Ezera põliselaniku Jānis Miesnieksi mälestused Teise maailmasõja lõpust Ezeras
Ezere kultuuriloo ja koduloo muuseum "Tollimaja" asub ajalooliselt olulises hoones. 8. mail 1945 allkirjastati siin Kuramaa rindel piiramisrõngas olnud natsi-Saksamaa armee üksuste kapitulatsiooniakt.
Endine Ezeri elanik Jānis Miesnieks (sündinud 1930) jagab oma mälestusi tolle päeva sündmustest.
Saabus 1945. aasta kevad ja rinne oli juba Salduse lähedal. Ka kõik naabrid naasid sunniviisiliselt evakueerimiselt Leetu. Saatuse tahtel sain tunnistajaks olulisele ajaloolisele sündmusele. Ühel maipäeval oli Mažeikiaist pärit noormees tulnud suvetöö eest tasu saama. Laadisime vastavad viljakotid hobuvankrisse, mida vedas vana ja väga kogenud mära Irma. Liikumine sai toimuda ainult mööda maantee väga kitsast serva, sest keskel oli sügav, mudane vagu, mida vedasid rasked masinad. Oli juba pärastlõuna, kui lahkusime „Zaķist“ Ezeri poole. Kiirus, millega edasi liikusime, võis olla umbes 3 km tunnis. Sõjaväe maanteepatrull ei lasknud meil aga Ezeris asuvast Vadakste sillast Mažeikiaisse sõita. Järgmine sild üle Vadakste jõe oli Laižuvas ja 13 km asemel sai sihtkohta viiva tee pikkuseks 33 km. Mõne kilomeetri pärast liikusid meie poole mööda seda lagunenud teed, otsekui teisest dimensioonist pärit fantoomid, mitu suurepärast musta limusiini. Nägime selgelt kajutis istuvaid inimesi – kõrgeid Punaarmee ülemaid, aga kõige tagapool istus iseloomulike kõrgete vormimütsidega Saksa ohvitser. Teel kuulsime rindelt ka üsna valju hääli. Aga kui öö teele saabus, oli kogu rindejoon tuleleegis, raketisaluudis, säravate kuulide jäljed kaunistasid taeva äärt nagu helmeste ketid. Ilus, isegi kui see polnud verekulu. Oli ilmne, et minu Kuramaa piirkonnas oli põrgulik põrgu hakanud kontrollimatult keema... Mida pimedamaks läks, seda intensiivsemalt valgustasid esituled äärt.
Jõudsime Mažeikiaisse päikesetõusul. Tagasihoidlik suvila äärelinnas, nagu selgus, oli meie pika, märkimisväärse vaevaga ja põnevate sündmustega täidetud teekonna lõppsihtkoht. Siin laaditi kaup maha ja me saime arusaamatu sõnumi: sõda on läbi!!! Eile, 8. mail, kirjutasid sakslased Ezeres allaandmisaktile.
Tühjendatud vankriga asusin kohe läbi järve koju teele, kurnatusest tukastades. Vähem kui päevaga oli olukord maailmas dramaatiliselt muutunud: kui ma eile kodust lahkusin, oli seal veel sõjaseisukord, kuid 9. mai hommikul valitses rahu. Järves, Vadakste silla taga, möödusin endisest tollimajast, kus eile olid Wehrmachti volitatud esindajad allkirjastanud Kuramaa piiramisrinde armeede tingimusteta alistumise akti. Just sel põhjusel oli tee üle silla eile suletud ja saatus andis mulle võimaluse näha sündmuses osalejaid ja emotsioonide lainet rindel esimesel rahuööl. Sellega oli Kuramaa katlas olev põrgulik hautis keemise lõpetanud. Kui ma 9. mai hommikul „Zaķisse“ tagasi jõudsin, olid meie majas elavad armee sideohvitserid tõelises paanikas...
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Ezere kohalik ajaloohoidla "Muitas Nams" ("Tollimaja")
Ezere tollimaja asub Ezeres Saldus-Mažeikiai maantee lähedal Läti-Leedu piiril. Selles hoones kirjutati 8. mail 1945 alla nn Kuramaa taskusse piiratud Saksa armeeüksuste "Kurzeme" (Kuramaa) kapitulatsioonilepingule. Arvatakse, et Teine maailmasõda lõppes tegelikult Ezeres. Tollimajas on II maailmasõja lõpu sündmusi kajastav väljapanek ja Ezere valla ajalugu vanast ajast kuni tänapäevani kirjeldavad eksponaadid. 7. mai 1945. aasta hommikul saatis Leningradi rinde ülem marssal L. Govorov armeegrupi "Kurzeme" juhtkonnale ultimaatumi, et see paneks relvad maha. Üleandmisakt allkirjastati asjaosaliste poolt 8. mail ja selles kirjeldati üksikasjalikult üleandmise korda, relvade kogumiskohti, esitatavaid dokumente ja andmeid ning muid praktilisi meetmeid.
Punaarmee vangide filtratsioonilaager Grieze'is ja Grieze'i kirik
Grieze asub Läti-Leedu piiril, kus Vadakste jõgi suubub Venta jõkke. Grieze kirik ehitati 1580. aastal, kuid kihelkond eksisteeris juba enne 1567. aastat. Kirikut ehitati mitu korda ümber - 1769. aastal, 1845. aastal ja 1773. aastal paigaldati esimene orel. Nii altarimaja kui ka kaks kirikukella on erinevatel põhjustel kadunud.
Kiriku aias on kalmistu, kuhu on maetud kirikusse kuuluvaid inimesi ja aadlikke inimesi. Üks neist on Grieze organist Friedrich Baris ja tema abikaasa Charlotte, kellele on püstitatud mälestusmärk kirikusakristi ees. Kiriku lõunaküljele on maetud 32 Põhjasõjas langenud Rootsi sõdurit. Kalmistul asuvad ka 110 esimeses maailmasõjas hukkunud saksa sõduri hauad, kellele 1930. aastal püstitati mälestusmärk.
Teise maailmasõja ajal sai kirik kannatada, kui 1944. aasta oktoobri lõpus venitati rindejoont mööda Venta jõge ja Saksa 225. jalaväediviis paigutati Grieze kiriku lähedusse. Kui Nõukogude 4. löögiarmee 19. novembril 1944 üle Venta jõe ründas, tabasid mitmed suurtükiväe mürsud kiriku lõunaseina ja kirikutorn sai tugevasti kahjustada.
Pärast armeegrupi Kurzeme kapituleerumist langes Punaarmee Leningradi rindel 284 171 inimest vangi. 7493 olid Saksa vangistusest vabastatud Punaarmee sõdurid. 48 saksa kindralit alistus vangi. Armeegrupi Kurzeme kapitulatsiooni ajal esitatud dokumentide kohaselt oli sõdurite arv umbes 185 000. Ülejäänud ligi 100 000 filtreeritavast inimesest olid Kurzeme tsiviilisikud ja nõukogude põgenikud, sest Nõukogude Leningradi Rinne andis 10. mail 1945 käsu, et kõik mehed vanuses 16-60 aastat tuleb filtreerida.
Punaarmees, erinevalt teiste riikide relvajõududest, ei teostanud sõjavangide sõelumist, valvamist, hooldust ja kaitset mitte armeeüksused, vaid siseorganid - Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat. Filtreerimise põhiülesandeks oli NSV Liidu ja Nõukogude Liidu poolt okupeeritud riikide kodanike avastamine, kes olid osalenud sõjategevuses Saksa poolel. Vangistatud saksa sõdureid uuriti, et tuvastada võimalikke sõjakuritegude toimepanijaid.
Sõjavangide filtreerimislaager asus Grieze kiriku lähedal 10. maist kuni 17. juunini 1945. Laager asus siin tõenäoliselt seetõttu, et Grieze'i kirik asus peamiste teede lähedal. Ümbruskonnas on siiani selgelt näha maasse tehtud kaevikud, kus vangid varjusid külmade öödega külma eest, kattes end mis tahes kättesaadava materjaliga. Selle aja jooksul tekitas Punaarmee kiriku sisemusele märkimisväärset kahju (kõik pingid eemaldati - "sõjategevuse huvides", kantsel sai kahjustada, orel hävitati jne). Kirikuhoones endas loodi pesumaja.
Viimane jumalateenistus kirikus toimus 1950. aastal ja kogudus lakkas olemast. Pärast koguduse laialisaatmist, ka hiljem Läti Loodus- ja Muinsuskaitse Seltsi järelevalve all, kirikut ei remonditud. Siiski seisis hoone katuse all kuni 1960-1970. aastateni. 1961. aasta tormi ajal sai kirik kahjustada ja 1968. aastal päästsid allesjäänud sisemuse elemendid Rundāle Palace'i töötajad.
Alates 2003. aastast tegeleb kiriku korrastamise ja restaureerimisega rühm Riia koguduste sarnaseid inimesi. Praeguseks on konserveeritud kiriku seinad ja restaureeritud torn.
Saldus Saksa sõdurite kalmistu
Salduse Saksa Sõdurite Kalmistu asub Salduse-Ezerese maantee ääres. 8 hektari suurusel kalmistul on umbes 25 000 Saksa sõduri ja ka mõnede Läti leegionäride säilmed. Ümbermatmisi on toimunud alates 1997. aastast.
1. maist kuni 1. oktoobrini saab mälestustoas vaadata näitust Kuramaa lahingutest. Sel perioodil on mälestustuba avatud tööpäeviti kell 9.00–17.00 ning laupäeviti ja pühapäeviti töötab kalmistul ka giid. Samuti on saadaval Salduse Saksa sõdurite kalmistule maetud ja kogu Lätis langenud sõdurite nimekirjad.
Pampali kirik ja maha lastud maja müürid
Pampāļi on asula Pampāļi kihelkonnas Salduse vallas, kihelkonna keskus Zaņa jõe ja selle lisajõe Abrupe kaldal, 27 km kaugusel maakonnakeskusest Saldusest ja 147 km kaugusel Riiast. Asustus tekkis pärast agraarreformi Pampāļi mõisa keskuse ümber. 1933. aastal omistati Pampāļile tiheasustusega piirkonna staatus.
Vaenutegevus Pampāli väravate juures algas 21. novembril 1944, kui Venta jõge üle surunud Nõukogude 4. löögiarmee alustas rünnakut Salduse suunas. 24. novembriks oli olukord stabiliseerunud ja rindejoon püsis muutumatuna kuni 21. detsembrini.
21. detsembril 1944 algas niinimetatud 3. Kuramaa lahing, mille käigus 1. Balti rinde 4. löögiarmee 4 laskurkorpusega (12 laskurdiviisi) ja 3. kaardiväe mehhaniseeritud korpus ründasid Salduse suunas, et ühineda 2. Balti rinde üksustega. Saksa 132. jalaväediviis kaitses Pampāli piirkonda, mille 436. grenaderirügemendi 1. pataljon oli kindlustatud mõisa ja kiriku piirkonnas.
Pampāli ründasid 1. laskurkorpuse 357. ja 145. laskurdiviis, mida toetasid ulatuslik suurtükitule, ning 39. kaardiväe tankibrigaad. Lahingu esimese 24 tunni jooksul piirati sisse ja ägedas võitluses hävitati praktiliselt Pampāli garnison, mida juhtis 436. grenaderirügemendi 14. (tankitõrje) kompanii ülem kapten Eberard Coll.
Kuna Pampāļi asus otse rindel, kannatasid kõik hooned suurtükitule all ja pole tänapäevani praktiliselt säilinud.
