Snaiprijaht Annenieki mägedes

Snaiprijaht kaevikute eeshoovis. Jutustaja kirjeldab toiminguid vaenlase snaiprite tabamiseks ja hävitamiseks.

Ööd esipositsioonidel on täis hirmu ja ohte. Pimedus peidab endas ootamatuid üllatusi. Töötab usinalt luurerühma esiväljal, et selgitada välja vastase laskekohad, tema kaitsesüsteemi asukoht. Julgete meeste salgad saadetakse üle surmatsooni võimalikke vange püüdma. Sageli kohtuvad mõlema poole skaudid eikellegirajal. Erinevalt "Pumpurie" juures olevatest kaevikutest olen Anneniekos "İleniemi" juures soodsamas seisus, sest vaenlase kaevikud asuvad meist allpool ja on ülevalt hästi nähtavad, kuna mul ei ole kuulipilduja juures valvel olema. Saan päeval vabalt mööda kaevikuid seigelda, külastades kangelaslikke jalaväelasi nende punkrites, tutvudes nende igapäevaeluga tervikuna, kus surm või nagu nad seda kutsuvad, "luu" on alati nende kõrval. Erinevalt eelmistest positsioonidest, kus snaipereid eriti näha ei saanud, kuigi vastas seisis kuulus Panfilovi diviis, tuleb siin olla ülimalt ettevaatlik. Juba öösel hiilib snaiper välja eeshoovi, maskeerib end ja ootab kannatlikult oma ohvrit. Otse pea kohal tulevaid kuule ei kuule. Kuid üksainus lask, mis toob surma, kõlab peaaegu samaaegselt kuuli tagasilöögiga, kuna selle saatja on hiilinud nii lähedale kui võimalik. Kuuli müra, mis tungib inimesesse nagu väike peopesa või laks. Mööduv kuul põhjustab lühikesi piitsataolisi helisid, mis tekivad siis, kui kuul õhku poolitab. Lisaks vene automaadile on mul ka granaaditoruga karabiin käsigranaatide jaoks. Selle abiga saate visata erkkollaseid plastgranaate kuni 250 m kaugusele. Tankitõrjegranaadid, mis suudavad läbistada kuni 12 cm paksust soomust, jõuavad sihtmärgini vaid 50–75 m kaugusel. Sihtimisseade on kinnitatud karabiini vasakule küljele selle keskosas. Kauguse mõõtmine on täpse tabamuse peamine tingimus. Just seda relva kasutan võitluses snaipritega, mis on üks minu ajastu takistusi. See on omamoodi mäng surmaga, võidu põhikriteeriumiks on teravad vaatlusvõimed, reaktsioon ja kiirus snaipri asukoha määramisel. . Teeme kaeviku muldkehasse eesvälja vaatlemiseks maskeeritud pilud. Snaiprijahil oleme tavaliselt 2-3 sõdurit. Vähem on ohus see, kes kannab laua otsas puuvillast sõdurimütsi. Liigutatakse, nagu kõnniks läbi kaevikute kahtlustav ja hoolimatu jalaväelane. Peale saadetud snaiprilasku tuleb hetkel määrata selle asukoht. Kübaraliigutaja peab minust kaugemal olema, et vältida kõige otsesemat ohtu. Snaiper varjab end sageli pärast lasku ja varjub, mis kaitseb kuulide eest, kuid mitte granaadikildude eest. Väga ebameeldivad on juhtumid, kui peate kohtuma snaipritega - doppelgangeridega, kes varjavad üksteist eelseisva ohu eest. Märtsihommikul püsib ikka pakane. Snaipri asukohta saab suhteliselt lihtsalt kindlaks teha lasu müra, pulbergaaside ja kuumuse järgi, eriti kui vaatlejaid on rohkem. Kohati ohtlikes peitusemängudes osalevad ka suurtükiväe vaatlejad oma “kääridega” – vaatlejate periskoobitaolise binokliga. Seejärel tuleks pärast vajaliku kauguse määramist äärmise ettevaatusega visata vajalikku kohta üks või mitu liiga riskantset granaati. Snaipri tähelepanu hajutamiseks tuleks mütsi laskmise kohas tekitada uus mütside liikumine, nii et arvatakse, et teised jooksevad sinna ohvrit aitama. Kui esiväljal paistab üks neist surmaküttidest, kutsuvad jalaväelased mind: "Pisike, tule oma miiniheitjaga siia!" Taas peidab end eeshoovis snaiper”.

Loo jutustaja: Aldis Hartmanis; Loo ülestähendaja: Normunds Jērums
Kasutatud allikad ja viited:

Noor ja hull, sina, poiss, oled olnud, meenutusi gümnasist, maaabiline, leegionär, A. Hartmanis, Jelgava trükikoda, 2007, lk 141.