Rannikupatarei Olmaņi juures

Kuni 1955. aastani sisaldas patarei nr 456 nelja Kane tüüpi 152 mm suurtükki, mis toodeti Esimese maailmasõja ajal ja mida kasutati laialdaselt NSV Liidu Läänemere rannikualade kaitseks Eestis ja Lätis ning kaugemalgi. Pärast 1955. aastat asetatakse põhja kõrvale uus patarei - samuti neli MY - 2 tüüpi 152 mm püstolit. Nad said tulistada oma mürske 25 km kaugusel. Ehituse ajal oli see tolleaegsetest rannapatareidest moodsaim, selle paigaldamine algas 1952. aastal. Kui uus patarei lahinguks valmis oli, demonteeriti vana Kane tüüpi kahur ja see viidi Ventspilsi. Uuel akul on juhtimispunkt, kaugmaa torn, diiselgeneraatorite varjualused, juhtimispunktis tuleohutuse tagamiseks 50 kuupmeetrise mahutavusega bassein ning diiselgeneraatorite jahutamiseks on olemas ka spetsiaalsed rajatised. Aku oli lahinguvalmis ja töötas kuni 1975. aastani, mil see "konserveeriti" ja hoiti reservis.

Viimati kuulutati patareis lahinguhäire välja, kui lahingulaeva "Stremiķeļni" meeskond mässas Riias peasekretäri Brežnevi režiimi vastu. Aku ei pidanud aga mässulise laeva pihta tule avama, mis väljus Riia sadamast, kuna seda õhust pommitati. Aku asukoht - seal, kus Ventspils - Kolka maantee ristub Irbe jõega, mere ääres. Seal asub ka piirivalve osa. Vanade ja uute patareide vahel oli komandopunkt ja vaatluspunkt ning möödus kitsarööpmeline raudteeliin. 1950. aastatel on kaldal asuvad patareid oma sõjaväeelu teeninud, kuna uuemad ja kaasaegsemad relvad - raketid - on relvastatud. Mõnes kohas, näiteks Pitragsi mere ääres, paigaldatakse vaenlase petmiseks maketid tõeliste rakettide asemel. Paralleelselt patareide ehitamisega rajatakse Irbe jõe kaldale teeninduspersonali sõjaväelinnak ja paigaldatakse raadioseadmed Ida -Euroopa kohal oleva õhuruumi jälgimiseks. Kohalikud mäletavad siiani, et kui õppus toimus ja see patarei tulistas, oli kahurimürinat kuulda isegi Ventspilsis ja mõned head aknad raputasid aknaid.