Nõukogude agressioon: rünnakud Leedu piiripunktidele aastatel 1990–1991.
1990. aastal, pärast seda, kui Leedu taasiseseisvus ja hakkas kaitsma oma riigipiire, seisis ta silmitsi Nõukogude võimustruktuuride rünnakutega, mis nõudsid rohkem kui ühe Leedu ohvitseri elu.
11. märtsil 1990 kuulutas Leedu välja iseseisvuse taastamise. Nagu iseseisvale riigile kohane, asuti peagi oma piiride kaitsmisele. 1990. aasta novembris tegutses Leedus juba üle 50 piiripunkti. Kahjuks pidid vaid loodud punktid silmitsi seisma Nõukogude armee, OMONi, miilitsa ja kollaborantide rünnakutega. Neid punkte süüdati põlema, pommitati ja hävitati muul viisil ning Leedu ametnikke rööviti, peksti ja tulistati.
Üks esimesi juhtumeid leidis aset 17. detsembril 1990. Eišiškės piiripunktis nõudsid ründajad, et Leedu piirivalvurid lahkuksid „Poola Autonoomse Vabariigi” territooriumilt (aastatel 1988–1991 üritasid Vilniuse rajooni ja Šalčininkai rajooni nõukogud kuulutada välja Vilniuse oblasti autonoomiat või Leedust eralduda). Kui viimane keeldus kuuletumast, peksti vahetuse ülemat ja piirivalvuri vagun hävitati.
18. mail 1991 tulistas tsiviilriietes A. Fijazis Šalčininkai piiripunkti. Valgevene NSV miilitsa kapten Fijazis ähvardas maikuu jooksul piirivalvureid vähemalt kolm korda. Vastuseks tulistamisele ründaja tapeti. Ründajad vastasid koheselt vasturünnakule. 19. mai öösel kella 2.30 ja 3.00 vahel tapsid ründajad Krakūnai piiripunktis Leedu piirivalvuri Gintaras Žagunise (1957–1991).
NSV Liidu juhtkond väitis, et rünnakud pandi toime meelevaldselt, mitte nende käsul. Mai lõpus tunnistas NSV Liidu siseminister Boriss Pugo aga, et rünnakud pani toime tema juhitav OMON. Intsidentide jätkudes võttis NSV Liidu siseministeerium juuni lõpus meetmeid olukorra kontrolli alla saamiseks ning rünnakud vaibusid 31. juuliks.
31. juulil 1991 tappis Riia OMON Medininkai piiripunktis (Vilniuse rajoonis) 6 ja vigastas raskelt 2 politseinikku, kellest üks suri haiglas mõni päev hiljem. See sündmus on tuntud kui Medininkai veresaun.
Augustiputši ajal jätkusid intsidendid. Pärast putši ebaõnnestumist aga lõppesid ka rünnakud Leedu piiripunktidele. Üks nende aegade päranditest on Leedu piirivalve punker Saločiais, mis ehitati kaitseks agressorite eest.
Hukkus 8 ja sai vigastada umbes 60 ohvitseri – see oli Leedu iseseisvuse ja Nõukogude agressorite rünnakute hind. Ja need polnud ainsad ega esimesed Nõukogude ohvrid – veelgi rohkem inimelusid kaotati 1991. aasta jaanuari sündmuste ajal Vilniuses.
Gintautas Surgailis, Riigipiiri kaitse aastatel 1990–1994, Vilnius: Leedu kindral Jonas Žemaitise sõjaväeakadeemia, 2008.
