Liepāja – erinevate ajaloosündmuste ristteel
Liepāja elanikud olid ühed esimesed Lätis, kes kogesid Teise maailmasõja puhkemist, ja ühed viimased, kelle jaoks sõda lõppes nii sõna otseses kui ka sümboolses mõttes. Teine maailmasõda ja Nõukogude okupatsioon Liepājas lõppes alles 1994. aastal, kui Nõukogude Liidu pärija Venemaa viimased väed lahkusid linnast.
Pärast 1939. aastal NSV Liidu ja Natsi-Saksamaa vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti mõjusfääride piiritlemist sundis NSV Liit Lätit allkirjastama vastastikuse abistamise lepingu ja lubama oma sõjaväebaaside paigutamist Läti territooriumile. 1939. aasta oktoobri lõpus saabusid esimesed Punaarmee üksused Liepajasse ja asusid linna põhjaossa - Sõjasadamas. Samal ajal jätsid linna üks selle suurimaid vähemusi sakslased, kes Hitleri poolt Saksamaale ja okupeeritud Poola koosseisu repatrieeriti.
1941. aastast sai Liepaja ajaloos traagiline aasta. Juunis 1941 küüditasid nõukogude võimud mitusada Liepaja elanikku. Palju Liepaja elanikke, kes nõukogude okupatsiooni omaks ei võtnud, peeti kinni ja piinati Liepāja tšekimajas Republikas tänav 19, mida kutsuti "Siniseks imeks". Sõda tabas Liepajat 22. juunil 1941. aastal. Liepaja kaitselahingu ajal püüdis nõukogude propaganda seda hiljem muuta nõukogude kangelaste hulka. Saksa okupatsiooni aeg tõi kaasa uue tragöödia - enamik Liepāja juute hukkus sakslaste algatatud holokausti episoodis Šķēde luidetes. Sõja ajal sai linn kõvasti kannatada – sõda linnas lõppes alles 8. mail 1945. aastal. Sellele järgnes teine Nõukogude okupatsioon, elanike küüditamine, Nõukogude mereväebaasi rajamine ja linna industrialiseerimine, muutes oluliselt linna elanikkonna koosseisu.
Alles 1980. aastate lõpus andis NSV Liidu lagunemine võimaluse taastada Läti iseseisvus. Olulist rolli selles protsessis mängis Läti Rahvarinne, mille ekspositsioon avati 21. jaanuaril 2001. aastal endise Liepāja linnaharu staabis. Rahvarinde Liepaja osakond oli vahetult Riia osakonna järel suuruselt teine – see ühendas 13 000 liiget. Just siit korraldati 1991. aasta jaanuaribarrikaadide ajal vabatahtlike bussid Riia objekte kaitsma.
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud objektid
Liepaja muuseumi näitus "Liepaja okupatsioonirežiimide ajal"
Liepāja muuseumi näitus "Liepāja okupatsioonirežiimide ajal" asub Liepājas, Klāva Ukstiņa tänav 7/9.
Näitus hõlmab ajavahemikku 1939-1991 kahekordse nõukogude ja saksa okupatsiooni ajal. Liepāja elanikud olid ühed esimesed Lätis, kes kogesid Teise maailmasõja puhkemist, ja ühed viimased, kelle jaoks sõda lõppes nii sõna otseses kui ka sümboolses mõttes.
Alles pärast NSVLi kokkuvarisemist 1980ndate lõpus avanes võimalus taastada Läti iseseisvus. Selles protsessis mängis olulist rolli Läti Rahvusrinne, mille 21. jaanuaril 2001. aastal avatud näitus asub Liepāja linnaosakonna endises peakorteris. Liepāja rahvarinde haru oli Riia haru järel suuruselt teine, 13 000 liikmega. Siit organiseeriti 1991. aasta jaanuaris toimunud barrikaadide ajal vabatahtlike bussid, mis läksid Riia objekte kaitsma. 23. augustil 1991, Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise päeval, demonteeriti Lenini monument, nõukogude võimu sümbol linnas. Hilisematel aastatel valmistati sellest Saksamaal 500 pronksist kellukest - mälestused möödunud ajastust. Üks neist kelladest on samuti eksponeeritud.
Teine maailmasõda ja Nõukogude okupatsioon Liepājas lõppes alles 1994. aastal, kui viimased NSV Liidu pärija Venemaa väed lahkusid linnast.
Muuseum korraldab regulaarselt temaatilisi näitusi oma kollektsioonist ja kunstiteostest, samuti loenguid ja kohtumisi ajaloolaste ja Läti lähiajaloo pealtnägijatega. Praegu renoveeritakse muuseumihoonet ja uuendatakse näitust.
