Liepāja – mitmete ajaloosündmuste ristteel
Liepāja elanikud olid ühed esimesed Lätis, kes kogesid Teise maailmasõja puhkemist, ja ühed viimased, kelle jaoks sõda lõppes nii sõna otseses kui ka sümboolses mõttes. Teine maailmasõda ja Nõukogude okupatsioon Liepājas lõppes alles 1994. aastal, kui Nõukogude Liidu pärija Venemaa viimased väed lahkusid linnast.
Pärast seda, kui 1939. aasta Molotovi-Ribbentropi pakt piiritles NSV Liidu ja Natsi-Saksamaa mõjusfäärid, sundis NSV Liit Lätit allkirjastama vastastikuse abistamise lepingu ja lubama oma sõjaväebaaside paiknemist Läti territooriumil. 1939. aasta oktoobri lõpus sisenesid esimesed Punaarmee väed Liepājasse ja paigutati linna põhjaossa – Sõjasadamasse. Samal ajal lahkus linnast üks linna suurimaid vähemusi – sakslased, kelle Hitler repatrieeris Saksamaale ja osa okupeeritud Poolast.
1941. aasta kujunes Liepāja ajaloos traagiliseks. Juunis 1941 küüditasid Nõukogude võimud mitu sada Liepāja elanikku. Liepāja Tšeka hoones Republikas tänaval 19, mis sai hüüdnimeks „Sinine ime“, peeti kinni ja piinati paljusid Liepāja elanikke, kes ei leppinud Nõukogude okupatsiooniga. Sõda mõjutas Liepājat juba 22. juunil 1941. Hiljem püüdis Nõukogude propaganda Liepāja kaitsmise lahinguid muuta üheks Nõukogude kangelaslikuks müüdiks. Saksa okupatsiooni aeg tõi kaasa uue tragöödia – enamik Liepāja juute tapeti sakslaste algatatud holokausti episoodis Šķēde luidetel. Linn kannatas sõja ajal rängalt – sõda linnas lõppes alles 8. mail 1945. Sellele järgnes teine Nõukogude okupatsioon, elanikkonna küüditamine, Nõukogude mereväebaasi rajamine ja linna industrialiseerimine, mis muutis oluliselt linna elanikkonna koosseisu.
Alles 1980. aastate lõpus, koos NSV Liidu lagunemisega, avanes võimalus Läti iseseisvus taastada. Selles protsessis mängis suurt rolli Läti Rahvarinne, mille endises Liepāja linnaosakonna peakorteris avati 21. jaanuaril 2001 näitus. Rahvarinde Liepāja osakond oli suuruselt teine, kohe pärast Riia osakonda – see ühendas 13 000 liiget. Just sellest kohast organiseeriti 1991. aasta jaanuari barrikaadide ajal vabatahtlike busse, mis sõitsid Riia objekte kaitsma.
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud objektid
Liepaja muuseumi näitus "Liepaja okupatsioonirežiimide ajal"
Liepāja muuseumi näitus "Liepāja okupatsioonirežiimide ajal" asub Liepājas, Klāva Ukstiņa tänav 7/9.
Näitus hõlmab ajavahemikku 1939-1991 kahekordse nõukogude ja saksa okupatsiooni ajal. Liepāja elanikud olid ühed esimesed Lätis, kes kogesid Teise maailmasõja puhkemist, ja ühed viimased, kelle jaoks sõda lõppes nii sõna otseses kui ka sümboolses mõttes.
Alles pärast NSVLi kokkuvarisemist 1980ndate lõpus avanes võimalus taastada Läti iseseisvus. Selles protsessis mängis olulist rolli Läti Rahvusrinne, mille 21. jaanuaril 2001. aastal avatud näitus asub Liepāja linnaosakonna endises peakorteris. Liepāja rahvarinde haru oli Riia haru järel suuruselt teine, 13 000 liikmega. Siit organiseeriti 1991. aasta jaanuaris toimunud barrikaadide ajal vabatahtlike bussid, mis läksid Riia objekte kaitsma. 23. augustil 1991, Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise päeval, demonteeriti Lenini monument, nõukogude võimu sümbol linnas. Hilisematel aastatel valmistati sellest Saksamaal 500 pronksist kellukest - mälestused möödunud ajastust. Üks neist kelladest on samuti eksponeeritud.
Teine maailmasõda ja Nõukogude okupatsioon Liepājas lõppes alles 1994. aastal, kui viimased NSV Liidu pärija Venemaa väed lahkusid linnast.
Muuseum korraldab regulaarselt temaatilisi näitusi oma kollektsioonist ja kunstiteostest, samuti loenguid ja kohtumisi ajaloolaste ja Läti lähiajaloo pealtnägijatega. Praegu renoveeritakse muuseumihoonet ja uuendatakse näitust.
