Salaspilsi memoriaalist kui Nõukogude okupatsioonirežiimi ideoloogia sümbolist.
Kirjelduses kirjeldatakse ilmekalt mälestuspaiga politiseerituse ulatust ja selle rolli Nõukogude Liidu ideoloogias. Tekstis mainitakse, et üks peamisi eesmärke on võitlus „fašismi taassünni“ vastu. See viitab sellele, et ideoloogilist infrastruktuuri kasutatakse jätkuvalt kommunistide kuritegude varjamiseks ja teisitimõtlejate arvamuste tõkestamiseks. Mälestuspaigad, Nõukogude armee kalmistud ja muuseumid ning mitmesugused kultuuriüritused hoidsid üleval müüti „Läti vabastamisest“ ja „vennalikust Nõukogude Liidust“. Natside kuritegude fakte kasutati Teise maailmasõja sündmuste moonutatud pildi loomiseks Lätis.
„(..) Igal aastal korraldab Salaspilsi ansambel Saksa fašismi ohvrite mälestuspäeva „Seda ei tohi unustada“.“ On saanud traditsiooniks, et see päev koos suure miitinguga toimub alati juulis – pühapäeval enne Nõukogude Läti asutamise aastapäeva. Seejärel kogunevad Salaspilsi tuhanded töölised ja endised vangid. Viimased saabuvad ansambli territooriumile paar tundi enne miitingut. Neil on omavahel palju arutada. Sõbralikud ja liigutavad kohtumised on nähtavad, sest endised kaasvõitlejad on tulnud mitte ainult kõigist vabariigi piirkondadest, vaid isegi Moskvast, Leningradist, Valgevenest ja Leedust. Igal aastal registreeritakse endised vangid, kontrollitakse nende aadresse ja viiakse läbi küsitlus, et näha, kas keegi on midagi teada saanud kadunud kaasvõitlejate kohta, kelle sugulased neid endiselt otsivad. Kõike seda korraldab ja viib läbi Nõukogude Liidu all tegutseva endiste poliitvangide grupi büroo. Sõjaveteranide komitee Riia osakond. Praegu on grupis registreeritud 500 endist vangi. Grupi liikmed peavad oma peamiseks ülesandeks võitlust fašismi taaselustamise vastu. Nad kohtuvad sageli koolinoorte, ettevõtete ja asutuste töötajate ning maainimestega, juhivad ekskursioone Salaspilsi territooriumil, ja koguvad materjale Salaspilsi Ansambli Muuseumile. Aktiivse antifašistliku tegevuse eest antakse grupi liikmetele enne miitingut Nõukogude Sõjaveteranide Komitee aukirjad ja rinnaplaadid. Algab pidulik hetk — marss Salaspilsi Ansambli pidulikule väljakule, kus miiting toimub. Kolonnide eesotsas on endised vangid pärgadega. Mängitakse matusemuusikat. Miiting juhatatakse sisse leinaseisakuga, millega austatakse Salaspilsis mõrvatud 100 000 inimest. Esimesena saab sõna endiste vangide esindaja. Ta räägib Salaspilsis fašistide poolt toime pandud kuritegudest ja annab oma liikmete nimel lubaduse pühendada kogu oma jõud rahu nimel tegutsemisele. Sõna võtavad töötajate, sõdurite ja komsomoli liikmete esindajad. Mängib muusika, laulab koor ja näitlejad loevad luulet. Miitingu lõpus asetatakse lilli ja pärgi. Näib, et Salaspils upub järk-järgult lilledesse. Kõik miitingul osalejad kõnnivad mööda lillekünkaid, soovides vaikselt, et meie tulevased põlvkonnad ei koge enam kunagi sõja õudusi.(..)
Testkatkend pärineb Nõukogude okupatsiooniaegsest väljaandest „Salaspilsi surmalaager” (1973). Teksti autor on teadmata.
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Salaspilsi memoriaalansambel
Salaspilsi memoriaalansambel ja ajaloonäitus asub Salaspilsi piirkonnas, 1,2 km kaugusel Riia-Daugavpilsi maanteest A6. Salaspilsi memoriaal avati 1967. aastal kohas, kus Teise maailmasõja ajal asus Salaspilsi laager. See on müütidest ja pooltõdedest ümbritsetud koht, mida kasutati nõukogude propaganda jaoks, natside kuritegude ja kommunistliku ideoloogia näidis. Salaspilsis asus karistuslaager, mis oli osa Saksamaa karistusasutuste süsteemist. See sarnanes koonduslaagritega, kuid ei olnud üks neist. Laager loodi selleks, et Riia vanglates poleks liiga palju vange. Laager oli politseivangla laiendus. Siin hoiti vangis erinevaid inimesi, näiteks juute, Punaarmee sõjavange, tööle hilinejaid, poliitvange, kriminaalkurjategijaid, prostituute, Läti vastupanuliikumise liikmeid ja Saksa armees või politseis teeninud balti sõdureid. Laagris võis ühtaegu olla kuni 2200 vangi. Surma põhjustasid peamiselt (~2000) kehv toit, töötingimused, kehaline karistamine ja haigused.
