Jānis Lapiņš ja Läti punavalge-punase lipu esimene mustand
Läti riigilipu loomine toimus Esimese maailmasõja ajal. 1915. aastal, Läti laskurpataljonide lippude loomisel, pakkusid üksikud kunstnikud lipukujunduseks välja punase, valge ja punase värvi. Haridustöötaja ja ajakirjaniku Jānis Lapiņši kavandi järgi valmistas punavalge-punase lipu 1916. aasta teisel poolel tema õpilane, Valmiera põgenike varjupaiga õpetaja Marianna Straumane. See on esimene teadaolev ja tegelikult valmistatud Läti riigilipp, mis on säilinud ka tänapäevani.
Üks tulihingelisemaid Läti iseseisvuse idee populariseerijaid oli Veselavas sündinud õpetaja ja ajakirjanik Jānis Lapiņš (1885–1941), kes töötas Valmiera kaubanduskoolis alates 1915. aasta sügisest. Lisaks tavapärasele koolitööle pidi ta tegelema ka pagulasasjadega. Pagulaste varustusorganisatsiooni "Ziemeļpalīdzība" kontor asub lossivaremete taga Maršnerite majas, mis on üks linna parimaid. Kuramaa pagulased austasid Lapiņši pagulasohvitserina suure austusega, meenutab Kauguri kihelkonnas sündinud ja tollal Läti Kooliühingu kaubanduskooli õpilane kirjanik Kārlis Eliass (1899–1985): ""
Jānis Lapiņš paelus paljusid Läti punavalgepunalipu ideega. Selle lipu valmistas (tikkis) talle 1916. aasta teisel poolel Valmiera pagulaslaste varjupaiga õpetaja Marianna Straumane (1896–1985), kellest sai hiljem J. Lapiņši abikaasa. 1917. aastal asutas Lapiņš Valmieras Rahvaülikooli ja osales kõigil olulisematel avalikel üritustel. Õpetaja majas Aleksandra tänaval elasid või külastasid pikemat või lühemat aega Läti kultuuritegelased Jānis Akuraters, Kārlis ja Lizete Skalbes, Pauls Dāle, Ernests Blanks, Linards Laicens jne.
Lätlaste kasvava enesekindluse tunnistuseks lehvis punavalgepunane lipp Valmiera Läti Seltsi hoone kohal Vidzeme maakogu ajal 1917. aasta märtsis. Üks punavalgepunase riigilipu tulihingelisemaid populariseerijaid Jānis Lapiņš osales samuti Valmieras (Vecpuišu pargis) toimunud uue Läti riigi väljakuulutamisele pühendatud kogunemisel! Oma pöördumises Valmiera kooliõpilastele ütles ta maalilises keeles, et „kõik Läti rahva iidsed unistused lähenevad oma täitumisele, aga ka uppunud Valguse palee peab kerkima.“ Valmiera koolide noortel polnud aimugi, kui prohvetlikeks Lapiņši sõnad osutuvad, sest Läti väljakuulutatud vabadus tuleb veel välja võita!
1920. ja 1930. aastatel hoiti seda väärtuslikku reliikviat Lapiņši perekonnas, seejärel nõukogude ajal peideti see hoolikalt. Saksa okupatsiooni ajal evakueerusid Marianna ja tema tütar koos tehasega, kus nad töötasid, Saksamaale, võttes loomulikult lipu kaasa. Pärast sõda Lätti naastes tuli seda aastaid varjata. 1997. aastal annetas Marianna ja Jānis Lapiņši tütar Lija Poga just selle lipu, mis oli sel ajal juba üle 80 aasta vana, Cēsise muuseumile. Tähelepanuväärne on see, et esimene kroonikas mainitud lipp valmistati Cēsises 1279. aastal kui meie Läti lipu ideoloogiline prototüüp, kuid esimene riigilipp õmmeldi ja valmistati Valmieras 1916. aastal.
Informatiivne ja illustreeriv materjal Pumpuriņš T. teose "Punane, valge ja punane – Läti lipu värvid" põhjal. Cēsis, 2000. ja Valmiera muuseumi kogu.
https://www.valmiera.lv/lv/kultura/latvijai_100_/brivibas_stasti/janis_lapins/
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud objektid
J. Lapiņši, esimese Läti lipu autori mälestuspaik
Asub Priekuļi vallas Veselava vallas “Lejas Pintuļi”.
Nähtav on Läti lipu autori Jānis Lapiņši mälestusmärk.
Läti riigilipu loomine toimus Esimese maailmasõja ajal. 1915. aastal, Läti laskurpataljonide lippude loomisel, pakkusid üksikud kunstnikud lipukujunduseks välja punase, valge ja punase värvi. Haridustöötaja ja ajakirjaniku Jānis Lapiņši kavandi järgi valmistas punavalge-punase lipu 1916. aasta teisel poolel tema õpilane Marianna Straumane, kes oli Valmiera pagulaskodu õpetaja.
See on esimene teadaolev ja tegelikult valmistatud Läti riigilipp, mis on säilinud tänapäevani.
2014. aastal avati Priekuļi piirkonna Veselava vallas “Lejas Pintuļis” lipueelse autori Jānis Lapiņši mälestuspaik.
Esimene teadaolev autentne Läti riigilipp, mis smugeldati Venemaale ja peideti hoolikalt Nõukogude ja Saksa okupatsioonide ajal, asub praegu Cēsise ajaloo- ja kunstimuuseumis . Selle annetas 1997. aastal nende tütar Lija Poga.
Võnnu Ajaloo- ja Kunstimuuseumi väljapanek Uues Lossis
Võnnu Ajaloo- ja Kunstimuuseum asub keset Võnnu (Cēsise) vanalinna Uues Lossis. Muuseumis on välja pandud kahest osast koosnev püsiekspositsioon „Võnnu, Läti ajaloo sümbol”. Näitus „Puna-valge-punane lipp Võnnu ja Läti ajaloos” tutvustab Läti rahvuslipu lugu 13. sajandist 20. sajandini, mil sellest sai riigisümbol, Läti kütipolkude lippe ja rahvusvärvide kasutamise traditsioone Läti Vabadussõja ajal. Näitus „Võnnu ja Läti Vabadussõda” annab ülevaate Võnnu roodu asutamisest 1918. aasta detsembris, eestlaste ja lätlaste ühisest võitlusest 1919. aasta Võnnu lahingus, ajast, mil Võnnu oli Bermondtiaadi ajal lühikest aega Läti ajutiseks pealinnaks, ning Võnnu võidusamba ajaloost. Põgenemistoas „Võnnu lahingu legendid” on osalejatel tund aega mõistatuste lahendamiseks ja peidetud esemete otsimiseks, et leida toast väljapääs. 8. detsembril 1918 asutas vanemleitnant Artūrs Jansons Võnnu lossis Võnnu roodu, mis oli üks esimesi Läti relvajõudude üksusi. 8. detsembril 1933 avati Võnnu Uues Lossis, kus tookord asus 8. Daugavpilsi jalaväepolgu staap ja garnisoni ohvitseride klubi, roodule pühendatud mälestusplaat, millega võib nüüd tutvuda muuseuminäitusel.
Hirvepark ja kontserdisaal "Valmiera"
Park asub Valmiera kesklinnas.
1914. aastal otsustasid kaheksa ettevõtlikku Valmiera elanikku rajada tolleaegse linna serva pargi alkoholivaba buffet'ga ja raamatuletiga – nii algas Vecpuiši pargi ajalugu.
Pargi arendustööd katkestas Esimene maailmasõda.
Juba sõja alguses rajati paviljonisaali haavatud sõdurite haigla. Hoone teisel korrusel asus Valmiera Punase Risti komitee, selle keskne annetuste vastuvõtupunkt ja ladu.
Valmiera komitee oli üks aktiivsemaid Lätis. 1914. aasta oktoobris haldas see 33 haiglat 375 voodikohaga. Komitee kogus raha haiglate ülalpidamiseks ja haavatud sõdurite raviks, sooja pesu ja reisiraha pakkumiseks paranenutele, läbisõitvate haavatud sõdurite toitlustamiseks ning saatis ka otse rindele kingitusi. Üks aktiivsemaid Punase Risti komitee töötajaid korjanduste korraldamisel oli Kārlis Ulmanis (1877–1942), kellest sai hiljem iseseisva Läti esimene peaminister.
Vecpuiši pargiga on seotud ka legendaarsete Läti laskurpataljonide asutamise ajalugu. 4. ja 5. augustil 1915 tegutses pargis vabatahtlike värbamiskomitee ning 6. augustil viidi siit noorsõdureid väljaõppele. Hiljem viidi siit mitu korda sõduriteks ka Valmiera ja ümbruskonna noormehi. Sõja ajal korraldati pargis ka mitmesuguseid kultuuri- ja heategevusüritusi, kuid kõik kogutud vahendid kasutati sõjast kannatanute abistamiseks.
18. novembril 1918 heisati Valmieras esimest korda riigilipp riigilipuna ja mängiti esimest korda uut hümni „Jumal, õnnista Lätit“.
Teise maailmasõja ajal asus Vecpuiši pargi paviljonihoones haigla ja laskureid viidi lahingusse. Nõukogude okupatsiooni ajal, 12. augustil 1940, nimetati park Valmiera linnavalitsuse otsusega ümber Komsomoli pargiks.
Pärast Teist maailmasõda kasutati arhitekt Freibergsi projekteeritud paviljoni nii kultuurikeskusena (kuni 1966. aastani) kui ka spordikoolina. Üheksakümnendate lõpus (1998) hakkas Bachelor's Parki paviljon taas aktiivselt tegutsema.
Restorani "Vecpuisis" ruumides väljapandud fotod kujutavad pargi rajajaid.
