Egiptuse ja Sodiski maa-alusest linnast
1915. aastal, kui Saksa väed sisenesid Läti territooriumile, iseloomustas sõja esimest etappi manöövrisõda. 1915. aasta sügisel, kui rinne stabiliseerus loodusliku tõkke Daugava juures, algas positsioonide sõda, mis kestis kaks aastat – kuni 1917. aasta sügiseni, mil Saksa armee kasutas ära revolutsiooni muutusi venelastes. Impeerium ning Vene armee demoraliseerimine ja kokkuvarisemine läks rünnakule.
Iga väeüksus, kes ei ründa, hakkab kinnistuma ja kindlustama. Selle määravad nii sõjaline doktriin kui ka taktikalised kaalutlused ja vajadus ellu jääda. Kaevikud ja positsioonid kaitsevad sõdureid vaenlase otsese ja kaudtule (suurtükivägi), samuti ebasoodsate ilmastikutingimuste eest.
Esialgu ehitati positsioonid puitpalkidest, hiljem - 1916. aastal. algus - loodi betoneeritud positsioonid. Saksa sõjaväes vahetati üksusi rinde sektorite vahel harva, mistõttu lähenesid Saksa sõdurid positsioonide ehitamisele hoolikamalt - nad teadsid, et ehitavad endale positsioone ja nad peavad seal ka elama. Vene sõjaväes liigutati üksusi sektorite vahel regulaarselt ning Vene poolele konkreetseid positsioone ei loodud.
Medumit läbis esimene Vene sõjaväe rida. Sakslaste esimene kaitseliin asus 400 meetri kaugusel, teisel pool Medumu järve. Veel lõuna pool Sodiškis (praegu umbes Upmalai koduks) asus suurtükiväerügemendi staap. Staabi lähedal asus vaatluspunker. Punkreid oli Sodiškis terve rida, aga need olid puidust, seega pole säilinud. Nähtavad on ainult nende asukohad maastikul.
Egiptusesse ehk Wilkumiesti oli rajatud maa-alune linn, mis asus Saksamaa teisel liinil. Vilkumiest 1836. aastast. seal oli postkontor. Vilkumiest 1915. aastal. taganev Vene armee hävitas selle nii, et sakslastel polnud enam kusagil elada. Veel kaks huvitavat Vilkumiestaga seotud ajaloolist fakti – siin aastast 1873. kuni 1874. aastani Jānis Rainis õppis Oskar Svensoni internaatkoolis. Kooli asutas parun Ettingen, kes hoolitses kihelkonna arengu eest. Säilinud on lugu, et tema sõber Otto von Bismarck, tulevane Saksamaa kantsler, käis Ettingenis ja veetis 10 päeva Vilkumiestis. Hiljem saatis Ettingen Bismarckile kangeid jooke ka tema enda Türgi piiritusetehasest. Kuigi Bismarcki eluloos selliseid episoode ei kirjeldata, on lugu igati usutav, kui võtta arvesse Bismarcki tihedaid sidemeid Balti aadliga ja asjaolu, et Bismarck oli aastatel 1859–1862 Preisimaa saadik Vene impeeriumi juures, tegutsedes Peterburis. Sadamalinn asus marsruudil Peterburi-Varssavi, mis oli kiireim viis Saksamaale jõudmiseks.
Tagalapositsioonide ehitusest saab lugeda 77. reservdiviisi 147. jalaväerügemendi 78. reservpioneerikompaniis ajateenistuse läbinud pioneeride ülemleitnant Hans Tröbsti mälestustest. See kompanii oli kogu diviisi jaoks ainuke, mistõttu olid töösse laialdaselt kaasatud jalaväeüksused ise, aga ka 42. sõjavangipataljon, mis keeldus kiiresti rahvusvaheliste kokkulepete alusel töötamast Vene armee suurtükiväe käeulatuses. H. Trobsti mälestustest: „Pataljoniülem otsustas laagri luua pika ühekülgse „tänavana“ valitud nõlval. Kuna ka elupaigad peavad saama end kaitsta, otsustab tema ka, kuhu tuleb kaevikud kaevata. Iga ettevõte sai oma jaama ja töö algas! Lihtne öelda ja kerge kuulda. Aga millised raskused on nende "teelabidatega" - jalaväe sapööride labidatega - juurikaid täis maa lõhkuda. Pistorad, taskunoad, labidad ja kirved olid välja juuritud ja kändu löödud. Kaugelt tagant lohisesid ehitusmaterjalidega kärud nagu sipelgad iga kaunistuse juurde. Iga puutükk osutus kasulikuks. Rotal vedas väga, kui tal õnnestus kasesalu leida. Ükskõik kui suur selline mets ka poleks, kadus see 2-3 päeva pärast. Raske oli ette kujutada sobivamat ehitusmaterjali kui kask. Neid oli lihtne transportida, ta oli kuulekas nagu talleke – sellest sai ja tehti palju asju. Kasest valmistati hauariste, tammide poste, kaevikute reste, telefoniposte, eluruumide kaunistusi, sillapiirdeid, toole ja voodeid. Rotas töötas nagu mesilased, et järgmiseks kuueks kuuks või vähemalt kevadeni peavarju ette valmistada.
Võimaluse korral elasid teistel liinidel ja suurtükiväepositsioonidel sõdurid, eriti ohvitserid, kohalike elanike mahajäetud majades. H. Trobsti mälestustes kirjeldatakse järgmisi elutingimusi: „Mööbel oli päris korralik – talunik, mööbli eelmine omanik, elas ilmselgelt piisavalt hästi. Toas oli suur seinapeegel, õmblusmasin ja euroopalikud riidekapid, toolid ja lauad. Seinad olid kaetud tapeediga ning kaunistatud maalide ja kuivatatud lilledega. Ruum oli laeni seintega poolitatud ja igale poole paigaldati korralikud uksed. Elutoa keskel, kahe ukse vahel, oli minu enda ehitatud suur lahtine kamin, mis oli kohandatud tammepuid põletama. Maja taha kuhjatud suur tammepuit andis meile suurepärast kütust.
Kuna diviisis pioneeridest nappis ja ehitustöid tegi ka jalavägi, koostas vanemleitnant Trobst betoneerimistööde metoodilise materjali "Betoneerimisjuhend (Anleitung zum Betonieren)" ning iga kompanii sai kirjelduse koos joonistega.
Kuna rindejoontel puudus betoonpunkrite valamise võimalus, otsustati toota betoonplaadid ehk täpsemalt plokid, millest hiljem konstruktsioone luua. Selleks rajati Staro Dvoriščesse betoonplaatide tehas. Klotsid pidid olema sellise raskusega, et üks-kaks sõdurit saaks neid tõsta – 15 sentimeetri paksused ja 60x60 sentimeetri suurused. Nende sisse pandi tugevduskinnitusteks õhukesed raudvardad. Seejärel täideti vorm tsemendi ja liiva seguga. Plaadid osutusid nii täpseteks, et neid sai kasutada tänavate sillutamiseks. Teerajajad olid oma toote üle nii uhked, et jätsid igale taldrikule märgi: “R. Pi.K. 78", mis tõlkes tähendab "Reserve Pionier-Kompanie 78".