Spionaažiintriigid Latgales
Aeg-ajalt muutus spionaaž aktuaalseks teemaks erinevates maailma riikides. Ka sõdadevahelisel perioodil sattus see teema perioodiliselt avalikkuse ja kohaliku meedia tähelepanu keskpunkti, sealhulgas Lätis. Sõjajärgsel perioodil oli üks olulisemaid probleeme korra loomine Läti ja Nõukogude Venemaa piiril. Vaatamata 11. augustil 1920 ametlikult sõlmitud piirilepingule toimus järgnevatel aastatel mitu intsidenti, mis sageli mõjutasid Läti riiklikke julgeolekuhuve. 1927. aasta oktoobris raputas Latgale ja kogu Läti ühiskonna rahulikku argielu uudis ulatuslikust spionaažist Nõukogude Liidu huvides.
9. oktoobril 1927 saabus Zilupe raudteejaama Ivan Nikitin, masinakirjutaja Nõukogude Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Poliitilise Direktoraadi (edaspidi GPU) Sebeži piirivalve 11. osakonna salajasest osakonnast. Uustulnuk palus kohaliku piirivalveposti ülemal Kārlis Kaijasel, kellega ta jaama perroonil kohtus, viia ta armee operatiivstaabi kapten Ervīns Akermanise juurde. I. Nikitin viidi aga operatiivosakonna teise töötaja Fričis Firksi juurde, kellele ta andis üle mitmesuguseid dokumente (ringkirju, salajasi telegramme jne), sealhulgas nimekirju Läti piirivalvurite nimedega. I. Nikitini ütluste kohaselt tegid dokumentides mainitud isikud koostööd Nõukogude Liidu julgeolekuasutustega ning andsid neile teavet Läti armee, piirivalve, maakaitseväe, luuredirektoraadi jne tegevuse, isikkoosseisu, relvastuse, paigutuse jms kohta. Asjakohaste materjalide põhjal algatasid Läti Vabariigi õiguskaitseorganid ulatusliku uurimise, mille tulemusel vahistati mitu isikut ja algatati spionaaži kriminaalasi. Algselt peeti kinni 46 isikut, kellest 28 anti kohtu alla, ülejäänud 18 pandi politseijärelevalve alla.
Kuriteos osalenud isikute etniline kuuluvus oli mitmekesine, mida tõendab asjaolu, et kõigist süüdistatavatest oli 19 lätlast, 15 venelast, kaheksa valgevenelast, seitse poolakat ja üks leedulane. Tuleb märkida, et ajaleht „Iekšlietu Ministrijas Vēstnesis” rõhutas oma 16. veebruari 1928. aasta numbris seoses selle kuriteoga eriti asjaolu, et enamik arreteeritutest olid vaesed ja südametunnistuseta, samuti asjaolu, et 62% süüdistatavatest olid „mittelätlased”. Siiski tuleb märkida, et enamik neist olid Läti kodanikud.
Arvestades kriminaalasja tõsidust ja ulatust, andis toonane Läti Vabariigi siseminister Eduards Laimiņš (1872–1945) asja 23. mail 1928 läbivaatamiseks üle Läti sõjakohtule. Enamik süüdistatavatest viibis Daugavpilsi vanglas ning ainult kahele isikule ei kohaldatud vabadusekaotusega seotud julgeolekumeedet. Uurimise käigus tehti kindlaks, et mitu süüdistatavat olid varem sattunud Läti julgeolekustruktuuride tähelepanu alla. Näiteks Mihhail Kuznetsov saadeti piiritsoonist (15 kilomeetri raadiuses) välja isikute ebaseadusliku Läti ja NSV Liidu piiri ületamise eest, Aleksejs Veselovs ja Silvestrs Buliga aga hoidsid salajasi kontakte Nõukogude piirivalvuritega. Samuti laekus teavet teiste isikute kohta, et nad olid poliitiliselt ebausaldusväärsed ja tegelesid spionaažiga.
Vahetult enne kohtuprotsessi teatas ajaleht "Segodņa", et uurimine venis, kuna üks süüdistatavatest, piirivalvur Antons Rudzītis, teeskles hullumeelsust ja saadeti haiglasse, kuid pärast põhjalikke uuringuid leidsid arstid ta olevat terve mõistuse juures.
Juhtumi kohtuistung
1928. aasta juulis viidi kõik 28 süüdistatavat (11 erineva auastmega piirivalvurit, üks metsnik, raudtee konduktor ja mitu piiriala elanikku) Daugavpilsi vanglast Rēzeknesse. Ajaleht „Latgales Ziņas” kirjutas, et kohtuistungil lubatakse osaleda piiratud arvul inimestel ja et nõutakse spetsiaalseid sissepääsukaarte. Esimene sõjakohtuistung toimus 19. juulil kohaliku vene gümnaasiumi ruumides (tänapäeval Latgale ringkonnakohtu hoone). Kohtuasja arutamine äratas suurt avalikku huvi, mida tõendas asjaolu, et kõik kohtusaali istekohad olid hõivatud. Enamik süüdistatavaid oli pärit Ludza rajoonist, sealhulgas mitu piirivalvurit. Seda saab seletada asjaoluga, et enamik kuritegusid pandi toime just nendes Läti-NSVL piiritsooni piirkondades.
Süüdistus esitati Nõukogude Liidu heaks spionaažis, mis Läti Vabariigi karistusseadustiku kohaselt kvalifitseeriti riigireetmiseks ja nägi ette raskeid karistusi, sealhulgas kõrgeima karistusena surmanuhtluse. Kohtuasja kohtuprotsessi käigus selgus, et mitu süüdistatavat olid saanud Nõukogude Liidu eriteenistustelt rahalist hüvitist konkreetse teabe edastamise eest. Näiteks sai süüdistatav Hermanis Barons 140 latti, teised aga, olenevalt teabe olulisusest, 20 kuni 60 latti. Kõigile asjaosalistele andsid Nõukogude luureteenistuse esindajad hüüdnimed (Kislij, Komarov, Tšernova, Etna, Rabotšij jne).
Üks peamisi süüdistatavaid – Zilupe rajooni Ludza piiripunkti ülem, Läti armee eruohvitser, valgevenelane Kornēlijs Korņilovičs (1893–1928) andis Sebežas asuvale Nõukogude piirivalve salajasele osale üle tembeldatud kirja, mis sisaldas Läti piirivalve mobilisatsiooniplaani. Süüdistatav andis Nõukogude agentidele üle ka piirivalve salajase koodi ja muud väärtuslikku teavet, saades selle eest igakuist kindlat tasu. Tema tegevuse käigus andsid Nõukogude julgeolekuteenistuse töötajad K. Korņilovičile hüüdnime „Sosed“. Eelmainitud K. Korņilovičs oli ka kindral Anton Deņikini (Антон Иванович Деникин, 1872–1947) juhitud Lõuna-Venemaa relvajõudude ohvitser ja osales lahingutes bolševike vastu. Samuti olid kohtu all olnud Vladislavs Mickevičs, Timofejs Sinitsins, Roberts Škapars jt ning kaks naist – Emīlija Šmidta ja Anna Minčonoka.
Kohtuprotsessil kuulati üle 57 tunnistajat, sealhulgas Läti Poliitvalitsuse töötaja I. Nikitins, Ludza rajooni piirivalve 4. posti ülem K. Kaija jt. I. Nikitins oli süüdistuse peamine tunnistaja. Tema ütlused ja lai valik materjale juhtumis süüdistatavate kohta hõlbustasid oluliselt kuriteo edasist uurimist. Uurimismaterjalid ei paljasta aga I. Nikitinsi motivatsiooni "ülemuste üleandmiseks". On võimalik, et selline teave oli Läti Poliitvalitsuse käsutuses, kes seda avalikult ei avaldanud. Ajaleht "Segodna", nagu ka teised Läti ajakirjandusväljaanded, teatas temast kui "ülejooksikust". Ajaleht rõhutas ka, et kuni kohtupäevani oli I. Nikitinsi asukoht teadmata, seda tehti julgeolekukaalutlustel, kuna eelnevalt oli täheldatud "mitmesuguste kahtlaste isikute suurenenud tähelepanu".
Mitmed süüdistatavad tunnistasid, et neid sunniti GRU-le vajalikku teavet andma (agendid olid ähvardanud nende isiklikku ja lähedaste elu), teised aga väitsid, et tegid seda vabatahtlikult. Kohtuprotsessi käigus selgus, et kõige väärtuslikuma teabe olid Pihkvasse ja Leningradi saatnud GPU agendid. Mitme tunnistaja ütlustest selgus, et paljud GPU töötajad olid Läti päritolu, kuna nad valdasid vabalt läti keelt, mis hõlbustas vajaliku teabe hankimise protsessi.
Kohtuotsus
Pärast kõigi materjalide läbivaatamist nõudis sõjakohtu abiprokurör, kolonelleitnant Jānis Palkavnieks (1894–1945), et üheksale süüdistatavale mõistetaks raskeim karistus – surmanuhtlus, ülejäänud aga sunnitööle 10–15 aastaks. Kuigi sõjakohtu kolleegium ei rahuldanud prokuröri nõudmisi täielikult, oli otsus üldiselt karm. 24. juulil 1928 mõistis Läti sõjakohus neli süüdistatavat: K. Korņilovichi, Timofey Siņitsini, H. Baromani ja Ignat Barkani surma (poomise). Veel viiele isikule määrati eluaegne vangistus, kümnele kurjategijale aga erineva pikkusega sunnitöö (5–15 aastat). Kohus mõistis ülejäänud üheksa kriminaalasja süüdistatavat õigeks. Hiljem, pärast toonase Läti Vabariigi presidendi Gustavs Zemgalsi (1971–1939) armuandmist, muudeti kolme neljast surma mõistetud kurjategijast karistus eluaegseks vangistuseks (ainus, kelle maksimaalset karistust ei muudetud, oli K. Korņilovičs).
30. augustil 1928 hukati K. Karņilović. See toimus umbes kolme kilomeetri kaugusel Daugavpilsist, samas kohas, kus hukati viis kuuest surmamõistetud „Japontšikute jõugu“ liikmest. Hukkamisel osalesid abiprokurör J. Palkavnieks, preester, politsei ja Läti armee esindajad, arst, parameedik ning süüdistatava kaitsja Jānis Budkovskis (1893–1933).
Rahvusvaheline vastukaja ja kohtuasja „järelmaitse“
Juhtumi uurimine ja kohtuprotsess tekitasid Nõukogude Liidus suurt elevust, kus seda nimetati „poliitiliseks juhtumiks“. Peagi pärast seda, vastusena Lätis toimuvale, korraldati Leningradis sarnane kohtuprotsess, mida kohalikud kutsusid „Läti spiooniprotsessiks“. Kohtus süüdistati mitmeid lätlasi Läti Vabariigi heaks spioneerimises, kes tegelikult olid lihtsalt piiririkkujad või salakaubavedajad. Sellise näidisprotsessi korraldamist võib vaadelda kui Nõukogude Liidu „vastust“ Rēzekne spiooniprotsessile. Konkreetsest sündmusest kirjutas ka Weimari vabariigi ajakirjandus, kajastades Nõukogude Liidu kõrgeimates ringkondades valitsevat nördimust Rēzekne spiooniprotsessi käigu suhtes.
Toimunud skandaal mitte ainult ei šokeerinud Läti ühiskonda, vaid tekitas ka mõtisklusi ja mõnel juhul isegi umbusaldust riiklike julgeolekustruktuuride tegevuse suhtes. Selle tulemusel viidi läbi piirivalve ja mitmete teiste julgeolekuasutuste tegevuse kontrolle ning mõnel juhul ka reorganiseerimisi (töötajate vallandamine, kontrolli ja järelevalve suurendamine jne). Toimunud kohtuasi tõi esile ka üldise olukorra Läti ja Nõukogude Liidu piiri ümbruses, sealhulgas sotsiaalmajanduslikud probleemid (elanikkonna elatustase, piirivalvurite töötasu jne). See juhtum sai isegi põhjuseks Läti Vabariigi Siseministeeriumi poolt rakendatud meetmetele, mis olid seotud piirivalve töö kvaliteedi parandamisega (toimus rangem personalivalik, piirivalvurite töötasu tõstmine, materiaal-tehnilise baasi renoveerimine jne). „Spionaažiskandaal“ süvendas ka Läti ja Nõukogude Liidu edasisi diplomaatilisi suhteid, mis olid oluliselt „kahjustatud“ pärast 5. veebruari 1926. aasta skandaalseid sündmusi, kui Nõukogude Liidu diplomaatiline kuller Teodors Nete (1896–1926) hukkus Ikšķiles kurjategijate rünnaku tagajärjel, teine – Johans Mahmastāls (1892–1942) – sai raskelt vigastada.
Katkend raamatust: “Ajastu jäljed” 20. sajandi Latgale lood. Ligita Purinaša, Kaspars Strods
