki oma varusid ära kasutas. Nii jäidki püsti mitmesugused tankirattad, ketitükid ja soomusrüüd. Sama kehtis ka sõdurite kiivrite kohta – siseküljed rebiti välja (K.Š. Domāti kiivri sisemine amortisaator) ja kasutati talus. Endise rüüja alal, kus sõja ajal hoiti Saksa sõjavange, leidis kohalik elanik mitmesuguseid Saksa armee autasusid.

Kohalikud külaelanikud rääkisid mulle, et kui pärast sõda koolis elektrit polnud, otsustasid laste isad probleemi lahendada. Nad kaevasid välja Saksa sõjaväeauto mootori, mille nad sõja ajal maha matsid ja hiljem kooli tarbeks kasutasid. Sõja ajal oli üks isadest teele terasnaelu visanud ja taganedes sõitis Saksa veoauto neist üle. Kõik rehvid olid tühjad ja "Fritz" jättis mähkme tee äärde. Öösel eemaldati mootor ja maeti maha. Seejärel, mitme aasta pärast, pandi see tööle ja seitse aastat töötas kool elektrigeneraatoriga. Tänapäeval on inimesed valmis kõiki neid asju ostma, aga varem visati see kõik ümberkaudsete majade, metsade ja teede äärde nagu ebavajalikku rämpsu. Sellel oli ainult praktiline väärtus - ese, mida sai ümber ehitada, parandada ja talus kasutada.