Saksa armee diviisi staabi maa-alune punker Pampāļis "Sirsniņi" maja lähedal

FOTO_ABrūns.png
Alfred Brown - Pampali kooli endine direktor (kuni 1959. aastani)

Alfred Browni lugu Saksa peakorterist tema sünnimaja õuel, kuhu Saksa sõdur juhtis öö varjus Alfredi kinniseotud silmadega, teadmata, et see maja on tema sünnimaja ja Alfred tundis iga kivi õuel isegi kinnisilmi.

Endine Pampāli kooli direktor (kuni 1959. aastani) Alfred Brūns kirjutab 1961. aasta veebruaris Suurbritanniasse kirja oma poolvennale Reinis Hartmanisele. Reinis H. saadab A. Brūnsi transkribeeritud kirjad oma pojale Austraaliasse. Õnneliku juhuse tahtel jõuab transkribeeritud kirjadega märkmik tagasi Pampāli Artūrs Hartmanise kätte, kellele kuulub muljetavaldav erakogu Pampāli piirkonnast leitud Teise maailmasõja esemetest.

Alfred Browni esimene kiri veebruaris 1961.

[…] On uskumatu, et 16 aastat ja 3 kuud on möödunud ajast, mil "Heartsi" väljak oli tühi ja vaikne. […]

Kõigist... inimestest olin mina viimane, kes meie poolel püsis. Viis nädalat kuni 20.12.1944. Viibisin üksi Pampāļi koolis. Elasin kooli keldris ja ootasin rinde möödumist. Nende viie nädala jooksul, mil kool oli esimesel tulejoonel, kogesin palju hirmuäratavaid, kohutavaid ja ohtlikke päevi. Kooli matsid nii miinipildujate kui ka vintpüssikuulide alla, seinad olid täis tankilaske, suurtükiväe- ja lennukikuule ja nii edasi viis nädalat ühes põrgus.

Lõpuks ajas see mulle ka närvidele.

Mind viidi enne orkaani ja kooli põlemist 20. detsembril 1944 välja. 20., 23. ja 24. detsembril põletasin kooli maha. Nägin sealt kaugelt (Lukis) valgust kaks ööd. Pärast seda olin Kuramaa pagulaskotis kuni kapitulatsioonini maikuus Ilzumi lähedal.

Kui Saksa sõdurid mind koolist ära viisid, lubati mul diviisiülema loal Luķis viibida ja öösel „Sirsniņasse” siseneda.

Oli pime öö, kui sõdur juhatas mind käest mööda „Sirsniņi“ talu looklevaid radu, seejärel laskusime sügavale maa-alusesse punkrisse, kus oli valge ja kus pika laua taga oli kogunenud umbes 10 kõrgemat ohvitseri. Vaene sõdur ei oleks võinud teada, kui tuttav see maja ja selle talu olid, ja pimedas teadsin ma iga kohta, kuhu mind juhatati.

See maa-alune elamu ehitati laudaõuele kuristiku poole. Kui ma mais tagasi tulin ja „Sirsniņasi” külastasin, seisis paljude hävinud majade seas mäel uhkelt ja kahjustamata üksainus punastest tellistest maja. Ainult üks nurk Pumpuri poole oli täielikult välja rebitud ja umbes 12 aastat parandamata seisnud. […]

Loo jutustaja: Alfrēds Brūns; Loo ülestähendaja: Valdis Kuzmins, Jana Kalve
ABrūns_PampSkola_sākumlapa.png
FOTO_PampāļuSkolot_1939-40.png