Rezekne pommitamine 1944. aastal
Rēzekne pommitamine toimus 1944. aasta lihavõttepühadel ja selle tagajärjel hävis suur osa linna hoonetest ning hukkus kümneid tsiviilisikuid, tuhanded jäid kodutuks. Inimesed, kes neid sündmusi oma silmaga kogesid ja meile neist rääkida saavad, olid tollal vaid lapsed. Selle loo autor on üks neist.
See oli lihavõttepühade paiku. Elasime Rēzeknes, järve lähedal. Vene lennukid ja pommitajad lendasid üsna kõrgel ja viskasid lendlehti, milles teatati, et linna pommitatakse ja elanikud peaksid evakueeruma. Saksa hävitajad omakorda ei saanud kõrgemale lennata ja neid pommitajaid tulistada. Sel esimesel ööl pommitamist ei toimunud ja siis läksime maale, Malta poole, põgenema. Pommitamist aga ei toimunud ja me naasime tagasi. Järgmisel päeval kordus sama asi lendlehtedega, aga me ei uskunud seda enam, me ei lahkunud ja jäime paigale. Järgmisel päeval viskasid nad uuesti lendlehti, hävitajad tulistasid seal ja jälle teesklesime, et ei usu, ja jäime paigale. Ema oli kuhugi läinud, majas olime ainult isa ja meie, lapsed. Isa istus ja kuulas kogu aeg raadiot. Esimesed pommid plahvatasid öösel meist kaugemal, seejärel plahvatasid järves, kus ka inimesed hukkusid, ja siis plahvatas üks pomm meie maja ühes otsas ja see hävitas täielikult poole hoonest. Muidugi jooksis isa vaatama, mis lastega toimub, aga nad kõik magasid. Mina olin vanim, aga oli veel kaks õde ja vend, kes oli noorim, sündinud alles 1941. aastal, väga väike. Me kõik pääsesime akna kaudu põgenema, sest uks oli laudadega kinni löödud ja me ei saanud välja, siis aitasid naabrid isal meid kõiki akende kaudu välja saada ja õuel oli kelder, kuhu me varjusime. Neid rakette oli juba palju visatud ja me nägime oma õuelt hävingut, tervet linna pommitati väga kõvasti. Pärast seda me ei naasnud enam oma koju ega elanud seal. Mõni aeg hiljem läksime vaatama ja kõik seal oli täielikult muutunud. Alguses, pärast pommitamist, kolisime väga lähedale kaugetele sugulastele, kellel oli pool majast vabanenud, sest nende tütar oli pagulasena koos abikaasaga Ameerikasse põgenenud. Pärast seda juhtumit valmistasid isa ja teised mehed juba metsas endale punkrit ette, juhuks kui keegi uuesti tuleks, et nad saaksid sinna peitu pugeda. Hiljem, kui sakslased taandusid, juhtus intsident, kus üks sakslane tuli meie juurde, tal oli käes käsigranaat, ja nõudis toitu. Perenaine, kes meid majutas, andis meile kanu, mune ja muud head-paremat. Seejärel tulid sisse venelased, kes asusid ka meie õuele elama ja kuna seal oli palju naisi, kostitasid nad meid kõiki pisikesi šokolaadiga. Aga ka nemad ei pidanud kaua vastu.
Seotud ajajoon
Seotud objektid
IL-28 lennuki skulptuur
Asub Skulte külas Mārupe vallas, Riia rahvusvahelise lennujaama lähedal.
Skulte oli üks Nõukogude sõjaväelastele loodud näidisküladest. Seal asus lennuväeüksus, mis viis 1941. aastal läbi Berliini ja teiste linnade pommitamise ning osales ka Balti riikide okupeerimises. 1978. aastal paigaldati sinna keskkonnaobjekt – lennuk IL-28, et esile tõsta Nõukogude armee pilootide teeneid Teises maailmasõjas.
Pärast sõda jätkas Nõukogude Liit aktiivset relvastuspoliitikat. IL-28 oli esimene ja enimtoodetud Nõukogude reaktiivpommitaja. Esimene seeriatootmises olev aatomipomm RDS-4 ("Tatjana") toodeti samast mudelist 1953. aastal, et testida armee võimet alustada rünnakut pärast tuumaplahvatust. Lennukil oli mitmesuguseid modifikatsioone. Katsete ajal saavutas see kiiruse 906 km/h, vedades mitu tonni lasti ja tehes 2445 km pikkuse lennu. Seda juhtis 3-liikmeline meeskond.
Lennuk pole mitte ainult sõjalise pärandi tunnistaja, vaid ka ideoloogia sümbol. 2010. aastal restaureeriti lennuk Nõukogude armee võidu tähistamiseks Saksamaa üle. Samuti on tehtud mitu ebaõnnestunud katset seda Läti okupatsioonirežiimi ülistava objektina lammutada. See õnnestus 2022. aastal, kui lennuk teisaldati.
Praegu saab lennukit vaadata lähedal asuvas Riia Lennundusmuuseumis Skultes, samuti saab aimu Nõukogude armee sõjaväelastele ehitatud külast.
Läti Okupatsiooni-muuseum
Muuseumis eksponeeritakse Läti ajalugu Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal aastatel 1940–1991. „Tuleviku maja“ on okupatsioonimuuseumi rekonstrueerimis- ja laienemisprojekt, mille autor on Ameerikas elav tuntud läti arhitekt Gunārs Birkerts, ning sellega seotud uus muuseumiekspositsioon. Okupatsioonimuuseumi väljapanek „KGB ajalugu Lätis“ asub KGB-hoones (Nurgamajas). Läti Okupatsioonimuuseum asutati 1993. aastal. See jutustab pikka aega varjatud loo Läti riigi, rahva ja maa saatusest kahe võõrriigi totalitaarse okupatsioonivõimu all aastatel 1940–1991. 2020. aasta lõpus kuulus muuseumikogusse üle 70 000 ajaloolise eseme (dokumendid, fotod, kirjalikud, suulised ja materiaalsed tõendid, esemed ja mälestusesemed). Muuseumi spetsialistid on salvestanud rohkem kui 2400 videomälestust, mis teeb sellest ühe suurima okupatsiooni käsitleva kogu Euroopas. Lätis, Leedus ja Eestis toimunud sündmused näitavad meile selgelt, mida need rahvad pidid kahe totalitaarse režiimi all kogema.
Latgale kultuuri- ja ajaloomuuseum
Rēzeknes asuvas Latgale kultuuri- ja ajaloomuuseumis on avatud kolm püsinäitust. Üks neist – „Rēzekne laikmetu griežos” (Rēzekne läbi aegade) – jutustab linna seitsme sajandi ajaloo. Märkimisväärne osa sellest on pühendatud 20. sajandi sündmustele, sõdadele ja muutustele: Esimesele maailmasõjale, Vabadussõjale, Teisele maailmasõjale, Rēzekne hävitamisele 1944. aastal Nõukogude pommitajate poolt, samuti sõjavangide laagrile Stalag 347. Näitusel on ka fotoboks, mis annab ülevaate Rēzekne sõdurite saatusest sõja ajal.
Läti vabariigi ajal olid Rēzeknes paiknenud Läti armee 9. Rēzekne jalaväerügemendi sõdurid linna avaliku elu ja spordiürituste lahutamatu osa, eriti 11. ja 18. novembri pidustuste ajal.
