Kolka piirivalvuritest

Olin siis laps ja käisin suvel vanaisa juures. Mulle meeldis see kõige rohkem, kuna me ei tohtinud ujuda. Võiksime minna mereäärde meie lähedal asuva "Kristuse" maja lähedale, aga mul oli lapsena arusaamatus, nii et siis on meri siin, aga mereranda ei saa minna ja see on alati küntud rand. Üks selline elav mälestus lapsepõlvest, kui selline lasteparv vees pritsis ja me isegi ei märganud, et olime vee peal liikunud väljaspool lubatud ujumiskohta. Korraga näeme, et hobune, piirivalvur seljas, ajab kuradi mööda merd, ratsutab meie poole mere ääres ja tohututes kajakates. Kuidas see seal lõppes, enam ei mäleta, ilmselt välja aetud. Olin 10 -aastane. See tundus nii kummaline, et ta ei näinud tegelikult lapsi binokliga mängimas. Mäletan seda sündmust väga eredalt, see oli 1950ndate lõpp.
Teine asi, mis mulle meelde jäi, oli see, et immigrandina saatsid vanaisa ja vanaema mulle tunnistused Riiasse sisenemiseks, küla kinnitas, et vastuväiteid pole ja siis on võimalik siseneda. Aga nende lubadega on kõik juba läinud, äkki on vaja sõita, aga luba pole ja riskid. Sest loa saamiseks tuli oodata vähemalt 10 päeva. Ta riskis ja sõitis, sest teadis, kus piirivalvurid valves on, enne seda istus ta põllul bussist maha ja kas keegi Kolkast sõitis hobusega tema poole või ülejäänud tee kõndis mööda metsa rajad. 1980. aastatel oli see juba palju lihtsam, sest luba anti sugulastele juba aastaks. Kuid 1960.-70. Aastatel andis see ainult kolmeks kuuks.
Kui keegi tabati ilma loata, siis isiku identiteedi väljaselgitamisel kooriti kioski juures kartul (ese). Samamoodi, kui lapsed käisid kursusel Kolkasragsi juures ja nad kinni püüdsid, pidid nad kartulid koorima. On juba nii, et iga keelatud asi on huvitav, eriti noorte jaoks.
Mäletan, et esimest korda läksin 1950. aastate keskel Kolka neeme tuletorni, sest vanaisa oli kalamees ja sõitis kaluripäeval oma mootorpaatidega. Sissepääs Kolkale kaluripäeval oli alates 1970. aastatest lubatud kõigile, loomulikult pidi pass kaasas olema. Tänapäeval pole aga kaluripäev enam pool sellest, mis varem, sest siis näidati kõike, mida Kolkas toodeti, aga ka erinevaid kalurite tegemisega seotud võistlusi: võrkude parandamist, kalapakkijate ja kalavaatlejate võistlusi. Kaluripäevale tulid ka piirivalvurid ja meremehed. Tekkis võitlus sellega, mida te teeksite, viin peas ja sõnavahetus paistis silma. Aga oli ka nii, et kohalikud hakkasid ise kaklema ja piirivalvurid läksid lahutama, nii et kõik läks. Piirivalvurid hakkasid harva ise kaklema, sest pärast seda ei saadetud neid kauaks külla, isegi mitte poodi, sest distsipliin on range.
Koolil oli piirivalvuritega väga tihe koostöö. Koolis oli rühm noori piirivalvureid. Piirivalvurid korraldasid õpilastele igasuguseid mänge ja koolitusi.
Ma pole kunagi aru saanud, miks on Lielirbe, Lūžņa need kohad, kus need suured sõjaväebaasid sees on. See oli minu teadmatus, sest need on kohad, kus nad oma puhkekahurid selga panevad, nad lasevad nendega Saaremaa poole ja sealt jälle Servide neeme poole, nii et väin on täielikult kontrolli all ja keegi ei pääse läbi.

Lapsepõlvest (viiekümnendate keskpaigast) meenub juhtum, kui me lapsena ujusime Kolka rannas. Tol ajal oli Kolkas vaid teatud kohti, kus seda teha sai. Meie, nagu lapsed, pole ilmselt märganud, et oleme "ametlikust" supluskohast kõrvale kaldunud. Järsku nägime ratturit - piirivalvur hobusel - vee peal hüppamas, et meid merest välja ajada. Me olime siis kõik väga hirmul. Tol ajal olid väga kummalised tunded - justkui elaksime päris mere kaldal, kuid randa minekuks pidime minema teatud kaugematesse kohtadesse. Te ei tohtinud ületada luiteid. Isegi küla piires hüppati hobune hobuse selga, et näha "rikkujate" jälgi. Viimati leidsin foto oma emast 1952. aastast. Alles tänase vaatega nägin ema taga küntud randa, kuid merepiiril - sõjalaeva. Tol ajal oli kombeks selliseid asju teha. Meil kõigil olid load. Neid kontrolliti Mērsragis (harva), enne Rojat ja Kolkat, kus ehitati piirivalvurite onnid. 1980. aastatel oli kontrolli vähem. Kolkas oli piirivalvepost (zastava). Piirivalvuritega saime hästi läbi. Selles teenivad sõdurid vabastati sageli filmilinastustele. Balli ajal toimus üks kaklus, kuid sellest võtsid osa Kolkasragsis teeninud mereväe sõdurid.
Piirivalvurid jätsid oma ametikohad väga tugevaks, midagi hävitamata, konfliktideta, kultuuriliselt, koguti jäätmeid. Aga pärast seda kohalikud…