Punaarmee hõivab Riia
I Maailmasõda ja iseseisvumine
1918 m. gruodžio pabaigoje Raudonoji armija priartėjo prie Rygos iš šiaurės, rytų ir pietų. 2-osios latvių šaulių brigados pulkai veržėsi iš Cėsių į Rygą, o abiem Dauguvos krantais – 1-oji latvių šaulių brigada ir Rusijos 2-osios Novgorodo šaulių divizijos pulkai. Paskutinis nesėkmingas bandymas sustabdyti Raudonąją armiją prie Rygos vartų įvyko metų sandūroje prie Inčukalno. Čia Landesvero kuopa kartu su Geležine brigada (taip buvo pavadinti vokiečių kariuomenės daliniai, sutikę kovoti su bolševikus) ir Rusijos antibolševikiniai daliniai patyrė sunkų pralaimėjimą per dvi dienas trukusias kovas prieš 1-ąjį ir 4-ąjį latvių šaulių pulkus.
Blėsdama viltims sustabdyti Raudonosios armijos artėjimą ir jos „raudonuosius“ latvių šaulius, K. Ulmanio vadovaujama Laikinoji vyriausybė, lydima Studentų kuopos, 1919 m. sausio 2 d. vidurdienį išvyko iš Rygos. Sausio 3-iosios rytą miestą paliko ir likę valdžiai ištikimi nacionaliniai kariniai daliniai – iš viso apie 400 karių, vadovaujamų pulkininko Oskaro Kalpako. Didžioji dalis naujai suformuotos nacionalinės kariuomenės dezertyravo, nes nenorėjo kautis prieš „raudonuosius“ latvių šaulius. Rusijos komunistų skaičiavimas įtraukti Latvijos sovietų šaulių diviziją į invaziją į Baltijos šalis pasiteisino. Iš miesto taip pat pasitraukė anglų karo laivai ir keli tūkstančiai pabėgėlių.
Sausio 2-osios naktį Rygoje prasidėjo ginkluotas bolševikų sukilimas. Visą naktį ir iki sausio 3-osios mieste vyko chaotiški susirėmimai tarp bolševikų kovotojų, plėšikų gaujų ir mieste likusių antibolševikinių jėgų dalinių. Miesto kalėjimo prižiūrėtojai pabėgo ir šimtai kalinių buvo paleisti (vien iš Terminiaus kalėjimo 600 žmonių). Per susirėmimus su Geležine brigada ir kai kuriais Landesvero daliniais prie Rygos geležinkelio stoties, lifto ir Antrojo miesto teatro (dabar Latvijos nacionalinis teatras) žuvo 22 žmonės.
1919 m. sausio 3 d. popiet į Rygą įžengė pirmosios šaulių kavalerijos žvalgų grupės. Po pietų ir vakare į miestą įžengė 6-asis latvių šaulių pulkas, atsiųstas iš Valkos. Sausio 4-osios naktį Pēterio Stučkos vadovaujama laikinoji sovietų vyriausybė traukiniu atvyko prie sugriauto Juglos tilto. Jos nariai įsėdo į iš vokiečių nelaisvę šarvuotą traukinį ir naktį įvažiavo į Rygą. Jau trečią valandą ryto sovietų valdžios atstovai dalyvavo Rygos karo revoliucinio komiteto, vadovavusio bolševikų vadovaujamam sukilimui, posėdyje. Rygoje prasidėjo bolševikų valdžia, trukusi nepilnus penkis mėnesius.
Rohkem teabeallikaid
Sielų pūga. „Raudonieji“ šauliai įžengia į Rygą. Galima: https://www.dveseluputenis.lv/lv/laika-skala/notikums/106/sarkanie-strelnieki-ieiet-riga/ [žiūrėta 2021 05 06].
Susijusi laiko juosta
Susijusios vietos
Esimese Läti iseseisvuslahingu monument
Atroadas, Inčukalns, Atmodase tänav 2.
3. juulil 2016 avati Läti rahvuskaardile (Die Lettländische Landeswehr) pühendatud mälestussammas esimesele lahingule Läti iseseisvuse eest. küljed. Vendade kalmistukomitee esimees Eižens Upmanis jõudis toona järeldusele, et tegemist võib olla ajalooliselt esimese mälestusmärgiga Läti ja Balti ühendvägedele väljaspool kalmistut asuvates lahingute mälestusmärkides. Sel ajal määrati Läti rahvuskaardi ehk Landesveri Läti üksuste ülemaks kolonelleitnant Oskars Kalpaks, kelle üksustest kasvas välja ja kujunes vabadusvõitluste käigus välja hilisem Läti sõjavägi.
1918. aastal oli kogu praeguse Läti territoorium langenud Saksa keisririigi ja selle vägede kätte. 1918. aasta suve lõpus ja sügisel hakkas olukord Saksamaa jaoks aga halvasti lõppema ning oli selge, et on vaid aja küsimus, millal Saksamaa on sunnitud tunnistama kaotust I maailmasõjas. Vene impeerium, mille koosseisu kuulus ka Läti enne I maailmasõda, oli lakanud eksisteerimast varem, 1917. aasta veebruari- ja oktoobrirevolutsioonidega. 18. novembril 1918 kuulutati välja Läti Vabariik. Pärast relvarahu Antantiga 11. novembril 1918 ei olnud Läti territooriumil olnud Saksa armeel enam motivatsiooni edasiseks sõjapidamiseks ning enamik selle sõdureid soovis lihtsalt koju tagasi pöörduda.
Sellistes oludes oli selge, et Läti kaitse sõltus eelkõige Läti rahva moodustatud rahvuskaardist. Esialgu näitasid oma hariduse ja suhteliselt suurema iseorganiseerumisvõime tõttu suurimat initsiatiivi sellise rahvuskaardi loomisel Lätis elavad baltisakslased. Vene sõdurid liitusid ka rahvuskaardiga. Rahvuskaardi varustamise tagamiseks vormiriietuse, relvade ja muude vajalike vahenditega sõlmis Läti Ajutine Valitsus 7. detsembril 1918 Saksa esindaja August Vinnigiga lepingu, mis nägi ette Rahvuskaardi varustamist alates 2018. a. Saksa armee reservid Lätis. Selles lepingus oli muu hulgas kirjas, et rahvuskaart, ametlikult tuntud kui Läti rahvuskaart või saksa keeles die Lettländische Landeswehr, on Läti Vabariigi relvajõud.
Läti rahvuskaardiga astusid vastamisi kaks Läti punase laskurrügemendi sõdurit (ehk ligikaudu 2000–3000 sõdurit), kes olid varem kogenud I maailmasõda ja Venemaa kodusõda. Vaatamata Punaarmee kogemustele ja arvulisele ülekaalule hoidis Läti rahvuskaart Inčukalnsit kaks päeva ägedates võitlustes, kuni lõpuks, 1. jaanuari õhtul 1919, sunniti piiramise vältimiseks erru minema, kaotades 43 hukkunut ja mitu. haavatud, kellest enamik võeti bolševike vangi, kus nad tapeti või surid nälga või haigustesse.
Autor: Artis Buks. Materjal: rahn. Monument on valmistatud suurest monoliitsest kivist, mis leiti Jelgava lähedalt Rollsist.
Läti Sõjamuuseum
Läti Sõjamuuseum asub Riia vanalinnas Vabadussamba läheduses ajaloolises hoones, mida nimetatakse Püssirohutorniks. Muuseumis on 11 ekspositsiooni. Näitustele on välja pandud relvi, dokumente, vormiriietust, autasusid ja muid sõjaga seotud või sõdurite igapäevaelu kirjeldavaid esemeid. Läti Sõjamuuseum on üks vanimaid muuseume Lätis. See sai alguse Esimese maailmasõja ajal. Muuseumikogu moodustati peamiselt sõdurite isiklikest või lahinguväljadelt leitud esemetest. Pärast Läti riigi iseseisvumist sai muuseumi peamiseks eesmärgiks luua ekspositsioon Läti sõjaajaloost ja elanikkonna aktiivsest rollist oma maa kaitsmisel. 1937. aastal laiendati muuseumi juurdeehitusega ja see oli tol ajal tehniliselt üks moodsamaid muuseume Euroopas. Püssirohutorn oli kunagi üks Riia kindlustuse tornidest. Seda on Liivatorni nime all mainitud juba 1330. aastal. Algne torn hävis 1621. aastal, kui Riia linna piiras Rootsi sõjavägi. 1650. aastal ehitati püssirohu ja relvade ladustamiseks uus torn. Pärast linna kindlustuse lammutamist on Püssirohutorn Riia kunagise kaitsesüsteemi üheks tähtsaimaks tunnistuseks.
"Laukgaļi" maja, kirjanik Kārlis Skalba elukoht
"Laukgaļi" Jūrkalne vallas, kirjanik Kārlis Skalbe elukohas 1944. aasta oktoobris-novembris põgenikepaati Rootsi oodates.
"Bambaļi" majad - üks peamisi paadipõgenike majutuskohti
Jūrkalne vallas Ošvalki renoveeritud "Bambaļi" majad olid üks peamisi paadipõgenike elama asumise kohti Kurzeme rannikul.
Põgenike ajutine majutuskoht "Vārve onnid"
Vārves "onnid", koht Ventspilsi maakonnas, mis oli ajutine majutuskoht Läti põgenikele, kes ootasid 1944. aastal Gotlandilt laevu.
Vangla II maailmasõja ajal Liivi ordulinnuses
1944-1945 Liivimaa Odeni lossis üles seatud vanglas. 2016. aastal peeti kinni mitu LCP Ventspilsi sidegrupi liiget ja pagulaslaevade liigutajaid.
Hoone Ventspilsis, kus 1944. aastal elas LCP sidemees Valentine Jaunzeme (Lasmane).
Maja aadressil Lauku tn 4, Ventspils, kus elas ja töötas õpetaja õpetaja Valentīne Lasmane (s. Jaunzeme) (1916–2018), kes 1944.–1945. töötas LCP kontaktisikuna ja Ventspilsi sidegrupi liikmena. Elas pärast II maailmasõda Rootsis. Ta korraldas väljaandes "Üle mere 1944/1945" 130 paadipõgeniku tunnistusi. (Stockholm, 1990), kuid V. Lasmane enda elulugu saab lugeda raamatust "Öö pole ainult magamiseks" (Riia, 2020). 2000. aastal autasustati teda Kolme Tähe ordeniga. Suri 102-aastaselt 2018. aastal Stockholmi eeslinnas Tebias.
Staldzene järsk kallas, millelt veeti 1944. aastal põgenikepaate Rootsi
1944. aastal oli Staldzenest aktiivne pagulaslaevade liiklus Rootsi randadele.
Mazirbe rannik, kust 1944. aastal toimus pagulaslaevaliiklus Rootsi
Mazirbe rannik oli Teises maailmasõjas oluline koht, kust 1944. aastal toimus põgenikelaevade liiklus Rootsi.
Seotud lood
Rezekne pommitamine 1944. aastal
Rēzekne pommitamine toimus 1944. aasta ülestõusmispühal ja selle tagajärjel hävis suur osa linna hoonetest ja hukkus kümneid tsiviilisikuid, veel mitu tuhat jäi koduta. Inimesed, kes on neid sündmusi omal nahal kogenud ja saavad neist meile rääkida, olid tol ajal lapsed. Üks neist on ka selle loo autor.
Päästke Nega jõe sild lõhkamisest
1944. aasta sakslaste taganemise ajaks olid paljud olulised paigad õhku lastud ja seda oli väga raske ära hoida, kuid on ka lugusid imelistest sündmustest, kus kohalike julgus ja sõduri taluvus lubavad lõhedel kohati ellu jääda. kohalikele oluline. Üks lugudest räägib ka arutelust koduperenaise ja saksa sõduri vahel, kes päästis õhkulaskmisest terve silla.
Jõupingutusi Ķegumsi HEJ õhkimise ärahoidmiseks
Teise maailmasõja ajal, kui armeed taganesid, lasti suur osa Lätis sõjaliselt ja logistiliselt olulistest objektidest õhku, et need ressursid ei jääks praegustele vastastele. Selliseid objekte oli ka Ķegumsi ümbruses, kus üheks olulisemaks objektiks on Ķegumsi HEJ, mis aga oma töötajate pingutuste ja pingutuste tõttu täielikult ei hävinud.