Botaaniku töö mererannal
Botaaniku ametikohustusi täites tohtis ta rannikul kõndida vaid piirivalvuri saatel.
Mazirbes ei tohtinud kaluritel kalastada, aga kohalikel ei tohtinud kusagil ujuda. Kõik pidid iga päev passi kaasas kandma, sest neid võidi sama päeva jooksul mitu korda kontrollida. Kuna olen botaanik, kes tegi sel ajal ka uurimistööd, siis mind rannas mitu korda "tabati". Kord leppis Slītere rahvuspargi direktor ametlikult piirivalvuriga kokku, et võin mööda rannikut Saunagasest Mazirbesse kõndida. Minu külge "kinnitati" Kalašnikovi automaatiga piirivalvur, kes igas ühenduspunktis midagi teatas (sel ajal olid kaasaskantavad telefonid ja teatud ühenduspunktid, kust sai suhelda). Vaesel sõduril oli minuga väga raske, sest aeg-ajalt käisin luidetel taimi vaatamas, aga ta ei teadnud, kas lähen sinna isiklikel või teaduslikel põhjustel, mis tekitas ebamugavaid olukordi. Mererannas pildistamine aga ei olnud lubatud. Tänapäeva vaatenurgast vaadates oli see kõik üsna naljakas. Sõjaväega konflikte polnud – kõik tegid oma tööd. Piirivalvepost asus Kolka – ventspilsi ja Mazirbe ristmikul. Piirivalvurid lahkusid sealt tavaliselt bussi saabudes. Meie kinnistul (Lēdzerkstes) (mürske täis maa) asus kohalik lasketiir ja kunagi plaaniti sinna isegi helikopteri maandumisplatsi rajada.
