Salaspilsi mälestusansambel II II maailmasõda

Salaspilsi laagri ehitus algas 1941. aasta oktoobris, kui ehitusse kaasati kohalikke ehitustöölisi, samuti Nõukogude sõjavange ja Riia keskvangla vange. Alates detsembrist oli laagri peamine tööjõud umbes 1500–1800 Saksamaalt, Austriast ja Tšehhoslovakkiast deporteeritud juuti. Alates 1942. aasta maist hakkas Salaspils tegutsema laiendatud politseivanglana koos selle juurde kuuluva töökasvatuslaagriga.

Laagri tegutsemise ajal külastas seda umbes 1000–2000 koolist kõrvalehoidjat, kellele määrati vangistus kuni 56 päevaks. Enamik laiendatud politseivanglas vangistatutest olid poliitvangid, keda hoiti seal julgeolekuarestis (Schutzhaft) kuni sõja lõpuni ja kelle varasem vabastamine toimus vaid üksikutel juhtudel. Suur hulk neist oli arreteeritud koostöö eest Nõukogude okupatsioonirežiimiga aastatel 1940–1941. Poliitvangide seas oli ka üle 100 Läti ja Poola rahvusliku vastupanuliikumise liikme, sealhulgas Läti Kesknõukogu liikmed Konstantīns Čakste, Bruno Kalniņš, Ludvigs Sēja ja teised. Laagri tegutsemise ajal võis poliitvangide koguarv ulatuda 5000–6000 inimeseni.

Veebruaris-aprillis 1943 saabus Salaspilsi vähemalt 4500 Valgevenest pärit inimest, kes olid arreteeritud partisanidevastase kampaania „Talvemaagia“ (Winterzauber) käigus. Augustis-septembris 1943 toodi Salaspilsi 3284 inimest, kes olid arreteeritud Latgales toimunud sunnitöökampaania „Suveteekond“ (Sommerreise) käigus. Mõlema kampaania käigus saadeti Salaspilsi toodud töövõimelised mehed ja naised Saksamaale tööle. Vähemalt 2741 last anti Riia piirkonna kihelkondade talunikele ja kasuperedesse. Osa lastest jõudis Riia Püha Kolmainu-Sergiuse naistekloostrisse ning saadeti ka Bulduri ja Saulkrasti lastekodudesse.

1942. ja 1943. aasta vahetusel loodi Salaspilsis "eriosakond SS-i ja politseikohtute poolt süüdi mõistetud eestlastele, lätlastele ja leedulastele" ning alates 1943. aasta kevadest kandsid laagris karistust Balti ja teiste rahvuste sõdurid politseipataljonidest ja leegionidest, kes olid mitmesuguste kuritegude eest süüdi mõistetud kauem kui kolm kuud. Leedu kindral Pāvils Plehavičs viibis lühikest aega Salaspilsis koos oma staabiohvitseridega, kokku umbes 50 inimest. 1944. aasta suvel ja sügisel oli umbes 2000 Salaspilsis vangistatud sõjaväelast seotud mitme armee karistus- ja ehituspataljoniga.

1942. aasta mais ehitati laagri ümber kahekordne (üksteise taga 2 meetrit) okastraataed. Selle välisküljel, 60–70 meetri kaugusel ja maapinnast 6–7 meetri kõrgusel, oli laagrivalvur ööpäevaringselt valves kuues okastraataedade kohale ehitatud vaatetornis. Aedade ümbrus oli valgustatud. Aiale ei tohtinud läheneda lähemale kui 20 meetrit. Laagri keskel, kasarmute vahel, asus veetorn. Selle peale olid paigaldatud prožektorid ja kuulipildujad, samuti sireen, mis lülitati sisse põgenemise korral. Vangide kasarmud olid paigutatud kolme ritta hobuserauakujulises ringis ja nende nummerdamine algas komandandi kabineti paremalt küljelt. 1943. aasta maiks oli laagrisse ehitatud umbes 30 elu- ja töökasarmu. Neist umbes 14–15 olid vangide barakkid, kus tavaliselt majutati umbes 200 inimest, kuid oli ka juhtumeid, kus vangide arv oli alla 100 või üle 600. Laagri territooriumile kuulusid ka komandandi büroo; valvuri elu- ja teenindusbarakk; laagri vanemkabinet ja elubarakk; haigla ja meditsiinilisteks vajadusteks mõeldud barakk; köök; postkontor; kamber, kus hoiti vangide riideid ja dokumente; puusepa-, mehaanika-, õlgkinga-, kingsepa-, rätsepa-, kunstniku- ja suveniiride valmistamise töökojad; pesu- ja desinfitseerimisruum; ning üksikvangistuskamber.

Juba 1943. aasta lõpus algas Salaspilsi laagri vangide massiline ümberpaigutamine Stutthofi, Neuengamme, Buchenwaldi, Mauthausen-Guseni, Sachsenhauseni, Ravensbrücki ja teistesse koonduslaagritesse Natsi-Saksamaa poolt okupeeritud Poolas ja Saksamaal. Viimased vangid lahkusid Salaspilsist 29. septembril 1944, kui laager likvideeriti ja enamik allesjäänud hooneid põletati. Salaspilsi laagris hukkunute ja vangide täpset arvu ei ole võimalik kindlaks teha kinnipeetavate registri puudumise tõttu, kuna nende toimikud hävitati. Ainult ligikaudselt on võimalik kindlaks teha, et Salaspilsis oli erinevatel aegadel vangistatud umbes 17 000–18 000 inimest, kellest umbes 8000–9000 olid erioperatsioonide käigus üle viidud isikud. 1942. aasta juuliks-augustiks oli Salaspilsis karmide elu- ja töötingimuste, ebainimlike kehaliste karistuste ja surmaotsuste tõttu surnud umbes 1000 välismaist juuti. Salaspilsi laagri endise vangi Arturs Nepartsi arvutuste kohaselt lasti laagri eksisteerimise ajal 5./6. mai öösel 1943 pärast Riia keskvanglasse üleviimist maha 100 poliitvangi, 400–500 suri haigustesse, umbes 25 lasti maha põgenemiseks valmistudes või põgenemise ajal, 100–150 inimest suri ebainimlike karistuste tagajärjel ja mitu sada kõhnunud last suri tüüfusesse, düsenteeriasse ja teistesse Salaspilsi levinud epideemiatesse ja haigustesse. Väga ligikaudselt võib eeldada, et Salaspilsi laagris hukkunute arv ulatus vähemalt 2000 inimeseni.