Elu striibide peakorteris
See jutustab loo sõjajärgsest olukorrast Leedu maapiirkondades ja otsusest hakata partisaniks.
Meie isa Jonas Mikutavičius (sündinud 1901) oli talunik ja vabatahtlik. Kasvasime üles kahe tütrega Basonių külas Kalviai lähedal. Vanem Onutė (sündinud 1924) ja mina, Bronė (sündinud 1929), kasvatati armastuses kodumaa vastu, seega pärast sõda, kui vastupanu algas, saime partisanide sidemeesteks. Nad olid Praškevičiai perekonna tuttavad, kelle kolm last läksid metsa. Üks neist, Antanas-Narsuolis, sai meilt teavet partisaniliikumise kohta. Lõppude lõpuks asus meie talu Kalviai stribünase lähedal, mis oli mõis, ja kurikuulsad reeturid Vareikase isa ja poeg elasid lähedal. Seega pidime olema väga ettevaatlikud. Majas oli punker, nii et partisanid peitsid end sinna sageli või ravisid seal oma haavatuid. Ühelt poolt oli see suur risk, aga pätid ei mõelnudki, et meie mehed tulevad riideid vahetama, sööma ja pesema, peitudes sinnasamasse, nende kõrvale.
Kogu meie pere aitas partisane. Säilitasin kontakti Narsuolise ja Žaibase salgade vahel. Žaibase üksusse kuulusid Albinas Ašmena-Siaubas, Vytautas Bliujus-Serbentas, vennad Seliutos, Stasys Jackevičius-Genys, Stepas Stankevičius-Šermukšnis, Bronius Daugsevičius-Meška, Zigmas Kacevičius, Ignas Nasutavičius Semeliškesest ja Bečiūnai, Šoonyškės, Midziuliai, Mišiuliai küladest. teised. Semeliškėse ja Kaukinė vahel tegutses Albinas Bliujus-Don Kichotose salk.
1947. aastal vangistati mu isa Jonas Abezės kuni 1954. aastani. Minu ema Stefanija (sündinud 1900) ja mind küüditati 1949. aastal Usolė rajooni Žilkino külla Irkutski oblastisse. Seal kohtasin oma tulevast abikaasat, partisani Stepas Kveragat. Paguluses sündis meil kaks poega ja mu isa haigestus. Stepas naasis koos meie haige isaga 1957. aastal Leetu, kuid ta arreteeriti Kaišiadoryses uuesti ja viidi Irkutski oblastisse. Olime seal kuni 1962. aastani. Selleks ajaks olime üles kasvatanud kolm last. Elasime Elektrėnaini.
Lapsed olid meie suurim rõõm. Nad kasvasid üles teades kõike Leedu okupatsiooni kohta, neid julgustas austus ja armastus oma riigi vastu. Ja kui meie kaheksanda klassi poeg Liudvikas jagas Elektrėnai linnas oma kirjalikke lendlehti „Maha Nõukogude võim”, „Elagu vaba Leedu” ja koolist välja visati, ütles Stepas talle vaid: „Sa ilus mees!” Nüüd, kui Stepast enam meiega pole, olen uhke tema, laste ja enda elu üle. Meie kannatused olid tähendusrikkad.
- Stanislovas Abromavičius, Kęstutis Kasparas, Ruta Trimonienė, Suure Võitlusringkonna partisanid, Kaunas, 2007.
Seotud objektid
NKVD - MVDV-MGB Kretinga maakonna hoone
Teise Nõukogude okupatsiooni ajal loodi paljudes Leedu linnades Nõukogude okupatsioonistruktuurid. Natsi-Saksamaa okupatsiooni ajal asus sõdadevahelise perioodi Leedu arsti ja silmapaistva avaliku elu tegelase Feliksas Janušise endises elukohas natsi-Saksamaa Gestapo peakorter ning teise Nõukogude okupatsiooni ajal asus selles hoones NKVD-MVD-MGB Kretinga osakond. Seal kuulati üle ja piinati Leedu kodanikke ja nõukogudevastases vastupanuliikumises osalejaid.
1910. aastatel avati Kretinga rajooni omavalitsuse administratsiooni ja maja omaniku, Kretinga evangeelse luterliku koguduse pastori Darius Petkūnase hoolel hoone seinal mälestustahvel selles hoones aastatel 1944–1953 üle kuulatud ja piinatud inimeste mälestuseks.
NKVD-MVDV-MGB-KGB Kretinga rajooni peakorter arreteerimisosakonnaga
1935. aastal ehitatud majas asusid korter, hotell ja restoran, kuid 1940. aastal maja natsionaliseeriti. 1944. aastal anti see üle NKVD Kretinga maakonna rajooni alluvusse ning alates 1953. aastast sai sellest KGB Kretinga maakonna rajoonide ja miilitsa peakorter koos kinnipidamiskeskusega. Sõjajärgsetel aastatel koostati selles hoones Venemaa sügavustesse küüditamiseks valitud Kretinga maakonna elanike nimekirju ning vangistati, kuulati üle ja piinati Leedu vabaduse eest võitlejaid ning nende kontakte ja toetajaid. Piinamise ajal käivitasid NKVD ohvitserid automootori nii, et selle tekitatud müra summutas piinatud inimeste karjed. Sõjajärgsetel aastatel panid kretingalased sellele hoonele hüüdnimeks „Karusnahatöökoda“. Kretinga piirkonnast toodud tapetud partisanide surnukehad visati hoone lähedale ja õuele.
