Õhusõitja Utotškini lendamised Tartus

Õhusõitja Utotshkini lendamised Tartus läksid laup. 14. ja pühapäewal 15. aprillil hästi korda. Ilm oli küll wilu, aga waikne, pikk soldatite harjutuseplats Peterburi mäel sile ja kuiw, lendutõusmiseks ja mahatulemiseks suur küllalt ühele sõitjale./…/ Peab ütlema, et ta [lennuk] esimesel silmapilgul ligemalt waadates pettumuse tunnet äratab. Lendamise problemi kallal on inimesesoo erksamad pääd aastasadade pikkuselt mõtelnud ja uurinud. Peaks arwama, et masin, selle uurimise wili, wäga peenikene ja keeruline riist on. Kuid mis sa näed? Puust traatidega ühendatud keppisi ja lihtsa linase riidega üle tõmmatud kandepindasid (tiibu), mõne sülla laiusid. Neil on üks niisugune wäike pind nokaks ees ja kaks ülestikust pikaks sabaks taga. Kõik nii lihtne materjal ja lihtsalt ja kergelt tehtud. Imestust äratab kõige päält wiiekünme hobusejõuline ise oma wõlli ümber jooksew benisinmootor, mis kahte puust tiiba (propeller) hirmsa kiirusega ümber keerutab. Terwe wärk seisab gummt ratastel. /…/ Kergesti jookseb masin ratastel sammu 50 edasi, siis tõuseb ta, nagu laste nööriga tõmmatud õhu-madu propelleri tõukamisel pool liusklewate kandepindade tõstmisel kergelt õhku, üle majade kaob ta surisedes Raadi mõisa wäljadele, üle kasarmu kiriku torni. /…/ Õhus umbes 6 minutit wiibides oli Utotshkin mitu wersta ära sõitnud.