Egiptuse maa-alusest linnast ja Sodiškėstest
1915. aastal, kui Saksa väed sisenesid Läti territooriumile, iseloomustas sõja esimest faasi manööversõda. 1915. aasta sügisel, kui rinne stabiliseerus Daugava loodusliku takistuse juures, algas positsioonide sõda, mis kestis kaks aastat – kuni 1917. aasta sügiseni, mil Saksa armee, kasutades ära Vene impeeriumis toimunud revolutsioonilisi muutusi ning Vene armee demoraliseerumist ja kokkuvarisemist, läks pealetungile.
Iga väeosa, mis ei ründa, hakkab end sisse kaevama ja kindlustama. Selle dikteerivad nii sõjaline doktriin, taktikalised kaalutlused kui ka ellujäämisvajadus. Kaevikud ja positsioonid kaitsevad sõdureid vaenlase otsese ja kaudse tule (suurtükiväe) ning ebasoodsate ilmastikutingimuste eest.
Algselt ehitati positsioone puitpalkidest, hiljem – 1916. aasta alguses – betoonpositsioonid. Saksa armees vahetati üksusi rinde sektorite vahel harvemini, seega lähenesid Saksa sõdurid positsioonide ehitamisele ettevaatlikumalt – nad teadsid, et ehitavad positsioone endale ja et nad peavad seal ka elama. Vene armees liigutati üksusi sektorite vahel regulaarselt ja pealegi ei ehitatud Vene poolel betoonpositsioone.
Vene armee esimene liin läbis Medumi. Saksa kaitse esimene liin asus 400 meetrit kaugemal, Medumi järve teisel kaldal. Kaugemal lõunas, Sodiškėses (tänapäeval umbes Upmaļi asukohas), asus suurtükiväerügemendi staap. Staabi lähedal asus vaatluspunker. Sodiškėses oli terve rida punkreid, kuid need olid puidust, seega pole need säilinud. Maastikul on näha ainult nende asukohad.
Egiptuses ehk Vilkumiestas, mis asus Saksa teisel liinil, rajati maa-alune linn. Vilkumiestas tegutses alates 1836. aastast postkontor. Vilkumiesta hävitas taanduv Vene armee 1915. aastal, et sakslastel poleks kuskil elada. Vilkumiestaga on seotud veel kaks huvitavat ajaloolist fakti – siin õppis aastatel 1873–1874 Oskars Svensonsi internaadis Jānis Rainis. Kooli asutas parun Oettingen, kes hoolitses kihelkonna arendamise eest. On lugu, et tema sõber, tulevane Saksamaa kantsler Otto von Bismarck, külastas Oettingeni ja veetis Vilkumiestas 10 päeva. Hiljem saatis Oettingen talle kuuluvast Kalkūni piiritusetehasest ka Bismarckile kangeid jooke. Kuigi Bismarcki elulooraamatus selliseid episoode ei kirjeldata, on lugu üsna usutav, arvestades Bismarcki lähedasi sidemeid Balti aadliga ja asjaolu, et Bismarck oli aastatel 1859–1862 Preisi saadik Vene impeeriumis, töötades Peterburis. Vilkumiesti linn asus Peterburi-Varssavi maanteel, mis oli kiireim tee Saksamaale.
Tagumiste positsioonide ehitamisest saab lugeda pioneerleitnant Hans Tröbsti mälestustest, kes teenis 77. reservdiviisi 147. jalaväerügemendi 78. reservpioneerikompaniis. See kompanii oli kogu diviisis ainus, seega olid töösse laialdaselt kaasatud ka jalaväeüksused ise, aga ka 42. vangipataljon, mis keeldus rahvusvahelistele lepingutele tuginedes kiiresti töötamast Vene armee suurtükiväe laskekauguses. H. Trobsti memuaaridest: „Pataljoniülem otsustas luua laagri valitud nõlvale pika, ühekülgse „tänava“ kujul. Kuna elupaikadel peab olema ka enesekaitsevõime, otsustab ta ka, kuhu kaevikud tuleb kaevata. Iga kompanii sai oma positsiooni ja töö algas! Seda on aga lihtne öelda ja kuulata. Aga kui raske on lõhestada juuri täis maad nende „teekabidatega“ – jalaväe sapöörilabidatega. Juured ja kännud eemaldati tääkide, taskunugade, labidate ja kirvestega. Kaugemast tagalast lohistati iga kompanii juurde ehitusmaterjalidega vankreid nagu sipelgaid. Iga puutükk osutus kasulikuks. Kompaniil vedas väga, kui tal õnnestus leida kasesalu. Ükskõik kui suur selline mets ka polnud – see kadus 2–3 päeva pärast. Kasest sobivamat ehitusmaterjali oli raske ette kujutada. Neid oli lihtne transportida, see oli kuulekas nagu talleke – sellest sai palju teha ja seda ka tehti. Kaske kasutati kalmistutele ristide, tammide postide valmistamiseks,“ kaevikute restid, telefonipostid, eluruumide kaunistused, sillapiirded, toolid ja voodid. Kaunistused töötasid nagu mesilased, et valmistada ette varjualuseid järgmiseks kuueks kuuks või vähemalt kevadeni.“
Võimaluse korral elasid sõdurid, eriti ohvitserid, kohalike elanike mahajäetud majades teises reas ja suurtükiväe positsioonidel. H. Trobsti memuaarides kirjeldatakse järgmisi elutingimusi: "Mööbel oli üsna hea - talunik, mööbli eelmine omanik, elas ilmselgelt üsna hästi. Toas oli suur seinapeegel, õmblusmasin ning Euroopa stiilis kapid, toolid ja lauad. Seinad olid tapeeditud ning kaunistatud maalide ja kuivatatud lilledega. Tuba oli laeni ulatuvate seintega jagatud ja kõikjal olid paigaldatud korralikud uksed. Elutoa keskel, kahe ukse vahel, oli suur lahtine kamin, mille olin ise ehitanud ja mis oli kohandatud tammepuudega köetama. Suurepärased tammepuud, mis olid maja tagaosas laotud, andsid meile suurepärast kütust."
Kuna diviisis polnud piisavalt pioneere ja ehitustöid tegi ka jalavägi, koostas leitnant Trobst betoneerimistööde tegemiseks metoodilise materjali „Betoonijuhend (Anleitung zum Betonieren)“ ning iga kompanii sai joonistega kirjelduse.
Kuna rindel polnud võimalik betoonist punkreid valada, otsustati toota betoonplaate ehk pigem plokke, millest hiljem hooneid ehitada. Selleks rajati Staro Dvoriščesse betoonplaatide tehas. Plokid pidid olema sellise raskusega, et üks või kaks sõdurit suudaksid neid tõsta – 15 sentimeetrit paksused ja 60×60 sentimeetri suurused. Nende sisse pandi armatuurkinnituseks õhukesed raudvardad. Seejärel täideti vorm tsemendi ja liiva seguga. Plaadid tulid kokku nii täpselt, et neid sai kasutada tänavate sillutamiseks. Pioneerid olid oma toote üle nii uhked, et jätsid igale plaadile sildi: „R. Pi.K. 78“, mis tõlkes tähendab „Reservpioneeride Kompanii 78“.
Seotud objektid
Jalgrattatee nr 790 "Läbi Esimese maailmasõja punkrite"
Märgistatud piiriülene marsruut, mis läbib Läti ja Leedu territooriumi.
Esimese maailmasõja ajal asus Läti ja Leedu territooriumil mitu aastat „Elu ja surma“ rindel. Selle mõlemale poole ehitati keerukas kindlustuste süsteem kaevikute, punkrite ja punkritega. Tuhanded sõdurid võitlesid ja langesid siin ägedates lahingutes, mida tõendavad langenud sõdurite lugematud matused.
Esimene maailmasõda on jätnud püsivad armid mitte ainult inimeste saatustesse ja südametesse, vaid ka meie maale. Tänapäevani on Augšdaugava piirkonna Medumi kihelkonna metsades säilinud lugematu arv sakslaste ehitatud betoonpunkreid, relva- ja laskemoonaladusid, kaevikuid ja mõlemal pool rinnet võidelnud sõdurite haudu.
See marsruut pakub võimalust näha mitmeid paremini säilinud punkreid, samuti Esimese maailmasõja aegseid näitusi Medumis ja Turmatas (Leedus), mis on pühendatud Esimesele maailmasõjale. Näitused kutsuvad külastajaid tutvuma huvitavate esemete, eksponaatide ja Esimese maailmasõja tunnistustega. Marsruudi kogupikkus mõlemas riigis on umbes 85 km.
Jalgrattateel on võimalus skannida QR-koodi kolme Saksa armee punkri juures ja kuulata lühikest helilugu punkrite ajaloost ja funktsionaalsest kasutamisest. Helilood on saadaval ka IziTraveli platvormil SIIN . Lugusid saab kuulata läti ja inglise keeles.
Tähtis! Kuna tegemist on piiriülese marsruudiga ja läbib nii Läti kui ka Leedu territooriumi, tuletame meelde, et igal inimesel peab kaasas olema isikut tõendav dokument, pass või ID-kaart.
Esimese maailmasõja muuseum
Esimese maailmasõja ägedaimad lahingud Lätis toimusid Daugavpilsi lähedal 1915. aasta augustis ja oktoobris Ilūkste ja Medumi mägismaal. Sakslased üritasid Daugavpilsi läbi murda, kuid venelased püüdsid neid tagasi tõrjuda. Mõlemad pooled ei suutnud ja hakkasid kaevikuid ehitama, luues kolmest liinist koosnevaid süvakaitsepositsioone.
Medumis asuv Esimese maailmasõja muuseum on pühendatud neile lahingutele. Näituse esimene osa tutvustab Medumi ümbruse ajalugu, pakkudes tunnistusi, mis kinnitavad, et Medumi oli enne sõda tihedalt asustatud ja arenenud piirkond. Teine osa keskendub Esimese maailmasõja sündmustele Euroopas ja Lätis. Siin saab tutvuda sõdurite elu ja sõja ajal tekkinud uuendustega ning uurida Saksa ja Vene armee poolt kasutatud relvi. Näituse kolmandas saalis saavad külastajad end sõduri olukorda panna, kogedes punkrielu. Selles saalis on loodud Vene punkri koopia – kaeviku fragment väikese varjendiga, lahinguvälja elemendid ja sõdurite maketid. Kuna Vene armee puidust punkrid ei säilinud, on need muuseumis rekonstrueeritud, Saksa armee betoonpunkreid aga saab näha Esimese maailmasõja punkrite rahvusvahelisel marsruudil. Saal koos varjendi imitatsiooni, audio- ja videoseadmetega loob autentse lahinguvälja atmosfääri.
