Kolka piiritsooni mälestused

Töötasin Kolka kalatöötlemistehases, juhatajaks oli Morozovs. Alguses töötasin kilutöötlemistehases, seejärel töökojas, kus kala marineeriti tomatikastmes. Töötasin kalatöötlemistehastes kogu elu kuni pensionile jäämiseni.
Piirivalvurid tulid töökotta appi, kui toodangut Riiga saadeti ja kalakastid suurtesse veoautodesse laaditi. Töökojas olid enamus töötajaid naised, mehi, kes nii rasket tööd teha suudaksid, polnud. Seejärel helistati postkontorisse, et piirivalvurid appi saadetaks. Abi eest anti neile jälle toodangut: õli, kala, mida iganes nad anda said, sest nad ei saanud neile enam maksta.
Kolkas olid piirivalvurid ja meremehed. Algselt asus post kiriku lähedal asuvas vanas mõisahoones, piirivalvuritel olid oma hooned Kolka kõige tipus.
Peaasi, et pidime oma passe kogu aeg kaasas kandma. Kolkast võisime lahkuda igal ajal, aga sugulastel, sõpradel ja tuttavatel oli meie piirialale sisenemine keeruline. Busse ja autosid kontrollisid piirivalvurid ning külla sisenemiseks oli vaja spetsiaalseid pääsmeid, mida me vene keeles propuskideks nimetasime. Iga lühikese vahemaa tagant teede ääres olid kontrollpunktid, mille ees olid lüüsid. Nende juures olid piirivalvurid valves.
Ka kohalikel elanikel olid omad keelud, ujuda võis ainult Kolka kultuurimaja vastas asuvas lahe kaldal, jalutada mööda mereranda, avamere kaldale, näiteks Vaidele, piirivalvuritelt võis luba küsida ainult tuttavate kaudu. Mu abikaasa töötas postkontoris ja oli piirivalveametnikele üsna tuntud. Mu abikaasa küsis luba ja me käisime pühapäeviti tihti mööda mereranda Vaide külla ja tagasi jalutamas. Ükskord aga juhtus nii, et olime jõudnud Kolka neemest mitte kaugele, kui kaks õlgadel kumminuiadega piirivalvurit meid peatasid, ei lasknud edasi minna, vaid sundisid meid oma eskordiga läbi terve küla postkontorisse minema. Siis oleksime võinud häbist kokku kukkuda. Kui politseinik meid nägi, naeris ta, kiitis piirivalvureid ja lubas meil minna.
Sügistormide saabudes läksid paljud neeme taha avamerele merevaiku korjama, sest seal oli neid palju rohkem kui lahe pool. Siis pidid ka nemad ohvitserilt luba küsima, neil, kes polnud luba küsinud, kästi lahkuda ja neil ei lubatud korjama minna.
ventspilsi suunas neeme taga olev ala oli väga range ja tugevdatud kontrolli all. Seal asus lasketiir, kaevati kaevikud ja piirivalvureid treeniti laskmiseks. Tugevdatud kontroll toimus siis, kui piirivalvurid said teada vangi põgenemisest või vanglast naasmisest.
Jurmala polnud pimedal ajal valgustatud, kuid tuletornist paistsid suured valguskiired ja küla oli ööpäevaringselt valge.
Piirivalvuritel olid ka koerad, koer nimega Ruslan, keda tundis kogu Kolka.