Kolka piirivalvurite kohta

Olin tol ajal laps ja külastasin suvel vanaisa. Mulle meeldis see, eriti kuna meil oli ujumine keelatud. Me võisime minna mere äärde "Kristi" maja lähedale, aga lapsena tekkis mul arusaamatus, et mis seal ikka, meri on siin, aga mere äärde ei saa minna ja see on alati see küntud rand. Üks selline eredalt meelestatud lapsepõlvemälestus on see, kui me lastega vees sulistasime ja me ei pannud isegi tähele, et olime lubatud ujumisalast välja triivinud. Järsku näeme hobust mööda merd galopeerimas, piirivalvur seljas istumas, mööda mereranda ja tohutu galopiga meie poole kappamas. Ma ei mäleta, kuidas see lõppes, vist aeti ta minema. Ma olin siis 10-aastane. See tundus nii naljakas, võib-olla ta tõesti ei näinud oma binokliga lapsi seal mängimas. Mäletan seda sündmust väga eredalt, see oli 1950. aastate lõpus.
Teine asi, mis mulle meelde jääb, on see, et immigrandina saatsid mu vanaisa ja vanaema Riiga sisenemistunnistused, küla kinnitas, et vastuväiteid pole ja siis võisin siseneda. Aga ma olin nende lubadega juba igasuguseid asju läbi teinud, äkki oli vaja reisida, aga luba polnud ja ma võtsin riski. Sest loa saamiseks pidin ootama vähemalt 10 päeva. Võtsin riski ja sõitsin, sest teadsin, kus piirivalvurid valves on, siis tulin enne seda kohta bussist maha ja kas keegi Kolkast ratsutas mulle hobusega vastu või kõndisin ülejäänud tee jalgsi mööda metsateid. 1980. aastatel oli see palju lihtsam, sest sugulastele anti load juba aastaks. Aga 1960.-70. aastatel anti neid ainult kolmeks kuuks.
Kui keegi tabati ilma loata, siis isiku tuvastamise ajal käskis zastava (post) tal kartuleid koorida. Samamoodi pidid lapsed, kui nad teel Kolkasragsi sattusid ja nad ta tabasid, kartuleid koorima. On tõsi, et kõik keelatud asi on huvitav, eriti noortele.
Mäletan, et käisin esimest korda Kolka neeme tuletornis 1950. aastate keskel, sest mu vanaisa oli kalur ja sõitis kalurite festivali ajal oma mootorpaatidega. Alates 1970. aastatest oli kalurite festivali ajal Kolka sisenemine lubatud kõigile, loomulikult pidi kaasas olema pass. Tänapäeval pole kalurite festivalid poolikutki sellest, mis nad vanasti olid, sest siis näidati kõike, mida Kolkas toodeti, samuti toimusid mitmesugused kalurite tööga seotud võistlused: võrkude parandamine, kalapakkimise ja kalavaatluste võistlused. Kalurite festivalile tulid ka piirivalvurid ja meremehed. Toimusid kaklused, mis teha, viin peas ja sõimamine. Aga juhtus ka seda, et kohalikud ise alustasid kaklusi ja piirivalvurid läksid seda laiali ajama ning kõik läks valesti. Piirivalvurid ise alustasid kaklusi harva, sest pärast seda ei lubatud neid pikka aega külla, isegi mitte poodi, sest distsipliin oli range.
Koolil oli piirivalvuritega väga tihe koostöö. Koolis oli rühm noori piirivalvureid. Piirivalvurid korraldasid õpilastele igasuguseid mänge ja koolitusi.
Ma ei saanud ka kunagi aru, miks Lielirbes ja Lūžnias on need kohad, kus need suured sõjaväebaasid sees on. See oli minu teadmatus, sest need on kohad, kus nad oma paisupaukude ülespanemisel lasevad Saaremaa poole ja sealt tagasi Cape Servesi poole, nii et väin on täielikult kontrolli all ja keegi ei pääse läbi.

Oma lapsepõlvest (1950. aastate keskpaik) mäletan üht juhtumit, kui me lastena Kolka rannas ujusime. Sel ajal olid Kolkas ainult teatud kohad, kus seda teha tohtis. Meie – lastena, lummatuna, ilmselt ei pannud tähele, et olime „ametlikust” ujumiskohast kõrvale kaldunud. Järsku nägime ratsanikku – piirivalvurit hobuse seljas, kes läbi vee galopeeris, et meid merest välja ajada. Me kõik olime sel ajal väga hirmul. Sel ajal tekkisid väga kummalised tunded – justkui elaksime otse mere ääres, aga randa minekuks pidime minema teatud kohtadesse – kaugemale. Üle luidete ei tohtinud minna. Isegi küla piires tallati randa hobuse seljas, et näha „sissetungijate” jälgi. Hiljuti leidsin oma ema foto aastast 1952. Alles tänase vaatega nägin ema selja taga küntud randa ja mere silmapiiril – sõjalaeva. Sel ajal olime selliste asjadega harjunud. Meil kõigil olid load. Neid kontrolliti (harva) Mērsragsis, enne Rojat ja Kolkat, kuhu olid ehitatud piirivalveonnid „tõkkepuuga“. Kaheksakümnendatel oli kontrolle vähem. Kolkas oli piirivalvepunkt (zastava). Saime piirivalvuritega hästi läbi. Seal teenivaid sõdureid lasti sageli filmilinastustele. Ühe balli ajal oli kaklus, aga see oli seotud mereväe sõduritega, kes olid teeninud Kolkasragsis endas.
Piirivalvurid lahkusid oma teenistuskohtadest väga soliidselt, midagi lõhkumata, konfliktideta, kultuuriliselt, prügi korjati kokku. Aga siis kohalikud...