Salaspilsi laager II Maailmasõda

Salaspilsi laagri ehitus algas 1941. aasta oktoobris, mil selle ehitusse kaasati nii kohalikud käsitöölised kui ka Nõukogude sõjavangid ja Riia Keskvangla vangid. Detsembri seisuga oli laagri põhitööjõuks ligikaudu 1500–1800 Saksamaalt, Austriast ja Tšehhoslovakkiast küüditatud juuti. Alates 1942. aasta maist hakkas Salaspils tegutsema laiendatud politseivanglana, mille juurde kuulus ka töölaager.

Laagris viibis selle eksisteerimise ajal umbes 1000–2000 eemalolijat, kellele mõisteti kuni 56 päeva vangistust. Suurem osa laiendatud politseivanglasse sattunutest olid poliitvangid, kes viibisid julgeolekuarestis (Schutzhaft) kuni sõja lõpuni ja nende vabastamine oli üksikutel juhtudel piiratud. Paljud neist arreteeriti aastatel 1940–1941 koostöö eest Nõukogude okupatsioonirežiimiga. aastas. Samuti oli poliitvangide hulgas üle 100 Läti ja Poola rahvusliku vastupanuliikumise liikme, sh. Läti Kesknõukogu liikmed Konstantīns Čakste, Bruno Kalniņš, Ludvigs Sēja jt. Poliitvangide koguarv laagris võib ulatuda 5000–6000ni.

1943. aasta veebruaris-aprillis arreteeriti Salaspilsis Winterzauberi partisanidevastase kampaania käigus vähemalt 4500 inimest Valgevenest. Augustis-septembris 1943 arreteeriti Salaspilsis Sommerreise sunnitöökampaania ajal Latgales 3284 inimest. Mõlemas nimetatud aktsioonis saadeti Salaspilsisse toodud töövõimelised mehed ja naised Saksamaale tööle. Vähemalt 2741 last anti üle Riia oblasti kihelkondade talunikele ja eestkostjate peredele. Osa lapsi läks Riia Püha Kolmainu-Sergiuse kloostrisse, samuti saadeti Bulduri ja Saulkrasti lastekodudesse.

1942. ja 1943. aasta vahetusel loodi Salaspilsis "SS-i ja politseikohtute poolt süüdi mõistetud eestlaste, lätlaste ja leedulaste eriüksus" ning 1943. aasta kevadest Baltikumi ja teiste rahvuslike politseipataljonide ja -leegionide sõdurid. mõisteti laagris.kes oli üle kolme kuu erinevate kuritegude eest süüdi mõistetud. Leedu kindral Pāvils Plehavičs ja tema staabiohvitserid, kokku umbes 50 inimest, viibisid ajutiselt Salaspilsis. 1944. aasta suvel ja sügisel osales umbes 2000 Salaspilsi vangi mitmes armee karistus- ja ehituspataljonis.

1942. aasta mais ehitati laagri ümber kahekordne okastraataed (2 meetrit järjest). Mööda väljast, 60-70 meetri kaugusel ja 6-7 meetri kõrgusel maapinnast, oli laagri valvur ööpäevaringselt valves kuues okastraataedade kohale ehitatud vahitornis. Piirdeaedade ümbrus oli valgustatud. Aiale ei tohiks läheneda lähemale kui 20 meetrit. Laagri keskel oli kasarmute vahel veetorn. Selle peale paigaldati prožektorid ja kuulipildujad ning sireen, mis lennu korral sisse lülitati. Vangide kasarmud paiknesid kolmes reas hobuseraua ringis ja nende nummerdamine algas komandandi kabineti paremalt küljelt. 1943. aasta mais ehitati laagrisse umbes 30 elu- ja töökasarmut. Neist 14–15 olid vangide kasarmud, kus tavaliselt oli umbes 200 inimest, kuid esines ka juhtumeid, kus vange oli alla 100 või üle 600. Laagri territooriumil asus ka komandopunkt; valve- ja elamukasarmud; laagri vanembüroo ja elamukasarmud; meditsiinilised haiglad ja kasarmud; köök; post; kamber, milles hoiti vangide riideid ja dokumente; puusepa-, mehaanika-, põhukinga-, kingsepa-, õmbleja-, kunstniku-, suveniiride valmistamise töötoad; pesu- ja desinfitseerimisruum; pliiats.

Juba 1943. aasta lõpus algas Salaspilsi laagrivangide massiline üleviimine Stutthofi, Neiengammi, Buchenwaldi, Mauthausen-Guseni, Saxonhauseni, Ravensbrucki ja teistesse koonduslaagritesse natside poolt okupeeritud Poolas ja Saksamaal. Viimased vangid lahkusid Salaspilsist 29. septembril 1944, kui laager demonteeriti ja suurem osa allesjäänud hoonetest süüdati. Salaspilsi laagris vangistatud ja tapetute täpset arvu ei määra kinnipeetavate registri puudumine, kuna nende toimik hävis. Võib vaid hinnata, et Salaspilsis oli erinevatel aegadel vangistuses 17 000–18 000 inimest, kellest 8000–9000 olid eriaktsioonide tõttu ümberasustatud. 1942. aasta juulist augustini suri Salaspilsis karmide elu- ja töötingimuste ning ebainimlike hukkamiste tõttu umbes 1000 välismaa juuti. Salaspilsi laagri endise vangi Arthur Neparti arvutuste kohaselt lasti laagri eksisteerimise ajal 06.05.1943 maha 100 poliitvangi. mai öösel pärast Riia keskvanglasse viimist suri haigustesse 400-500 inimest, umbes 25 lasti maha lennuks valmistumisel või lennu ajal, 100-150 inimest suri ebainimliku karistuse tõttu, mitusada väsinud last suri aga tüüfuse, düsenteeria tõttu. ja muud Salaspilsis levinud epideemiad ja haigused. Võib väga hinnata, et Salaspilsi laagris hukkunute arv ulatus vähemalt 2000 inimeseni.