Ezerest pärit Jānis Miesnieksi mälestused 2. maailmasõja lõpust Ezeres
Ajalooliselt tähtsasse hoonesse on rajatud järve kultuuriloo ja piirkondlike uurimismaterjalide hoidla "Muitas nams". 8. mail 1945 kirjutati siin alla Kurzeme rindel ümberpiiratud Natsi-Saksamaa armee üksuste kapitulatsiooniakt.
Endine Ezeri elanik Jānis Miesnieks (s. 1930) jagab oma mälestusi selle päeva sündmustest.
Tuli 1945. aasta kevad ja rindejoon oli juba Salduse lähedal. Leedust naasid sundevakuatsioonilt ka kõik naabrid. Minust sai saatuse kokkulangevuse tõttu olulise ajaloosündmuse tunnistaja. Ühel maikuu päeval tuli üks tüüp Mažeikikaist, et saada tasu suve jooksul tehtud töö eest. Lohisime vastavad viljakotid hobuvankrisse, mille vedamiseks usaldati vana, paljukogenud mära Irma. Liikumine sai toimuda ainult mööda väga kitsast maanteeserva, sest keskel oli sügav õõnes vagu, mille rasketehnika välja ajas. Oli juba õhtupoolik, kui "Zakai"-st Ezeri poole lahkusime. Tempo, millega me edasi liikusime, võis olla umbes 3 km tunnis. Sõjaväe maanteepatrull meid aga üle Vadakste silla Ezeresse Mazeikikaisse ei lasknud. Järgmine sild üle Vadakste oli Laižuva lähedal ja 13 km asemel kujunes tee sihtpunkti pikkuseks 33 km. Pärast mõnekilomeetrist sõitu liikusid mööda seda rikutud teed meie poole aeglaselt nagu fantoomid teisest dimensioonist. Selgelt oli näha kajutis istuvaid inimesi - kõrged Punaarmee komandörid, aga päris taga istus iseloomulike kõrgete vormimütsidega Saksa ohvitser. Teel kuulsime eestpoolt ka päris kõva häält. Kui aga teele jõudis, põles kogu rinde äär ühest tulest, rakettide salv, helkivate kuulide jäljed kaunistasid taevaserva nagu helmepaelad. Ilus, kui ainult ilma verehinnata. Oli näha, et mu Kurzemīte põrgu oli keema hakanud... Mida pimedamaks läks, seda intensiivsemalt valgustas eestpoolt tulev tuli ääremaid.
Mazeikisesse jõudsime päikesetõusu ajal. Selgub, et tagasihoidlik maakodu oli meie pika kulunud tee lõpp-punkt, mis tehtud märkimisväärse vaevaga ja täis kaasahaaravaid sündmusi. Siin lasti lasti maha, kui ka vastu võeti, tundus, mõistusevastane uudis: sõda on läbi!!! Eile, 8. mail kirjutasid sakslased Ezeres alla kapitulatsioonile.
Tühja käruga läksin väsimusest uinates otsekohe läbi Järve koju. Vähem kui ööpäevaga oli olukord maailmas kardinaalselt muutunud: kui eile kodust lahkusin, oli veel sõjaseisukord, kuid juba 9. mai hommikul valitses rahu. Vadakste silla taguses järves möödusin endisest tollimajast, kus eile olid Wehrmachti volitatud esindajad alla kirjutanud Kurzeme piiramisrinde armeede tingimusteta kapitulatsiooni aktile. Just sel põhjusel suleti eile tee üle silla ja saatus andis mulle võimaluse esimesel rahuööl näha üritusega seotud osalejaid ja emotsioonide tõusu rindel. Sellega oli põrgulik pada Kurzeme katlas keemise lõpetanud. Kui ma 9. mai hommikul "Zaķisse" tagasi jõudsin, olid meie majas elavad sõjaväe sideohvitserid täielikus hullus...
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Ezere kohalik ajaloohoidla "Muitas Nams" ("Tollimaja")
Ezere tollimaja asub Ezeres Saldus-Mažeikiai maantee lähedal Läti-Leedu piiril. Selles hoones kirjutati 8. mail 1945 alla nn Kuramaa taskusse piiratud Saksa armeeüksuste "Kurzeme" (Kuramaa) kapitulatsioonilepingule. Arvatakse, et Teine maailmasõda lõppes tegelikult Ezeres. Tollimajas on II maailmasõja lõpu sündmusi kajastav väljapanek ja Ezere valla ajalugu vanast ajast kuni tänapäevani kirjeldavad eksponaadid. 7. mai 1945. aasta hommikul saatis Leningradi rinde ülem marssal L. Govorov armeegrupi "Kurzeme" juhtkonnale ultimaatumi, et see paneks relvad maha. Üleandmisakt allkirjastati asjaosaliste poolt 8. mail ja selles kirjeldati üksikasjalikult üleandmise korda, relvade kogumiskohti, esitatavaid dokumente ja andmeid ning muid praktilisi meetmeid.
Punaarmee vangide filtratsioonilaager Grieze'is ja Grieze'i kirik
Grieze asub Läti-Leedu piiril, kus Vadakste jõgi suubub Venta jõkke. Grieze kirik ehitati 1580. aastal, kuid kihelkond eksisteeris juba enne 1567. aastat. Kirikut ehitati mitu korda ümber - 1769. aastal, 1845. aastal ja 1773. aastal paigaldati esimene orel. Nii altarimaja kui ka kaks kirikukella on erinevatel põhjustel kadunud.
Kiriku aias on kalmistu, kuhu on maetud kirikusse kuuluvaid inimesi ja aadlikke inimesi. Üks neist on Grieze organist Friedrich Baris ja tema abikaasa Charlotte, kellele on püstitatud mälestusmärk kirikusakristi ees. Kiriku lõunaküljele on maetud 32 Põhjasõjas langenud Rootsi sõdurit. Kalmistul asuvad ka 110 esimeses maailmasõjas hukkunud saksa sõduri hauad, kellele 1930. aastal püstitati mälestusmärk.
Teise maailmasõja ajal sai kirik kannatada, kui 1944. aasta oktoobri lõpus venitati rindejoont mööda Venta jõge ja Saksa 225. jalaväediviis paigutati Grieze kiriku lähedusse. Kui Nõukogude 4. löögiarmee 19. novembril 1944 üle Venta jõe ründas, tabasid mitmed suurtükiväe mürsud kiriku lõunaseina ja kirikutorn sai tugevasti kahjustada.
Pärast armeegrupi Kurzeme kapituleerumist langes Punaarmee Leningradi rindel 284 171 inimest vangi. 7493 olid Saksa vangistusest vabastatud Punaarmee sõdurid. 48 saksa kindralit alistus vangi. Armeegrupi Kurzeme kapitulatsiooni ajal esitatud dokumentide kohaselt oli sõdurite arv umbes 185 000. Ülejäänud ligi 100 000 filtreeritavast inimesest olid Kurzeme tsiviilisikud ja nõukogude põgenikud, sest Nõukogude Leningradi Rinne andis 10. mail 1945 käsu, et kõik mehed vanuses 16-60 aastat tuleb filtreerida.
Punaarmees, erinevalt teiste riikide relvajõududest, ei teostanud sõjavangide sõelumist, valvamist, hooldust ja kaitset mitte armeeüksused, vaid siseorganid - Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat. Filtreerimise põhiülesandeks oli NSV Liidu ja Nõukogude Liidu poolt okupeeritud riikide kodanike avastamine, kes olid osalenud sõjategevuses Saksa poolel. Vangistatud saksa sõdureid uuriti, et tuvastada võimalikke sõjakuritegude toimepanijaid.
Sõjavangide filtreerimislaager asus Grieze kiriku lähedal 10. maist kuni 17. juunini 1945. Laager asus siin tõenäoliselt seetõttu, et Grieze'i kirik asus peamiste teede lähedal. Ümbruskonnas on siiani selgelt näha maasse tehtud kaevikud, kus vangid varjusid külmade öödega külma eest, kattes end mis tahes kättesaadava materjaliga. Selle aja jooksul tekitas Punaarmee kiriku sisemusele märkimisväärset kahju (kõik pingid eemaldati - "sõjategevuse huvides", kantsel sai kahjustada, orel hävitati jne). Kirikuhoones endas loodi pesumaja.
Viimane jumalateenistus kirikus toimus 1950. aastal ja kogudus lakkas olemast. Pärast koguduse laialisaatmist, ka hiljem Läti Loodus- ja Muinsuskaitse Seltsi järelevalve all, kirikut ei remonditud. Siiski seisis hoone katuse all kuni 1960-1970. aastateni. 1961. aasta tormi ajal sai kirik kahjustada ja 1968. aastal päästsid allesjäänud sisemuse elemendid Rundāle Palace'i töötajad.
Alates 2003. aastast tegeleb kiriku korrastamise ja restaureerimisega rühm Riia koguduste sarnaseid inimesi. Praeguseks on konserveeritud kiriku seinad ja restaureeritud torn.
Saldus Saksa sõdurite kalmistu
Saldus Saksa sõduri kalmistu asub Saldus-Ezere maanteel. 8 hektari suurusele kalmistule maeti ümber umbes 25 000 Saksa sõdurit ja mõned Läti leegionärid. Ümbermatmine on toimunud 1997. aastast.
1. maist 1. oktoobrini saab mälestustoas vaadata ekspositsiooni Kuramaa lahingutest. Sel perioodil on mälestustuba avatud tööpäeviti 9.00-17.00, laupäeviti ja pühapäeviti on kalmistul ka matkajuht. Samuti on kättesaadavad Saldusse maetud sõdurite ja langenud sõdurite registrid kogu Lätis.
Teise maailmasõja aegsed lahingupaigad Pampāļi ja Arthurs Hartmanise erakogu
Pampali vallas asuvas "Dzirnavas" asub muljetavaldav antiigikogumik, mida noor kollektsionäär hakkas juba varakult koguma. Erakogusse kuulub palju ümbruskonnast leitud II maailmasõja aegseid reliikviaid.
Kollektsionääri entusiastlikku jutustust kuulates saab tutvuda Pampāļist ja selle ümbrusest leitud antiikesemetega, alates majapidamistarbedest, kaasavara kirstudest, raadiotest ja töötavatest patafonidest kuni sõjaaegsete reliikviateni ja imelise postmarkide kollektsioonini.
Pampāļi ajalugu algas 1835. aastal, kui Ludwig von Stiglitz alustas mõisa ehitamist. 1837. ja 1839. aastal pühitseti Pampally uus kirik.
Vabadussõda
Läti Vabadussõja ajal oli Pampāļi oluline teekonnakoht Järve ja Salda vahel ning selle ümbruses toimus mitu lahingut Dzelzdivisjoni saksa üksuste ja nõukogude Läti vägede vahel. Just Pampāzdļi juurest suundus von Borke pataljon 6. märtsi varahommikul 1919. aastal ühismissiooni täitmiseks ja sattus hiljem arusaamatusse lahingusse Läti eraldiseisva pataljoniga, mille tagajärjel hukkus kolonel Oskars Kalpaks.
Teine maailmasõda
Vaenutegevus Pampally ümbruses algas 21. novembril 1944, kui Nõukogude 4. löögiarmee alustas Venta jõe kaudu rünnakut Salduse suunas. 24. novembriks stabiliseerus olukord ja rindejoon jäi muutumatuks kuni 21. detsembrini.
21. detsembril 1944 algas nn. 3. lüheme bolshoi, mille käigus 1. Balti rinde 4. šokkarmee 4. laskurkorpuse (12 laskurdiviisi) ja 3. kaardiväe mehhaniseeritud korpuse koosseisus ründas Salduse suunas, et ühineda sealse 2. Balti rinde üksustega. Saksa 132. jalaväediviis kaitses Pampally piirkonnas, kusjuures 436. grenaderirügemendi 1. pataljon kindlustas end mõisa ja kiriku läheduses.
Rünnakut Pampallyle viisid läbi 1. laskurkorpuse 357. ja 145. laskurdiviis, mida toetas 39. kaardiväe tankibrigaad, massiivse suurtükitule all. Lahingu esimese 24 tunni jooksul piirati Pampally garnison, mida juhtis 436. Grenaderirügemendi 14. (tankitõrjekompanii) kompanii ülem kapten Eberard Coll, ümber ja hävitati peaaegu täielikult ägedates lahingutes.
Kuna Pampally asus otse rindejoonel, kannatasid kõik hooned suurtükitule all ja on tänapäeval praktiliselt olematuks jäänud. Siiski on säilinud kunagise kiriku piirjooned, mis nõukogude ajal muudeti töökojaks, ning mürskude jäljed endise ... hoone seinal.
Pampali kirik ja hävinud maja seinad
Pampāļi on asula Salduse maakonnas Pampāļu vallas, valla keskus on Zaņase ja selle lisajõe Arupe kaldal, 27 km kaugusel maakonnakeskusest Saldust ja 147 km kaugusel Riiast. Asula tekkis pärast agraarreformi Pampāli mõisa keskuse ümber. 1933. aastal omistati Pampālisele tiheasustuskoha staatus.
Vaenutegevus Pampali eeslinnas algas 21. novembril 1944, kui Ventat sundinud Nõukogude 4. šokiarmee alustas pealetungi Salduse suunas. 24. novembriks olukord stabiliseerus ja rindejoon püsis muutumatuna kuni 21. detsembrini.
21. detsembril 1944 algas nn 3. Kurzeme lahing, mille käigus ründas 1. Balti rinde 4. põrutusarmee 4 laskurkorpusega (12 laskurdiviisi) ja 3. kaardiväe mehhaniseeritud korpus Salduse suunas, et ühendada. seal 2. Balti rinde üksustega. Pampali rajoonis kaitses end Saksa 132. jalaväedivisjon, mille 436. grenaderirügemendi 1. pataljon oli end mõisa ja kiriku ümbruses kindlustanud.
Rünnak Pampāliaile toimus massiivse suurtükitule toetusel 1. laskurkorpuse 357. ja 145. laskurdiviisi poolt, mida toetas 39. kaardiväe tankibrigaad. Lahingu esimese 24 tunni jooksul piirati Pampali garnison, mida juhtis 436. grenaderirügemendi 14. (tankitõrje) kompanii ülem kapten Eberard Coll, ja hävitati ägedas võitluses.
Kuna Pampali asus otse rindejoonel, said kõik hooned suurtükitulest pihta ja pole tänaseks praktiliselt säilinud.
