„Tuul. Vaevalt. Ja Liivimaa lipp.“ (fragment) - Kummituslaevad ja okastraat

Kuid okupatsiooniaastad on jätnud oma karmid jäljed. Metsarajal keerates paistavad ootamatult mitu puude vahele kasvanud kalalaeva ja maapind avaneb vaatele. Vrakid. Nagu kummituslaevad, nagu mineviku varjud. Poolenisti kokku varisenud, näivad nad viimaste jõuga püüdvat säilitada oma väärikust ja trotsi. Kuni Teise maailmasõjani oli Mazirbe külas 48 kalalaeva. Seejärel saabus nõukogude võim hävingu- ja laastamisjanuga. Käsk oli range – põletage paadid! „Aga liivlased on kangekaelsed,“ ütleb Gunta. „Kõiki ei põletatud! Paadid tõmmati kaugemale kaldale. Mõttega, et okupandid lahkuvad peagi... Kõik lootsid, et inglased tulevad appi ja Läti on jälle vaba.“ Ajaloolised allikad väidavad, et paadikalmistu loodi pärast 1960. aastat, sest piirivalvurid ei lubanud neid kaldal põletada, nagu traditsiooniliselt tehti jaaniõhtul oma aja ära teeninud paatidega. Need paadid jäid sinna. Möödusid aastakümned ja paadid kasvasid puudeks. Kummituslikud vrakid on nii ilmekas tunnistus ajastust, et ametlikud ajalookirjutused kahvatuvad nende kõrval.
Nõukogude aja absurdsete keeldude hulgas tuleb mainida ka seda, et meri polnud kõigile „avatud“. Rannikukaluritele kehtestati normid, kehtestati pääsmekord ja hävitati meremeeste iidsed traditsioonid. Igal õhtul tallati randa hobused ja hilisematel aastatel ka traktorid. Nii et värskelt küntud maale jääksid jäljed, kui kellelgi peaks tekkima mõte üle mere Ziedrijasse põgeneda, mida mõjutas „mädanev kapitalism“. Avatud oli vaid umbes 200 meetri laiune rannariba, mille mõlemal küljel oli okastraataed ja kus patrullisid koertega piirivalvurid. Seal oli ka silt: „Stopp! Rand avatud kella 22-ni“.
Kas Nõukogude valitsus tõesti arvas, et inimesed põgenevad üle mere Ziedrijasse? „Peab naerma! Keegi ei üritanudki kuhugi põgeneda... Esimestel sõjajärgsetel aastatel küll, aga hiljem selliseid mõtteid polnud,“ ütleb Gunta ja lisab, et nemad, külalapsed, elasid oma lasteelu, ei mõelnud eriti täiskasvanute asjadele ja see polnud sugugi kõige hullem lapsepõlv. Võib-olla mitte nii päikeseline, kui see oleks võinud olla teises ajas ja kohas, aga piisavalt tore, et nüüd, aastaid hiljem, meenutavad nad seda sooja südamega. Noh, jah, vaesus... Aga kus seda polnud? Mazirbes oli nii kalapüügi- kui ka tavaline põllumajanduslik kolhoos. Ja nagu nõukogude ajal kombeks, ei saanud poodidest midagi head osta. Kõik – üksainus defitsiit! Külatüdrukud võisid riigiteenistujaks saamisest vaid unistada. Seega pidid nad oma loovat mõtlemist kasutama ja eimillestki midagi meisterdama. Õmblusmasinat peeti tõeliseks aardeks!“ Mu ema oskas õmmelda ja tol ajal oli see miljon. Ta õmbles mulle isa vanast jakist koolikleidi. Daamid õmblesid kleite sulgedest täidisest, mis oli mõeldud patjadeks – roosa, sinine, oranž. Aga kui nad said vati!...” Gunta silmad säravad mälestustes. „Siis jalutasime terve suve ühes kleidis ringi.” Ja siis saime ka Liivi Kultuurimajas ballil käia. Väidetavalt olid nõukogude aastatel väga populaarsed seltskondlikud õhtud „Goluboj ogoņoki” (telesaade „Sinine leek”) stiilis, kus oli kava ja tantsud. Muidugi tulid seltskondlikele üritustele ka Mazirbes paikneva sõjaväeosa sõdurid. „Meil oli nii palju tüüpe, et võis puu otsa peksa,” naerab Gunta. Kas kohalikud tüdrukud ei abiellunud? „Nad abiellusid! Peaaegu kõik! Venelased, leedulased, lätlased ka... Seal oli päris palju tsiviilisikuid ja kohalikke tüüpe.”