NSVL armee baas Marcienis

Moodustumise ajalugu

Mārcienase sõjaväebaasi ajalugu algas 1950. aastatel, kui Läti NSV Ministrite Nõukogu hakkas tegelema maa üleandmise küsimusega NSV Liidu 15. armee lennuväeosale. Uue sõjaväeobjekti ehitamine oli kavandatud Madona rajooni.

5. ja 6. juunil 1957 allkirjastati kolhooside „Zelta Druva“ ja „Darba Cilts“ üldkoosolekutel leping mitmesaja hektari maa üleandmiseks äsjaloodud sõjaväeüksusele. Kokku eraldati sõjaväe vajadusteks järk-järgult umbes 477 hektarit maad. Sõjaväeobjekti ehitamiseks ruumi vabastamiseks pidid mitmed Mārcienai ja Bērzaune piirkonna elanikud oma kodudest lahkuma. Suleti Bērzaune–Vālēni tee „Līčist“ „Aizkalnie“ ja Bērzaune–Mārcienai tee „Saliņasest“ „Patmalniekisse“.

1957. aasta märtsis saabusid Mārcienėsse esimesed sõjaväesõidukid. Sõjaväebaasis alustati ulatuslikke ehitustöid 1958. aastal. Samal ajal ehitati sõjaväe väljaõppebaas, elamulinnak (asub väljaõppebaasist umbes 2 km kaugusel), betoonist juurdepääsuteed, sõjaväeraudtee, helikopterite maandumisplats ja muud sõjaväe infrastruktuuri rajatised. Kuni Mārcienėsse polnud veel kasarmuid ja teenindushotelli ehitatud, elasid ohvitserid Madona hotellis ja teised ehitustöölised asusid Mārcienėsse spetsiaalselt ehitatud puidust kasarmutesse. Sõjaväebaasi ja sõjaväe rajatiste ehitamisel osales kokku umbes 5000 inimest. Ehitusmaterjalide ja -varustuse kohaletoimetamine baasi toimus raudteed pidi.

Uue sõjalise projekti peatamine

1960. aastal käisid tööd sõjaväebaasi laiendamise plaanide kallal – Madona rajooni kolhoosimaadelt eraldati lisamaad ja Bērzaune kihelkonnas tõsteti elanikke välja mitmest talust. Gaiziņkalnsi lähiümbruses eraldati lisamaad raketiheitmiskoha ehitamiseks. Projekt hõlmas ka plaani Gaiziņkalns metsastada, et varjata potentsiaalset raketiheitmiskohta. On võimalik, et osa praegusest Gaiziņkalnsi kuusemast istutati kavandatud tuumarakettide šahti varjamiseks.

Juurdepääsuteede varjamiseks alustati Bērzaunise ümbruse metsastamist ning alustati Mārcienasest läbi Bērzaunise kulgeva betoonist juurdepääsutee ehitamist, kuna tsiviilteed ei sobiks oma raskuse tõttu rakettide transportimiseks ning rakettide liigutamiseks oleks vaja spetsiaalset teekatet ja raudteed. Samuti alustati sõjaväeraudtee ehitamist, mis ühendaks baase Mārcienasest läbi Bērzaunise.

Kuigi Mārcienast oli juba saanud Nõukogude sõjaväelaste elukoht, jäi Gaiziņkalnsi ümbrus puutumata, kuna 1961. aastal toimus ootamatu pööre – USA ja Briti luureteenistused avastasid Bērzaune piirkonnas sõjalised plaanid. Vene ohvitseri, Ameerika ja Briti spiooni Oleg Penkovskit süüdistati teabe edastamises lääneriikidele, kes väidetavalt teavitasid Briti luuret raketiheitjate kavandatud asukohast ja ehitusplaanidest. See uudis edastati raadiojaamas Ameerika Hääl. Hiljem, 1963. aastal, mõisteti luureohvitser surma, kuid raketiheitja ehitus peatati.

Sõjaväelaagri ja sõjaväebaasi kirjeldus

Mārcienės asuv NSVL sõjaväebaas oli mehitamata õhusõidukite (luurelennukite) paigutus- ja väljaõppekeskus. Seal asus mehitamata lennunduspilootide kool koos sõjaväe väljaõppevarustuse baasiga: mehitamata õhusõidukid, õpperaketid, tankid ja lasketiir. Mārcienės asusid lennukid „Striž“, mis lisaks filmimis-, foto- ja raadioseadmetele suutsid kanda 100–200 kg lõhkeainet või tuumalõhkepead. Need raketid lendasid madalalt, umbes 50 m kõrgusel, mistõttu radarid neid ei tuvastanud. Piirkonna elanikud mäletavad, et 1980. aastatel püstitati Bērzaune taha, sõjaväeosa territooriumile, väljaõppesihtmärgid. Nende vastu viidi läbi väljaõpperünnakuid hävitajatega, tulistamine toimus elektroonilisel režiimil, ilma laskemoona kasutamata. Õppelennud toimusid kuni 1989. aastani.

Marcieni sõjaväelinnakus olid elamud, ohvitseride hotell, kultuurikeskus, kool, pood, söökla, kasarmud, barakid ja supelmaja. Kokku oli 10 korterelamut. Kõik need olid asustatud ja neis elas umbes 400 sõjaväelaste perekonda. Kokku asus Marcieni elama mitu tuhat Nõukogude Liidust pärit inimest ja sellest ajast peale pole Marcien enam vana Marcien.

Ajale ja traditsioonidele vastavalt toimus ohvitseride majas seltsielu – tegutsesid tantsurühm, koor, ansambel ja meelelahutuseks oli saadaval piljard. Mārcienisse saadeti teenima Riiast pärit Nõukogude armee Läti popmuusikaansambli "Zvaigznīte" liige (pianist) Māris Briedis. Ta moodustas Mārcienis oma ansambli ja teenis seal kuni 1966. aastani.

Märtsikuus teenivad sõdurid osalesid ka ümbritsevate kolhooside taludel – luues vastastikust koostööd. Korraldati spordivõistlusi, näiteks talvel – jaoskondadevahelisi suusavõistlusi.

Sõjaväelinna keskkoolis õppis umbes 280 sõjaväelast ja kool töötas kahes vahetuses, kuna kõigile korraga ruumi ei jätkunud. Sõjaväebaasi ja linna vahel sõitis buss, millel oli mitu peatust: Pilootide kool, Väljaõppekeskus jne. Külas toimusid korra hoidmiseks regulaarsed patrullid ning relvade ja ladude valvamiseks peeti koeri.

Meditsiiniliseks abiks eraldati ka eraldi hoone. Seal asusid haigla, apteek, hambaarst ja günekoloog. Seal töötasid ka Madona rajooni kohalikud töötajad. Pärast 1990. aastat viis armee ise meditsiiniseadmed Mārcienasest ära.

Sõjaväekompleksi köeti söega, mis toimetati rongivagunites Mārcienase jaama ja laaditi seejärel autodesse. Söe laadimisel osalesid peamiselt Kesk-Aasia rahvuste esindajad - türkmeenid ja tadžikid.

Mārcienės asuvad sõjaväeobjektid mõjutasid Pļaviņa - Madona maantee planeerimist ja ehitust. Uuel teel ei lubatud olla sõjaväebaasi lähedal kui 1 km. Vaatamata toonase maantee- ja maanteeministri Eduards Liberti vastuväidetele rahuldati sõjaväelaste nõuded ning Pilskalnsist alates moodustab lõik Bērzaune'ile lähemale suurema kaare kui algselt kavandatud teevariant.

Mārcienė sõjaväebaas pärast Läti iseseisvuse taastamist

1994. aastal lahkus NSV Liidu armee Marcienase baasist. Varustus oli plaanis välja viia 9 ešelonis. Armee viimane ešelon lahkus Marcienasest 25. märtsil 1994 ja sellest ajast alates pole Marcienases ühtegi Vene armee üksust olnud. Nagu teisedki Läti sõjaväeobjektid, anti see üle riigile ja seejärel omavalitsusele. Hiljem läks suurem osa Marcienase baasi varast eraisikute valdusse.

Peagi saabusid sõjaväelaagri vabalt kasutatavatesse korteritesse elanikud lähedalt ja kaugelt, sealhulgas Riiast. Enamik neist elas siin kuni kommunaalmaksete otsa saamiseni ja seejärel kadus. Möödujad kohtlesid ümbritsevaid asustamata maju kohana, kust haarata kõike, mida võtta andis – põrandaid ja aknaraame, torustikku, radiaatoreid või metalldetaile.

Patmalniekist kolis Mārcienase 9. klassiline kool Meža tänaval asuvasse endisesse Mārcienase keskkooli majja, kus õppisid sõjaväelaste lapsed. Õpilased kasutasid ohvitseride maja spordisaali. Kool, kus peamine õppekeel oli vene keel, koliti omakorda ühte sõjaväelinnaku kortermajja ja sellele eraldati kahel korrusel 6 korterit.

Mis on tänaseni säilinud

Praegu ei ole endise sõjaväebaasi territoorium külastamiseks saadaval, see on metsaks kasvanud, mõningaid erakinnistuid kasutatakse majandustegevuseks. Mõnede hoonete seintel on säilinud pealdised, mis näitavad Mārcienės teeninud sõdurite elukohti: Ufa, Astana, Orenburg jne. Osa endisest Mārcienė baasist kasutasid ka NAF-i (Rahvuslike Relvajõudude) ja Rahvuskaardi sõdurid, kes viisid läbi sõjaväeõppusi koos välisliitlastega.

Betoonist juurdepääsutee on säilinud Mārciena - Bērzaune teel ja väike osa ka Bērzaune - Gaiziņkalnsi lõigul, mis ehitati kavandatud raketistardiplatsi jaoks. Bērzaune'ist läbi Gaiziņkalnsi suunas sõites on paremal pool, umbes saja meetri kaugusel Gaiziņa tänavast, selgelt näha ka endine raudteetamm.

Kõige paremini säilinud sõjaväelinnak asub Mārcienės Meža tänaval. Endine sõjaväeohvitseride teenistushotell – algselt kooli ja lasteaiana kasutatud – on nüüd renoveeritud hoone, kus asub pansionaat. Armee jättis maha ka kultuurimaja (ohvitseride maja), mida praegu kasutatakse Mārcienės kultuuriürituste korraldamiseks. Näha on ka endise sõjaväeosa elamuid, mõned neist asustatud, mõned mahajäetud, kaks mitmekorruselist hoonet on lammutatud.