Punaarmee hõivab Riia
I Maailmasõda ja iseseisvumine

Atroadas, Inčukalns, Atmodase tänav 2.

3. juulil 2016 avati Läti rahvuskaardile (Die Lettländische Landeswehr) pühendatud mälestussammas esimesele lahingule Läti iseseisvuse eest. küljed. Vendade kalmistukomitee esimees Eižens Upmanis jõudis toona järeldusele, et tegemist võib olla ajalooliselt esimese mälestusmärgiga Läti ja Balti ühendvägedele väljaspool kalmistut asuvates lahingute mälestusmärkides. Sel ajal määrati Läti rahvuskaardi ehk Landesveri Läti üksuste ülemaks kolonelleitnant Oskars Kalpaks, kelle üksustest kasvas välja ja kujunes vabadusvõitluste käigus välja hilisem Läti sõjavägi.

1918. aastal oli kogu praeguse Läti territoorium langenud Saksa keisririigi ja selle vägede kätte. 1918. aasta suve lõpus ja sügisel hakkas olukord Saksamaa jaoks aga halvasti lõppema ning oli selge, et on vaid aja küsimus, millal Saksamaa on sunnitud tunnistama kaotust I maailmasõjas. Vene impeerium, mille koosseisu kuulus ka Läti enne I maailmasõda, oli lakanud eksisteerimast varem, 1917. aasta veebruari- ja oktoobrirevolutsioonidega. 18. novembril 1918 kuulutati välja Läti Vabariik. Pärast relvarahu Antantiga 11. novembril 1918 ei olnud Läti territooriumil olnud Saksa armeel enam motivatsiooni edasiseks sõjapidamiseks ning enamik selle sõdureid soovis lihtsalt koju tagasi pöörduda.

Sellistes oludes oli selge, et Läti kaitse sõltus eelkõige Läti rahva moodustatud rahvuskaardist. Esialgu näitasid oma hariduse ja suhteliselt suurema iseorganiseerumisvõime tõttu suurimat initsiatiivi sellise rahvuskaardi loomisel Lätis elavad baltisakslased. Vene sõdurid liitusid ka rahvuskaardiga. Rahvuskaardi varustamise tagamiseks vormiriietuse, relvade ja muude vajalike vahenditega sõlmis Läti Ajutine Valitsus 7. detsembril 1918 Saksa esindaja August Vinnigiga lepingu, mis nägi ette Rahvuskaardi varustamist alates 2018. a. Saksa armee reservid Lätis. Selles lepingus oli muu hulgas kirjas, et rahvuskaart, ametlikult tuntud kui Läti rahvuskaart või saksa keeles die Lettländische Landeswehr, on Läti Vabariigi relvajõud.

Läti rahvuskaardiga astusid vastamisi kaks Läti punase laskurrügemendi sõdurit (ehk ligikaudu 2000–3000 sõdurit), kes olid varem kogenud I maailmasõda ja Venemaa kodusõda. Vaatamata Punaarmee kogemustele ja arvulisele ülekaalule hoidis Läti rahvuskaart Inčukalnsit kaks päeva ägedates võitlustes, kuni lõpuks, 1. jaanuari õhtul 1919, sunniti piiramise vältimiseks erru minema, kaotades 43 hukkunut ja mitu. haavatud, kellest enamik võeti bolševike vangi, kus nad tapeti või surid nälga või haigustesse.

Autor: Artis Buks. Materjal: rahn. Monument on valmistatud suurest monoliitsest kivist, mis leiti Jelgava lähedalt Rollsist.

Läti Sõjamuuseum asub Riia vanalinnas Vabadussamba läheduses ajaloolises hoones, mida nimetatakse Püssirohutorniks. Muuseumis on 11 ekspositsiooni. Näitustele on välja pandud relvi, dokumente, vormiriietust, autasusid ja muid sõjaga seotud või sõdurite igapäevaelu kirjeldavaid esemeid. Läti Sõjamuuseum on üks vanimaid muuseume Lätis. See sai alguse Esimese maailmasõja ajal. Muuseumikogu moodustati peamiselt sõdurite isiklikest või lahinguväljadelt leitud esemetest. Pärast Läti riigi iseseisvumist sai muuseumi peamiseks eesmärgiks luua ekspositsioon Läti sõjaajaloost ja elanikkonna aktiivsest rollist oma maa kaitsmisel. 1937. aastal laiendati muuseumi juurdeehitusega ja see oli tol ajal tehniliselt üks moodsamaid muuseume Euroopas. Püssirohutorn oli kunagi üks Riia kindlustuse tornidest. Seda on Liivatorni nime all mainitud juba 1330. aastal. Algne torn hävis 1621. aastal, kui Riia linna piiras Rootsi sõjavägi. 1650. aastal ehitati püssirohu ja relvade ladustamiseks uus torn. Pärast linna kindlustuse lammutamist on Püssirohutorn Riia kunagise kaitsesüsteemi üheks tähtsaimaks tunnistuseks.

"Laukgaļi" Jūrkalne vallas, kirjanik Kārlis Skalbe elukohas 1944. aasta oktoobris-novembris põgenikepaati Rootsi oodates.

Jūrkalne vallas Ošvalki renoveeritud "Bambaļi" majad olid üks peamisi paadipõgenike elama asumise kohti Kurzeme rannikul.

Vārves "onnid", koht Ventspilsi maakonnas, mis oli ajutine majutuskoht Läti põgenikele, kes ootasid 1944. aastal Gotlandilt laevu.

1944-1945 Liivimaa Odeni lossis üles seatud vanglas. 2016. aastal peeti kinni mitu LCP Ventspilsi sidegrupi liiget ja pagulaslaevade liigutajaid.

Maja aadressil Lauku tn 4, Ventspils, kus elas ja töötas õpetaja õpetaja Valentīne Lasmane (s. Jaunzeme) (1916–2018), kes 1944.–1945. töötas LCP kontaktisikuna ja Ventspilsi sidegrupi liikmena. Elas pärast II maailmasõda Rootsis. Ta korraldas väljaandes "Üle mere 1944/1945" 130 paadipõgeniku tunnistusi. (Stockholm, 1990), kuid V. Lasmane enda elulugu saab lugeda raamatust "Öö pole ainult magamiseks" (Riia, 2020). 2000. aastal autasustati teda Kolme Tähe ordeniga. Suri 102-aastaselt 2018. aastal Stockholmi eeslinnas Tebias.

1944. aastal oli Staldzenest aktiivne pagulaslaevade liiklus Rootsi randadele.

Mazirbe rannik oli Teises maailmasõjas oluline koht, kust 1944. aastal toimus põgenikelaevade liiklus Rootsi.