Mälestusi Kolka piirialast

Mälestusi Kolka elanikust Biruta Freimanest piiriala kohta.

Töötasin Kolka kalatöötlemistehases, juhataja oli Morozov. Algul töötasin kilutöökojas, seejärel töökojas, kus kala marineeriti tomatikastmes. Töötasin kogu elu kuni pensionini kalatöötlemisettevõtetes.
Piirivalvurid tulid töökotta appi, kui tooted Riiga ära saadeti ja kalakastid suurtesse autodesse laadima tuli. Enamik töökoja töötajaid olid naised, polnud ühtegi meest, kes suudaks nii rasket tööd teha. Siis kutsuti piirivalvurid appi. Nende abistamiseks anti neile taas tooteid: õli, kala, mida iganes neile anda võis, sest nende eest ei saanud juba maksta.
Kolkas olid piirivalvurid ja meremehed. Alguses asus loss kiriku kõrval vanas mõisahoones, piirivalvuritel olid päris hooned Kolka neemel.
Peaasi, et pidid kogu aeg passi kaasas kandma. Võisime Kolkast igal ajal lahkuda, kuid lähedastel, sõpradel ja tuttavatel oli meil raske piirialal siseneda. Bussid ja autod olid piirivalvurite kontrolli all, vaja oli spetsiaalseid passe, kutsusime neid vene keelde propususeks, et küla sisse pääseda. Igal lühikesel distantsil teedel olid kontrollpunktid slängi poomidega ees. Seal olid valves piirivalvurid.
Kohalikel olid ka omad keelud, nad said ujuda ainult lahepoolsel küljel Kolka kultuurimaja poole, kõndida mööda mereranda, minna suure mere äärde, näiteks Vaide poole, küsida sai vaid piirilt valvab luba tutvuse kaudu. Mu abikaasa töötas postkontoris ja oli piirivalvuritega üsna tuttav. Mees küsis luba ja tihti käisime pühapäeviti jalutamas mööda mereäärt Vaide külla ja tagasi. Kui aga kord juhtus nii, et olime Kolka neeme lähedal, kui kaks piirivalvurit, kellel õlaribad õlgadel meid peatavad, ei lase meid kaugemale, vaid panevad nad läbima kogu küla lossi juurde. Siis said nad häbiga maasse hiilida. Kui ohvitser meid nägi, naeris ta, kiitis piirivalvureid ja lasi meid minna.
Sügiseste tormide saabudes läksid paljud inimesed suurele merele neeme tagant merevaiku lugema, sest seal tuli neid palju rohkem kui lahe pool. Siis pidi ohvitser luba küsima, need, kes polnud luba küsinud, olid sunnitud lahkuma ega tohtinud lugeda.
Neeme taga Ventspilsi poole jääv ala oli väga range, mis oli kõrgema kontrolli all, oli lasketiir, ehitati kaevikud, toimus piirivalvurite väljaõpe laskmises. Tõhustatud kontroll toimus siis, kui piirivalvurid said teada vangi põgenemisest või vanglast naasmisest.
Jūrmala ei olnud pimedas valgustatud, kuid tuletornist tulid suured valguskiired ja küla paistis ööpäevaringselt.
Piirivalvuritel olid ka koerad, koer nimega Ruslan, tuntud kogu Kolkas.

Loo jutustaja: Biruta Freimane; Loo ülestähendaja: I.Roze

Seotud objektid

Mazirbe merekool

Selles kompleksis asuv nõukogude piirivalve torn on üks paremini säilinud Läti rannikul. Kahjuks on hoonete seisukord kehv, kohapeal on püsside laadimis- ja mahalaadimispaik, samuti on päästetud sõiduauto ja kraavide fragmente. 

Rannakaitsepost asus endises merekooli hoones. Nõukogude ajajärgul pakuti osades hoonetes majutust.

Nõukogude piirivalve teine torn asub umbes 400 m kaugusel rannast, kuid kahjuks on see lagunenud. Mazirbe paadikalmistu asub aga rannatornist mitte rohkem kui 500 m kaugusel Sīkragsi suunas.