Rezekne pommitamine 1944. aastal
Rėzeknės bombardavimas įvyko 1944 m. Velykas. Dėl to buvo sugriauta didelė dalis miesto pastatų, žuvo dešimtys civilių, o tūkstančiai liko be namų. Žmonės, kurie šiuos įvykius patyrė patys ir gali apie juos papasakoti, tuo metu buvo tik vaikai. Šios istorijos autorius yra vienas iš jų.
Tai buvo maždaug Velykų metas. Gyvenome Rėzeknėje, prie ežero. Rusų lėktuvai, bombonešiai skrido gana aukštai ir mėtė lapelius, kad miestas bus bombarduojamas ir gyventojai turėtų evakuotis. Savo ruožtu vokiečių naikintuvai negalėjo skristi aukščiau ir šaudyti į tuos bombonešius. Tą pirmąją naktį bombardavimo nebuvo, o tada išėjome į kaimą, Maltos link, pabėgti. Tačiau bombardavimo nebuvo ir grįžome atgal. Kitą dieną tas pats pasikartojo su lapeliais, bet mes nebetikėjome, neišėjome ir pasilikome. Kitą dieną jie vėl mėtė lapelius, naikintuvai šaudė ten ir vėl apsimetėme netikintys ir pasilikome. Mama kažkur buvo išvykusi, namuose buvome tik tėvas ir mes, vaikai. Tėvas visą laiką sėdėjo ir klausėsi radijo. Pirmosios bombos sprogo naktį toliau nuo mūsų, tada sprogo ežere, kur taip pat žuvo žmonės, o tada viena bomba sprogo viename mūsų namo gale ir visiškai sunaikino pusę pastato. Žinoma, tėvas nubėgo pažiūrėti, kas darosi vaikams, bet jie visi miegojo, aš buvau vyriausia, bet buvo dar dvi seserys ir brolis, kuris buvo jauniausias, gimęs tik 1941 m., labai mažas. Visi išbėgome pro langą, nes durys buvo užkaltos lentomis ir negalėjome išeiti, tada kaimynai padėjo tėvui mus visus išnešti pro langus, o kieme buvo rūsys, kuriame pasislėpėme. Tų raketų jau buvo daug mėtoma ir iš savo kiemo matėme nuniokojimą, visas miestas buvo labai smarkiai subombarduotas. Po to niekada negrįžome į savo namus ir ten negyvenome. Vėliau nuėjome pažiūrėti, ir viskas ten buvo visiškai pasikeitę. Iš pradžių, po bombardavimo, persikėlėme labai arti tolimų giminaičių, kurių pusė namo buvo atlaisvinta, nes jų dukra su vyru pabėgo į Ameriką kaip pabėgėlė. Po to įvykio tėvas ir kiti vyrai jau ruošė sau bunkerį miške, jei kas nors vėl ateitų, kad galėtų ten pasislėpti. Vėliau, vokiečiams atsitraukiant, įvyko incidentas, kai pas mus atėjo vokietis, rankoje laikė granatą ir pareikalavo duoti maisto, o šeimininkė, kuri mus apgyvendino, davė vištų, kiaušinių ir kitų gėrybių. Po to atėjo rusai, kurie taip pat apsigyveno mūsų kieme, o kadangi ten buvo daug moterų, mus visus, mažuosius, pavaišino šokoladu. Bet ir jie ilgai neužsibuvo.
Seotud ajajoon
Seotud objektid
IL-28 lennuki skulptuur
Asub Skulte külas Mārupe vallas, Riia rahvusvahelise lennujaama lähedal.
Skulte oli üks Nõukogude sõjaväelastele loodud näidisküladest. Seal asus lennuväeüksus, mis viis 1941. aastal läbi Berliini ja teiste linnade pommitamise ning osales ka Balti riikide okupeerimises. 1978. aastal paigaldati sinna keskkonnaobjekt – lennuk IL-28, et esile tõsta Nõukogude armee pilootide teeneid Teises maailmasõjas.
Pärast sõda jätkas Nõukogude Liit aktiivset relvastuspoliitikat. IL-28 oli esimene ja enimtoodetud Nõukogude reaktiivpommitaja. Esimene seeriatootmises olev aatomipomm RDS-4 ("Tatjana") toodeti samast mudelist 1953. aastal, et testida armee võimet alustada rünnakut pärast tuumaplahvatust. Lennukil oli mitmesuguseid modifikatsioone. Katsete ajal saavutas see kiiruse 906 km/h, vedades mitu tonni lasti ja tehes 2445 km pikkuse lennu. Seda juhtis 3-liikmeline meeskond.
Lennuk pole mitte ainult sõjalise pärandi tunnistaja, vaid ka ideoloogia sümbol. 2010. aastal restaureeriti lennuk Nõukogude armee võidu tähistamiseks Saksamaa üle. Samuti on tehtud mitu ebaõnnestunud katset seda Läti okupatsioonirežiimi ülistava objektina lammutada. See õnnestus 2022. aastal, kui lennuk teisaldati.
Praegu saab lennukit vaadata lähedal asuvas Riia Lennundusmuuseumis Skultes, samuti saab aimu Nõukogude armee sõjaväelastele ehitatud külast.
Läti okupatsioonimuuseum
Muuseumis eksponeeritakse Läti ajalugu Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal aastatel 1940–1991. „Tuleviku maja“ on okupatsioonimuuseumi rekonstrueerimis- ja laienemisprojekt, mille autor on Ameerikas elav tuntud läti arhitekt Gunārs Birkerts, ning sellega seotud uus muuseumiekspositsioon. Okupatsioonimuuseumi väljapanek „KGB ajalugu Lätis“ asub KGB-hoones (Nurgamajas). Läti Okupatsioonimuuseum asutati 1993. aastal. See jutustab pikka aega varjatud loo Läti riigi, rahva ja maa saatusest kahe võõrriigi totalitaarse okupatsioonivõimu all aastatel 1940–1991. 2020. aasta lõpus kuulus muuseumikogusse üle 70 000 ajaloolise eseme (dokumendid, fotod, kirjalikud, suulised ja materiaalsed tõendid, esemed ja mälestusesemed). Muuseumi spetsialistid on salvestanud rohkem kui 2400 videomälestust, mis teeb sellest ühe suurima okupatsiooni käsitleva kogu Euroopas. Lätis, Leedus ja Eestis toimunud sündmused näitavad meile selgelt, mida need rahvad pidid kahe totalitaarse režiimi all kogema.
Latgale kultuuri- ja ajaloomuuseum
Rēzeknes asuvas Latgale kultuuri- ja ajaloomuuseumis on avatud kolm püsinäitust. Üks neist – „Rēzekne laikmetu griežos” (Rēzekne läbi aegade) – jutustab linna seitsme sajandi ajaloo. Märkimisväärne osa sellest on pühendatud 20. sajandi sündmustele, sõdadele ja muutustele: Esimesele maailmasõjale, Vabadussõjale, Teisele maailmasõjale, Rēzekne hävitamisele 1944. aastal Nõukogude pommitajate poolt, samuti sõjavangide laagrile Stalag 347. Näitusel on ka fotoboks, mis annab ülevaate Rēzekne sõdurite saatusest sõja ajal.
Läti vabariigi ajal olid Rēzeknes paiknenud Läti armee 9. Rēzekne jalaväerügemendi sõdurid linna avaliku elu ja spordiürituste lahutamatu osa, eriti 11. ja 18. novembri pidustuste ajal.