Snaiprijaht Annenieki mägedes

Ööd rindel on täis hirmu ja ohtu. Pimedus varjab ootamatuid üllatusi. Skautide rühmad töötavad rindel usinalt, et välja selgitada vaenlase laskepunkte ja tema kaitsesüsteemi asukohta. Vaprate meeste rühmad saadetakse üle surmariba potentsiaalseid vange kinni püüdma. Mõlema poole skaudid kohtuvad sageli eikellegimaal. Erinevalt kaevikutest "Pumpuri" lähedal olen mina Anneniekis "Īleni" lähedal soodsamas positsioonis, sest vaenlase kaevikud asuvad meist allpool ja on ülaltpoolt selgelt nähtavad. Mul on palju vaba aega, sest ma ei pea kuulipilduja juures valvel olema. Päeval saan vabalt kaevikutes ringi liikuda, külastada kangelaslikke jalaväelasi nende punkrites ja paremini tundma õppida nende igapäevaelu, kus surm ehk nagu nad ise seda nimetavad, "kondine" on alati nendega kaasas. Erinevalt eelmistest positsioonidest, kus snaipriteid eriti näha ei olnud, kuigi vastas seisis kuulus Panfilovi diviis, tuleb siin olla äärmiselt ettevaatlik. Juba öösel hiilib snaiper esiplaanile, maskeerib end ja ootab kannatlikult oma ohvrit. Kuuli, mis otse sinu poole tuleb, ei kuule. Kuid üksikut surma toovat lasku kuuleb peaaegu samaaegselt kuuli tagasilöögiga, sest selle saatja on hiilinud võimalikult lähedale. Kuuli müra läbistab inimest nagu väike plaks või laks. Möödajooksev kuul põhjustab lühikesi, piitsataolisi vilesid, mis tekivad siis, kui kuul õhku lõikab. Minu relvastuses on lisaks Vene püstolkuulipildujale ka karabiin, mille külge on kinnitatud granaadiheitja. Selle abil saan lasta erkkollaseid plastgranaate kuni 250 m kaugusele. Tankitõrjegranaadid, mis suudavad läbistada kuni 12 cm paksuse soomuse, jõuavad oma sihtmärgini vaid 50–75 m kaugusel. Sihtimisseade on kinnitatud karabiini vasakule küljele selle keskosas. Kauguse määramine on täpse tabamuse peamine tingimus. Kasutan seda relva võitluses snaiprite vastu, mis on minu aja üks takistusi. See on omamoodi mäng surmaga, mille peamiseks võidukriteeriumiks on teravad vaatlusoskused, reaktsioon ja kiirus snaipri asukoha määramisel. Rindejoone jälgimiseks loome kaeviku valli sisse kamuflaažitud lüngad. Snaiprijahil on tavaliselt 2-3 sõdurit. See, kes kannab laua otsas vaakumsõduri mütsi, on kõige vähem ohus. Seda liigutatakse nii, nagu kõnniks läbimõeldud ja hooletu jalaväelane mööda kaevikuid. Pärast snaiprilasu laskmist tuleb selle asukoht hetkel kindlaks määrata. Mütsi liigutav inimene peab olema minust kaugemal, et vältida ohtu, mis kõige ähvardavam on. Snaiper peidab end pärast lasku sageli ja jookseb katte alla, mis kaitseb teda kuulide, aga mitte granaadikildude eest. On väga ebameeldiv kohata snaiprit - kaksikut, kes katavad üksteist otsese ohu eest. Märtsihommikul püsib veel pakane. Snaipri asukohta on suhteliselt lihtne määrata lasu heli, püssirohugaaside ja kuumuse järgi, eriti kui vaatlejaid on rohkem. Mõnikord osalevad suurtükiväe vaatlejad ka ohtlikes peitusemängudes oma "kääridega" - vaatleja periskoopile sarnaste teleskoopidega. Seejärel, olles kindlaks määranud vajaliku vahemaa, tuleb äärmise ettevaatusega tulistada vajalikku kohta üks või mitu liiga riskantset granaati. Snaipri tähelepanu hajutamiseks tuleb mütsi tulistamise asemel luua uus mütside liikumine, nii et tundub, et teised jooksevad sinna ohvrit aitama. Kui üks neist surmaküttidest esiplaanil märgatakse, hüüavad jalaväelased mulle: "Poiss, tule oma miiniheitjaga siia! Jälle on esiplaanil snaiper peidus."