Liivimaa unustatud rannik
Viimased liivlaste külad Läti looderannikul hävitati süstemaatiliselt ja kuulutati nõukogude poolt alates 1950. aastast keelatud tsooniks. Sellest rahvast jäi ellu vaid käputäis 12 kalurikülas ja nad kogevad praegu omamoodi kultuurilist taassünni.
Keelatud kallas (1941–1990)
Nõukogude okupatsiooni aastakümned said liivlastele saatuslikuks. Nagu lätlased, leedulased ja eestlased, ei olnud ka liivlased küüditamise eest kaitstud. Paljud emigreerusid. Rannik kuulutati Nõukogude piiritsooniks. Külad veritseti surnuks. Kalapüük, traditsioonilise majanduse selgroog, kollektiviseeriti sundkorras, kohalikud kalameeskonnad likvideeriti. Liivi keel keelati. Nüüd seisid selles rannikualal, kus kunagi õitses elu, vaatetornid ja sõjaväebaasid. Tühi maa.
Enne sõda oli Lielirbes 60 maja. 1969. aastal oli neid veel 19, 1986. aastal – viis. 1959. aastal oli veel 185 liivlast, kellest 87 rääkisid samuti liivi keelt. Vaide kalur, 82, Alfons Bertholds: „Merele juurdepääs oli keelatud. Alates kella 18-st kehtis üldine keeld. Kalapüük ei olnud lubatud. Kalapüük oli tsentraliseeritud 60 km lõunasse, Rojasse. Paljud lahkusid kodudest ja läksid Rojasse või mujale. Kogu rannik ventspilsist Kolkani oli keelatud tsoon, kuhu sai siseneda ainult väljastpoolt spetsiaalse pääsmega.“
tõlge saksa ajakirja "Pogrom" 1992. aasta novembri ja detsembri numbrist - "BANGA" (Põhja-Kurzeme ranniku ajaleht), 5. märts 1993; saatis Inese Roze (Talsi piirkonna turismiinfokeskus)
