Leitud sõjaesemete kohta

«Minu teada loobiti pärast sõda meie ümber ainult kergekahurväge ja kasutati kuulipildujat. Teeäärsetes põõsastes eemaldatud lukuga 45mm vene tankitõrjekahur oli 1960. aastani või veidi kauemgi. Samuti seisis järve põõsastes "Maksis" (K.Š. Maksima süsteemi kuulipilduja), seda nägin lapsepõlves, pioneerid tõmbasid vanarauaks. Oli veel üks, üks onu korjas selle kokku ja mattis kuhugi maja lähedale. Klassivend koos ristiisaga otsis edutult "MG" (K. Š. all silmas peetud saksa kuulipildujat), mille ristiisa oli matnud 40 aastat tagasi. Pärast melioratsiooni on olukord muutunud.

Tean, et maja lähedal, kus asus Vene haigla, oli tiik. Tiigid viskasid haavatuid ja surnuid üles. Pärast kuivendamist tiik täideti ja majad lammutati. Elus ei leita enam kohta.

Pärast suviseid lahinguid Steķi juures korjasid nad kokku veoautotäie mahakukkunud "sokleid" (K.Š. Armed Weapons) ja viisid need Jēkabpilsisse. Auto lõpp-punkti ei jõudnud, see kadus koos juhi ja temaga kaasa sõitnud Tšehhi leitnandiga. Kuni 1990. aastateni püüdsid miilitsad ja tšehhid uurida, kas keegi on juhtumist kuulnud. 1995. aasta paiku sain teada, et selle auto mootor võib mõnes kodus olla pargitud. Kahjuks oli see raske ja lähim muuseum polnud huvitatud selle tagasiostmisest. Vanaraua kogujad ostsid oma mootori tädi käest 10 lati eest. Kõik tunnistajad surid kellelegi rääkimata.

Sõja ajal alla kukkunud lennukid lammutasid sakslased. Samuti 1941. aastal venelaste poolt hüljatud suurtükid. Olen kuulnud, et üks selline kaevaja leidis metallidetektoriga selliseid “kobaraid” (K.Š. Arvatav relv). Mõned Saksa tanki "T-4" tükid võisid veel minu pool mööda kuivenduskraave loopida. Vene IL-2 (Punaarmee ründelennuk K.Š.) tulistasid sakslased pärast edukat lahingut nelja "T-34" (K.Š. Punaarmee tank) ja kahe "SU-76" (K.Š. Punaarmee iseliikuvad lennukid) ). Olen ikka näinud mõnda suurt raudu sellest lahingust ümberkaudsetes taludes tossamas. Enamasti läheb kõik vanarauaks. Tornita "T-34" seisab ühe tee all tänagi. Koht oli soine, torn lõhuti, lohistati kolhoosi töökodadesse ja tee parandamisel kattis põhi kruusaga. Torni soomustest on välja kerkinud suured lõhutavad kirved. Ostsin ühe kohalikelt vanaraua ostjatelt.

Pikka aega peale sõda tuiskanud sõjalennukid ja tankid olid minu ajal kolhoosi romukorjajate poolt juba ära viidud. Kohalikud kasutasid õpipoisina vaid duralumiiniumpleki tükke. Klassivenna vanaisa oli näiteks aknaluugid valmistanud. Ostsin selle hiljem klassivennalt ristiga tagasi.

Sepp korjas kogu raua kokku, see oli tema jaoks raha küsimus ja ta lõikas kõik kasulikuks majapidamiseks. Mees suri kõiki varusid ära kasutamata. Püsti jäid ka erinevad tankirattad, kettide tükid ja soomused. Sama lugu oli ka sõdurikiivritega - vahetükid olid rebenenud (mõeldi kiivrite sisemist amortisaatori sisestust) ja kasutati talus. Otsides metallidetektoriga läbi endise aida asukohta, kus sõja ajal Saksa sõjavange hoiti, leidis kohalik Saksa armee erinevaid auhindu.

Kohalikud rääkisid mulle, et kui pärast sõda koolis elektrit polnud, otsustasid laste isad asja ära lahendada. Nad kaevasid välja sõja ajal maetud ja hiljem kooli teeninud Saksa sõjaväe auto mootori. Sõja ajal viskas üks isa terasest naelu teele ja sellele sõitis otsa Saksa veoauto. Kõik rehvid läksid läbi ja "friigid" jätsid mähkme tee äärde. Öösel võeti mootor maha ja maeti maha. Siis pandi ta mitme aasta pärast tööle ja pandi koolis seitsmeks aastaks generaatori tööle. Tänapäeval ollakse valmis kõiki neid asju ostma, aga vanasti tormas see kõik ümber naabruskonna majade, metsade ja teeäärte nagu tarbetu rämps. Sellel oli ainult praktiline väärtus - objekt, mida sai ümber kujundada, täiustada ja talus kasutada. ”