Jānis Lapiņš ja Läti esimese punase -valge -punase lipu visand
Läti riigilipu loomine toimus Esimese maailmasõja ajal. 1915. aastal pakkusid mõned kunstnikud Läti laskurpataljoni lippude loomisel lipuheitmiseks punakas-valge-punaseid värve. Pärast seda, kui õpetaja ja ajakirjanik Jānis Lapiņš 1916. aasta teisel poolel heitis punavalge-punase lipu, valmistas selle tema õpilane Valianera pagulaste varjupaiga õpetaja Marianna Straumane. See on esimene teadaolev ja tegelikult valmistatud Läti riigilipp, mis on säilinud ka tänapäevani.
Üks tulihingelisemaid Läti iseseisvusidee edendajaid oli Veselavas sündinud õpetaja ja ajakirjanik Jānis Lapiņš (1885-1941), kes töötas 1915. aasta sügisest Valmiera Kaubanduskoolis. Lisaks tavapärasele koolitööle peavad pagulased tegelema pagulastega. Pagulasvarustuse organisatsiooni "Ziemeļpalīdzība" kontor asub lossivaremete taga, linna parimate seas Maršneri majas.: ""
Jānis Lapiņš paelus paljusid Läti punavalge-punase lipu ideega. Selle lipu valmistas (tikkis) talle 1916. aasta teisel poolel Valmiera pagulaste laste varjupaiga õpetaja Marianna Straumane (1896 -1985), kellest sai hiljem J. Lapiņsi naine. 1917. aastal korraldas Lapiņš Valmieras Rahvaülikooli, osales kõigil tähtsamatel avalikel üritustel. Läti kultuuritöötajad Jānis Akuraters, Kārlis ja Lizete Skalbes, Pauls Dāle, Ernests Blanks, Linards Laicens jt elavad ja külastavad õpetajat pikemat või lühemat hetke Aleksandra tänava Krēsliņa majas.
Lätlaste kasvava enesekindluse tunnistuseks lehvis punavalge-punane lipp 1917. aasta märtsis Vidzeme maakoosoleku ajal Valmiera Läti Seltsi hoone kohal. Valmiera (Vecpuišu park) uue Läti riigi väljakuulutamisele pühendatud kohtumisel osales ka üks punase -valge -punase riigilipu tulihingelisemaid populariste - Jānis Lapiņš. Oma pöördumises Valmiera koolide õpilastele ütles ta maalilises keeles, et "nüüd lähenevad kõik muistsete Läti inimeste unistused täitumisele, kuid üles tuleb tõsta ka uppunud Valguse loss". Valmiera koolide noored ei saanud isegi aru, kui prohvetlikud Lapinsi sõnad kujunevad, sest välja kuulutatud Läti vabaduse eest tuleb veel võidelda!
1920. ja 1930. aastatel hoitakse väärtuslikku reliikviat Lapiņu perekonnas, seejärel nõukogude ajal hoolikalt peidetud. Saksa okupatsiooni ajal evakueeriti Marianna ja tema tütar koos tehasega, kus nad töötasid, Saksamaale, mõlemad muidugi lipuga. Pärast sõda, naastes Lätti, tuli seda aastaid varjata. 1997. aastal kinkis Marianna ja Jānis Lapiņi tütar Lija Poga selle lipu Cēsise muuseumile üle 80 aasta. On märkimisväärne, et kroonikas mainitud esimene lipp valmistati 1279. aastal Cēsises meie Läti lipu ideoloogilise prototüübina, kuid esimene riigilipp õmmeldi ja valmistati Valmieras 1916. aastal.
Informatiivne ja illustreeriv materjal Pumpuriņšilt T. Punane-valge-punane-Läti lipuvärvid. Cēsis, 2000 ja Valmiera muuseumi kogu.
https://www.valmiera.lv/lv/kultura/latvijai_100_/brivibas_stasti/janis_lapins/
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud objektid
Läti esimese lipu autori J. Lapiņši mälestuspaik
See asub Priekuļi rajoonis Veselava vallas "Lejas Pintuli".
Vaadata saab Läti eellipu autori Jānis Lapiņase mälestusmärki.
Läti riigilipp loodi Esimese maailmasõja ajal. 1915. aastal pakkusid mõned kunstnikud Läti laskurpataljonide lippude loomisel lipuheitjatele punast ja valget värvi. 1916. aasta teisel poolel valmistas pedagoogi ja ajakirjaniku Jānis Lapiņa heisatud puna-valge lipu tema õpilane, Valmiera pagulaskodu õpetaja Marianna Straumane.
See on esimene teadaolev ja tegelikult valmistatud Läti riigilipp, mis on säilinud meie ajani.
2014. aastal avati Priekuļi maakonnas Veselava vallas "Lejas Pintuulis" eellipu autori Jānis Lapiņase mälestusmärk.
Esimene teadaolev autentne Läti riigilipp, mis läbis Venemaa põgenikekoridore, peideti Nõukogude ja Saksa okupatsiooni ajal hoolikalt ning seda hoitakse praegu Cēsise ajaloo- ja kunstimuuseumis . Selle kinkis 1997. aastal nende tütar Lija Poga.
Võnnu Ajaloo- ja Kunstimuuseumi väljapanek Uues Lossis
Võnnu Ajaloo- ja Kunstimuuseum asub keset Võnnu (Cēsise) vanalinna Uues Lossis. Muuseumis on välja pandud kahest osast koosnev püsiekspositsioon „Võnnu, Läti ajaloo sümbol”. Näitus „Puna-valge-punane lipp Võnnu ja Läti ajaloos” tutvustab Läti rahvuslipu lugu 13. sajandist 20. sajandini, mil sellest sai riigisümbol, Läti kütipolkude lippe ja rahvusvärvide kasutamise traditsioone Läti Vabadussõja ajal. Näitus „Võnnu ja Läti Vabadussõda” annab ülevaate Võnnu roodu asutamisest 1918. aasta detsembris, eestlaste ja lätlaste ühisest võitlusest 1919. aasta Võnnu lahingus, ajast, mil Võnnu oli Bermondtiaadi ajal lühikest aega Läti ajutiseks pealinnaks, ning Võnnu võidusamba ajaloost. Põgenemistoas „Võnnu lahingu legendid” on osalejatel tund aega mõistatuste lahendamiseks ja peidetud esemete otsimiseks, et leida toast väljapääs. 8. detsembril 1918 asutas vanemleitnant Artūrs Jansons Võnnu lossis Võnnu roodu, mis oli üks esimesi Läti relvajõudude üksusi. 8. detsembril 1933 avati Võnnu Uues Lossis, kus tookord asus 8. Daugavpilsi jalaväepolgu staap ja garnisoni ohvitseride klubi, roodule pühendatud mälestusplaat, millega võib nüüd tutvuda muuseuminäitusel.
Poissmeeste park ja kontserdimaja "Valmiera"
Park asub Valmiera kesklinnas.
1914. aastal otsustasid kaheksa ettevõtlikku Valmieri elanikku rajada tollasesse linnaserva pargi alkoholivaba puhvetiga ja raamatulauaga - nii sai alguse poissmeestepargi ajalugu.
Pargi rajamise katkestas Esimene maailmasõda.
Juba sõja alguses rajati paviljoni saali haavatud sõdurite haigla. Maja teisel korrusel asus Valmiera Punase Risti Komitee, selle keskne kingituste vastuvõtupunkt ja ladu.
Valmiera komitee oli Lätis üks töörohkemaid. 1914. aasta oktoobris oli selle hoole all 33 haiglat 375 voodikohaga. Toimkond kogus raha haiglate ülalpidamiseks ja haavatud sõdurite raviks, paranenute soojade riiete ja reisirahaga varustamiseks, läbikäivate haavatud sõdurite toitmiseks, samuti saatis kingitusi otse rindele. Üks aktiivsemaid Punase Risti komitee töötajaid raha kogumisel oli hilisem iseseisvunud Läti esimene peaminister Kārlis Ulmanis (1877-1942).
Vecpuišu pargiga on seotud ka legendaarsete Läti laskurpataljonide asutamise ajalugu. 4. ja 5. augustil 1915 töötas pargi ruumides vabatahtlike vastuvõtmise komisjon ning 6. augustil viidi noorsõdurid välja õppustele. Ka hiljem viidi Valmiera ja lähiümbruse poisse siit mitmel korral sõjaväemarssidel välja. Sõja ajal peeti pargis ka erinevaid kultuuri- ja heategevusüritusi, kuid kogu neilt saadud raha kasutati sõjas kannatanute abistamiseks.
18. novembril 1918 heisati Valmieras esimest korda riigilipp riigilipuks ja esimest korda kõlas uue riigi hümn "Jumal õnnistagu Lätit".
Teise maailmasõja ajal oli poissmeestepargi paviljoni hoones laatsaret, lahingutesse viidi vibulaskjaid. Nõukogude okupatsiooni ajal, 12. augustil 1940, nimetati Valmiera linnavalitsuse otsusega park ümber Komjaunatnese pargiks.
Pärast Teist maailmasõda kasutati arhitekt Freibergi ehitatud paviljoni nii kultuurikeskusena (1966. aastani) kui ka spordikoolina. Üheksakümnendate lõpus (1998) hakkas Vecpišu pargi paviljonis taas kihama.
Pargi rajajad on näha restorani "Vecpuisis" ruumidesse paigutatud fotodel.
