Alfred Riekstins - Rüütliristi rüütel

On 1945. aasta märtsi keskpaik. Kuramaad on peaaegu pool aastat mürskude poolt räsitud. Tuhanded ja tuhanded on langenud viies suures lahingus. Sõja suur epitsenter on nihkunud Berliini äärelinna. Sõja tulemus on mõlemale poolele selge. Vaid paar päeva, nädalat, halvimal juhul paar kuud on jäänud, kuid Kuramaa kindlus peab endiselt vastu. Nõukogude ülemjuhatus ei halasta omadele – see saadab üha uusi sõjameeste gruppe mõttetutesse lahingutesse surma. Leegionärid kaitsevad iga Läti talu, küngast ja kasesallu.

Märtsi keskel viitab kõik sellele, et Kuramaa kaitsjad peavad vastu võtma järjekordse suure lahingu – kuues, nagu hiljem selgub – viimase. Seekord plaanib vaenlane seda Salduse äärelinnas Remte poolel. Kui oluline see venelastele on, näitab marssalite Vasilevski, Tšistjakovi, Balti laevastiku ülema Jerjomenko ja kindralstaabi esindaja Frolovi saabumine Kuramaale. 17. märtsil murrab Punaarmee kiirrünnakus Pilsblīdene poolelt "Ķīpi" majade lähedalt rindejoone ja vallutab Salduse-Kandava tee, avades Vene tankidele suurepärase võimaluse Kuramaale sisse murda. Nagu ikka, saadab väejuhatus selliste riskantsete sissetungide kõrvaldamiseks kohale major Laumanise löögipataljoni. Ka seekord saab major sarnase käsu – kell 19.00, pärast hästi suunatud suurtükituld, võtta tagasi eelmised positsioonid ja likvideerida sissetung. Näib, et midagi erilist on – kui vähesed Laumanise pataljoni mehed sellistes vasturünnakutes üles tõusid, vabastades rohkem kui ühe Läti talu. See lahing on aga Kuramaa lahingute ajalukku jäänud kui kõige ebatavalisem. Iga sõjaajaloolane kirjeldab seda oma memuaarides ja 19. diviisi lahingutee uurimustes, sest selle lahingu tulemuse, olgu see kui tahes uskumatu, määras ühe mehe leidlikkus, julgus, ennastsalgavus ja hoolimatus. Major Laumanis saadab luurajaks esimese kompanii kapral Alfred Riekstinsi üheteistkümne mehega. Ta teab, mida saata – Riekstins on kogenud sõdalane, kes on läbinud 19. diviisi lahingutee Leningradist oma sünnimaale Kuramaale kriimugi kriimutamata. Hiljuti hävitasid oma rühma löögiväed tankirelvadega seitse sissekaevatud Vene tanki ja vabastasid „Gibeļi“ majad.

Laumanis annab lahinguülesande – jälgida Saldus-Pilsblīdene ristmikul asuvalt kõrgendikult „Kīpi“ maju ja hiljem suurtükituld reguleerida. Nad seavad sisse telefoniühenduse peakorteriga. Riekstiņš näeb maja õuel kauguses kolme Vene tanki, tankitõrjekahureid ja raskekuulipildujaid – nende omanikud tunnevad end turvaliselt, liikudes ettevaatuseta, justkui oleks nende ees terve oma rügement, mis on läinud Laumanise pataljoni suunas. Alfred otsustas julge sammu – mitte oodata kell 19.00 „Kīpi“ majade suurtükituld, vaid võtta need ise üle. Ta teab – üllatus ja julgus on otsustavatel hetkedel mitu korda aidanud. Selgub, et mõned mehed – Braunid, Cilpiņšid, Danbergid – oskavad Vene raskerelvi käsitseda. Metsaserva mööda hiilivad mehed õue, seejärel äkiline rünnak, verine, jõhker lähivõitlus. Nüüd pööratakse tankitorud vastassuunas ja seekord avavad nad tule oma pihta. Venelased põgenevad segaduses ja paanikas. Signaliseerijad suunavad mägismaalt telefoni „Kīpāle“ ja teatavad, et pole vaja suunata suurtükituld „Kīpāle“ – seal on omad inimesed. 19. diviisi ülem on segaduses – pole vaja suunata suurtükituld „Kīpāle“, kuidas sinna omad inimesed ilmusid, kui veel hiljuti olid seal ülemused venelased? Tasapisi saab kõik selgeks. Ühe mehe leidlikkus ja julgus otsustasid lahingu tulemuse, päästes paljude sõdurite elu, samal ajal justkui paugutades värava vaenlase edasisele sissetungile Kuramaale.

Oma julge operatsiooni eest autasustati Alfred Riekstinsi Rüütliristiga, mis tegi temast ühe kaheteistkümnest lätlasest, kes said kõrgeima Saksa ohvitseri autasu. Rist anti talle üle 5. aprillil Remte lossis. Hiljem avastasid sakslased, et tavalistele sõduritele Rüütliordenit ei anta ja saatsid Riekstinsi ohvitseride kursustele. Vahetult enne kapitulatsiooni sai temast leitnant.

Ka Saksa ajakirjandus hindas Riekstinsi kangelaslikkust. Ajaleht "Tēvija" kirjutas: "Selleks, et Läti kapral pääseks rüütlite ridadesse, pidi ta tegema midagi äärmiselt ebatavalist ja kujuteldamatut. Riekstins kõrvaldas vaenlase läbimurde ja kaitses end raevukalt. Ta säilitas kogu diviisi tiiva positsiooni." See, näib, oli ainus juhtum Saksa sõja ajaloos, kui ohvitseri autasu sai kapral. Huvitav on märkida, et see oli ka viimane Rüütlirist, mis Kuramaa kindluses anti. Leitnant Freimanis, kes esitati Rüütliristile aprilli lõpus, seda enam ei saanud – sakslastel olid varud otsas.